Heiki Nabi: Spordikooli katseajaga
Heiki Nabi (paremal) koos pinginaabriga Hiiumaal Suuremõisa lossi taga. Lossis asuski nende kool. Fotol on tulevane Londoni olümpiamängude hõbemedali omanik Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus 14-aastane.
Mulle on kooliajast Hiiumaal Suuremõisa põhikoolis kõige eredamalt meelde jäänud põhikooli lõpp ja spordikooli minek, mis määras kogu mu edasise elu – sealt alates on kõik keerelnud sporditegemise ümber.
Kooliaasta hakkas juba lõppema, kui minu kehalise kasvatuse õpetaja ja esimene treener Tiit Madalvee, kes oli sel ajal ka kooli direktor, pakkus välja, et võiksin minna edasi õppima Tallinna Audentese spordigümnaasiumi maadluse eriala. Ise olin kaalunud pärast põhikooli lõpetamist Luua metsanduskooli astuda, spordikooli peale polnud ma isegi mõelnud. Mul polnud maadluses mingeid tulemusi ette näidata, sellesse kooli aga niisama lihtsalt ei pääse.
Ettepanek tuli ootamatult ja otsus tuli teha kiiresti. Mõtlemisaega oli mul ainult pool päeva. Mäletan, et läksin hommikul kooli, Tiit Madalvee küsis minult, kas tahaksin minna, natuke jõudsime selle üle arutada ja lõunaks vastasin jaatavalt, et tahan. Spordikirg oli suur. Eks mul oli kehaliselt tugev põhi all ja Tiit tundis, et minust võib maadluses asja saada. Olime viiendast klassist alates kõikvõimalikke alasid treeninud. Maadlust kõige vähem, selle jaoks polnud koolis tingimusi, mattegi ei olnud. Aga pallimängud, jõusaal, kang, rööbaspuud, jooksud …, kõike sai tehtud. Treeningud olid meil kolm korda nädalas ja ma ei jõudnud ära oodata, millal jälle trenni saab. Kusjuures Tiidu treeningud olid väga huvitavad – tihtipeale hakkavad treenerid lapsi juba üsna noorelt suunama mingi konkreetse eriala juurde, tema seda ei teinud. Just Tiit Madalvee tegi minu spordikooli pääsemiseks suure eeltöö ja kostis sealsetele maadlustreeneritele minu eest.
Tegin sisseastumiskatsed ära ja sain kooli sisse. Kuna tahtjaid oli sel aastal päris palju, aga mina polnud varem maadelnud, võeti mind vastu katseajaga, mis kestis jõuludeni. Öeldi, et kui siis on õppimine korras ja treeningtulemused tõusnud, võin kooli edasi jääda. Kuna olen lapsest saati tahtnud võistelda ja esimene olla, ei kahelnud ma, et saan hakkama.
Aasta lõpus olid mul kooliasjad korras ja tulemused head. Paar kuud pärast sisseastumist toimusid kadettide ja juunioride vanuseklassis meistrivõistlused vabamaadluses, kus sain üllatuslikult hõbemedali. Olin tõestanud, et võin kooli edasi jääda.
Muidugi olid esimesed kuud Audenteses väga rasked. Kui Hiiumaal treenisin kolm korda nädalas, siis siin kaks korda päevas. Koolitunnid veel lisaks. Tihti tuli tunnis tukastus peale. Kõik roided valutasid, sest teised olid maadlemises juba arvestatavad tegijad, mina aga alguses rohkem peksupoiss. Aga ma tulin sellest olukorrast kiiresti välja.
Sporditegemisest loobumise mõtet ei tulnud kordagi. Kui paljud klassikaaslased rääkisid, et nad on spordist tüdinenud, ja arutasid, mida pärast lõpetamist edasi teha, ei saanud ma neist aru – me olime ju spordikooli tulnud.
Tagantjärele olen mõelnud, et kui Tiit Madalvee poleks põhikooli lõpus mulle spordikooli minemise mõtet pähe pannud, oleks kõik võinud hoopis teisiti minna. Ta on mind elus väga palju suunanud ja aidanud ning sõbra ja nõuandjana ka praegu alati olemas. Iga kord Hiiumaal käies käin tal külas.