Huvi waldorf-lasteaedade vastu kasvab

29. märts 2013 Tiina Vapper - 1 Kommentaar

20. aprillil tähistavad Viljandi Vaba Waldorfkool ja lasteaed 20. sünnipäeva. Rääkisime waldorf-pedagoogikast kasvataja Külli Sauli ning esimese klassi õpetaja Ulvi Vahteriga, kes on ka lasteaia ja kooli üks asutajatest.

Viljandi Vaba Waldorf­lasteaia Oru tänava rühm on end sisse seadnud vanas majas, kus on üks suur mängu- ja magamistuba, köök, esik ja pesuruum. Ahi köeb, seinte ääres on väljatõmmatavad voodid, mängu- ja nukunurgad, riiulitel muinasjuturaamatud ja punutud korvid, milles lapsed oma asju hoiavad, aknalaual lillepottides tärkab roheline muru. On õdus ja kodune. Oru rühma kasvatajad – waldorf-lasteaias on ametis kasvatajad, mitte õpetajad – teevad ise ka süüa ja lapsed on neile köögis jõudumööda abiks. Toit valmistatakse valdavalt mahetoiduainetest ning leiba küpsetatakse juuretisest ise. Lutsu tänava rühm asub waldorf-kooliga samas majas. Rühmatuba on siin suurem ja avaram, üldmulje tänu roosades toonides sisekujundusele ja triibulistele kaltsuvaipadele põrandal täpselt sama hubane. Sarnased on ka mõlema rühma päevakavad.

Päeva-, nädala- ja aastarütmid

Kogu waldorf-lasteaia tegevus põhineb rütmilisuse põhimõttel. Igal päeval, nädalal ja aastal on oma kindel rütm. Päeva jooksul vaheldub vaba mäng ühiste suunatud tegevustega – see on päevarütm. Igal päeval on kindel põhitegevus, see tekitab nädalarütmi. Aastapühad ja rahvakalendri tähtpäevad, mis järgivad looduse ringkäiku ja millest lapsed pidude kaudu osa saavad, loovad aastarütmi.

Päev algab hommikuringis laulude, ringmängude, sõrmemängude ning liisu- ja rütmisalmide lugemisega, enne lõunasööki on muinasjuttude jutustamise aeg. Igal nädalapäeval on oma tegevus: esmaspäeval lapsed maalivad, teisipäeval voolivad, kolmapäeval joonistavad, neljapäev on matkapäev, siis minnakse lossimägedesse ja järve äärde, kaasas kodust kaasa võetud võileivad ja soe tee. Reede on küpsetamise päev. Ühekski tegevuseks pole lapsi vaja sundida, piisab sellest, et kasvataja võtab pilli kätte ja hakkab laulma – juba kogunevadki lapsed ringi. Või paneb maalimisvahendid lauale valmis, võtab ka ise pintsli kätte, ja varsti maalivadki kõik.

Laps õpib matkides ja tegutsedes

„Sünnist kuni seitsmenda eluaastani õpibki laps eeskuju, matkimise ja tegutsemise kaudu,” kinnitab kasvataja Külli Saul. „See, et lapsele meeldib köögis pottide ja pannidega tegutseda, tuleb matkimisvajadusest, ta tahab teha just seda, mida ema ees teeb. Tähtis on, et laps saaks kõike ise näha ja kogeda. Seepärast ei ole mõtet talle näiteks linnust või oravast jutustada, vaid ta tuleb viia loodusesse.”

Külli Saul selgitab, et koolieelne iga on aeg, mil pannakse alus lapse tahte arengule. Tahe areneb aga tegutsedes. Seepärast on kodu ja lasteaia ülesanne luua lapsele igakülgsed võimalused vabaks spontaanseks liikumiseks ja tegutsemiseks. Ka õpivad eelkooliealised lapsed eelkõige keha kaudu. Näiteks arenevad liikumismeele toel kõnelemine (otsene mõju), mälu, kujutlusvõime, mõtlemine. Arendamist vajavad sel perioodil aga kõik neli kehaga seotud meelt: kompimismeel, elumeel, liikumismeel ja tasakaalumeel, mis annavad võimaluse iseend tajuda. Lasteaiaaeg on eelkõige lapse kehalise arendamise aeg. Vaimne arendamine algab koolis.

Ema tehtud nukk on eriti armas

Waldorf-pedagoogika järgi on lapse põhitegevus mäng, laps õpibki mängides. Tähti ja numbreid waldorf-lasteaias lastele eraldi ei õpetata, ometi on need kooliajaks enamikul selged. Poemänguasjade asemel mängivad lapsed looduslikest materjalidest valmistatud lihtsate mänguasjadega, mis arendavad loovust ja fantaasiat. Suurem osa mänguasjadest on kasvatajate ja lapsevanemate endi tehtud: puust klotsid, millest saab ehitada kõike autodest majadeni, pikad heegeldatud paelad, mille abil lapsed harjutavad sõlmi tegema ja mille kokkurullimine on väga hea metoodika käe peenmotoorika arendamiseks; lambavillaga täidetud ja lõngast juustega toredad nukud.

„Omatehtud mänguasjad on üks waldorf-pedagoogika põhimõtetest, eriti armas on lapsele ema tehtud nukk,” räägib Külli Saul. „Mida lihtsamad ja vähesemate detailidega on mänguasjad, seda enam ärkab lapses loovus ja kujutlusvõime. Valmistehtud mänguasjad ja tehismaterjalid pigem hävitavad neid, seepärast ei ole meie lasteaias näiteks legosid ja lastel ei lubata neid ka kodust kaasa tuua.” Samal põhjusel ei poolda waldorf-pedagoogika, et laps veedaks aega televiisori ees multifilme vaadates või arvutimänge mängides.

Televiisor ja arvuti ei ole tegelik elu

Waldorf-koolis algab arvutiõpetus alles gümnaasiumiklassides, varem ei ole see lapsele tingimata vajalik, on eelkooli ja esimese klassi õpetaja Ulvi Vahter veendunud. „Lasteaialaps ei jää ilma televiisori ja arvutita millestki olulisest ilma, vastupidi, see tuleb talle kasuks.” Kõige sagedamini heidetakse waldorf-pedagoogikale ette, et waldorf-lapsed on vati sees kasvanud ja eluvõõrad ega suuda tegelikus elus hakkama saada ja läbi lüüa.

„Meedia- ja arvutimaailm ei ole ju tegelik elu. See on näivus, illusioon,” väidab Ulvi Vahter. „Waldorf-pedagoogika lähtub põhimõttest, et lapse arengus on kindlad etapid ning ühe või teise asja õppimiseks on oma aeg. Lasteaias on aeg kasvatada tahet. Alushariduse mõiste tähendabki ju sõna otseses mõttes haridusele aluse panemist – kui lasteaias jääb midagi olulist tegemata, jääb laps hiljem koolis hätta. Kindlasti ei peaks lasteaed võtma endale kooli kohustusi. Laps ei ole veel valmis intellektuaalseks õppeks, see on kooli ülesanne.”

„Kõik oleneb sellest, mida me soovime,” nõustub Külli Saul. „Kui meie eesmärk on, et laps saaks elus hakkama, tuleb aidata tal ennast tundma õppida: et ta teaks, mida ta suudab ja soovib, ning julgeks seda ka ellu viia, mida ta on mõelnud ja kavatsenud. Selle saavutamiseks ongi tarvis arendada lapse tahet, teine tähtis asi on uudishimu – et lapsel tekiksid küsimused ja ta hakkaks neile vastust otsima, ning muidugi elujulgus – tunne, et maailm on ilus ja hea ning ma tahan siin elada. Seda kõike me lasteaias teeme. Waldorf-pedagoogika eesmärk ongi see, et lapsest kasvaks inimene, kes oskab iseseisvalt mõelda ja on oma valikutes vaba.”

„Sellest, kui oluline on anda lapsele aega mänguks ning loomiseks, ei saagi kohe aru, see väljendub alles palju hiljem,” lisab Ulvi Vahter. „Tänu sellele ei jää need lapsed oma tulevases elus ühegi eesmärgi ees jänni ja oskavad probleeme lahendada.”

Arendada tuleb just nõrgemaid külgi

Külli Saul kinnitab, et kasvatuses on kõige määravam kasvataja isik, kes lapsega tegeleb – selles suhtes waldorf- ja tavalasteaial vahet ei ole. „Inimest tööle võttes me ei eelda, et tal oleks traditsiooniline pedagoogiline haridus, olulisem on, et ta suudaks lapsi hoida ja armastada nagu enda omi. Muidugi tuleb tal läbida waldorf-pedagoogika koolitus ja käia täienduskoolitustel.”

Waldorf-lasteaia eripära on kolle­giaal­ne juhtimine. „Meil ei ole direktorit ega õppealajuhatajat. Kõigil kasvatajatel on võrdne pedagoogiline vastutus,” räägib Külli Saul. „Väga oluliseks peame oma töös lapsevaatlusi, et mõista iga lapse individuaalsust võimalikult hästi. Teatud perioodi jooksul jälgib kasvataja üht last põhjalikult: kuidas ta mängib ja suhtleb, magab, sööb, osaleb tegevuses, kuidas on tema meeled arenenud jne. Iganädalase kolleegiumi koosoleku ühe osana toimub lapsevaatlus, kus kasvatajad üheskoos mõtlevad selle lapse peale ja püüavad ühiselt leida võimalusi, kuidas teda arengus kõige paremini toetada. Kusjuures arendama ei peaks mitte neid külgi, mis on niigi tugevad, vaid just tagaplaanile jäänuid, et lapse areng oleks tasakaalus ja harmooniline.”

Huvi waldorf-lasteaedade ja koolide vastu kasvab. Praegu tegutseb Eestis üheksa waldorf-lasteaeda ja lisaks mõned mängurühmad, kuid initsiatiiv on tekkinud ka Haapsalus, Pärnus, Saaremaal. Kuigi lasteaed on tasuline, ei ole Viljandis tänu omavalitsuse toetavale suhtumisele lasteaiamaks tavalasteaiaga võrreldes väga palju suurem.

„Waldorf-lasteaeda toovad lapse eeskätt need lapsevanemad, kes tahavad oma lapse arengus osalised olla,” kinnitab Külli Saul. „Viimasel ajal on waldorf-lasteaed olnud paljude lapsevanemate teadlik valik. Ühiskond meie ümber on palju muutunud ning vanemad mõtlevad üha enam sellele, mida laps tegelikult vajab.”

Waldorf-lasteaias toimub igal nädalapäeval üks kindel põhitegevus – reedeti küpsetavad lapsed saia. Fotod: Jaanika Tammemäe

Waldorf-lasteaias toimub igal nädalapäeval üks kindel põhitegevus – reedeti küpsetavad lapsed saia. Fotod: Jaanika Tammemäe


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Huvi waldorf-lasteaedade vastu kasvab”

  1. vanaema ütleb:

    Tõepoolest, vaadates noorte elu, kel pole aega, kes on sunnitud tormama ja suuremaid palgasaamise võimalusi otsima, on valdorfpedagoogilised lasteaiad väga vajalikud. Noored pered ju kõik ei tegele lastega piisavalt, on neid, kes ei oskagi, sest nad on pärit ise teistsugustest kodudest, kus laste kasvatusele ei pööratudki tähelepanu. Nii kohtame elus ja teleris koristamata, räpaseid kodusid ning saamatuid vanemaid. Laps peab osa saama päriselust, kuid mängides ja huviga. Mäng ongi väikese inimese töö, aga tulemus saab olla vägagi realistlik ja arendav. Minu lapselapsed on waldorflasteaias. Neil on hästi arenenud tunded ja nad oskavad sõnaliselt end väga hästi väljendada. Kui kolmeaastane ütleb sulle: Vanaema, pikuta ka natuke, sa oled nii palju tööd teinud ja oled väsinud, siis on seda lihtsalt puhas rõõma kuulda. Ta saab aru ja mõistab. Mulle tundub nii. Samas on lasteaiamaks ikkagi päris krõbe ja need lapsed, kes just nimelt vajaksid waldorf-teemat, ei pääsegi sinna… See on koht, kus mõelda.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!