Isamaa-armastust tuleb kujundada maast madalast

Lasteaiaõpetajatel on võimalus õpitegevuste ja igapäevatoimetustega väikelastes isamaalist meelsust kujundada, isegi kui pered seda vajalikuks ei pea.

Lasteaedade õppekavades on isamaaline kasvatus väärtuskasvatuse osa, mis on lõimitud igapäevastesse õpitegevustesse. Selle abil õpetatakse väikelapsi hoolima oma perest ja kodust, eesti keelest ja kodumaast. Sõnu „isamaa” ja „emakeel” kasutatakse lasteaiaga seoses siiski vähe. Võib-olla on see tingitud sellest, et väikelapsed loovad nende sõnade puhul otseseid seoseid enda isa ja emaga ega pruugi mõista sõnade tausta. Kuid isamaalise kasvatuse puhul pole tähtis niivõrd sõnade kasutus, kuivõrd see, millise meelsuse me lastele eluks kaasa anname.

Kooliprogrammides isamaalist kasvatust pole, kodumaaga seotud teadmisi jagatakse kodaniku-, ühiskonna- või karjääriõpetuse tundides. Oluline roll on selles täita kodul, igas kodus isamaalist hoiakut paraku aga ei kujundata. On peresid, kus isamaalised aated ei ole tähtsad; üles on kasvanud põlvkond lapsevanemaid, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis ja kellel puudub otsene side laulva revolutsiooni, Balti keti jt taasiseseisvumisega seotud sündmustega, rääkimata Vabadussõjast ja maailmasõdadest. Nad kasvasid ühiskonnas, kus hilisööni avatud supermarketid on kaubast pungil, reisimis-, õppimis- ja töötamisvõimalused välismaal on piiramatud ning eluraskusi nähakse vaid töötute ja kodutute pealt. Eesti riigi iseseisvus on otsekui iseenesestmõistetav.

Tähistame saalis kõiki lipupäevi

Lasteaiaõpetajatel on tänuväärt võimalus õpitegevuste ja igapäevatoimetustega väikelastes isamaalist meelsust kujundada, kui ka pered seda tööd enam vajalikuks ei pea või teha ei oska. Me õpetame lastele eesti rahvapärandiga seotud laule, salme ja käsitööd, tutvustame riiklikke ja rahvakalendri tähtpäevi, teeme koos lastega pühadega seotud toimetusi, nagu lihavõttemunade värvimine või jõulukaartide valmistamine. Lisaks eestlusele tuleb meil õpetada ka sallivust eri rahvuste, nahavärvide ja usuliste veendumuste suhtes, see on samuti isamaalise kasvatuse osa, sest ka meie ühiskond on multikultuurne.

Eestis tähistatavad pühad ja tähtpäevad on meie ajaloolise mälu osa. Eriti paslik on rääkida neist väikelastele just praegu, kui riigi tähtpäevade hulka on lisandunud priiuse põlistamise päev, mida sel aastal esimest korda tähistame. 27. märtsil selgitame mudilastele, et meie praegune iseseisvusaeg on kestnud kauem kui kunagi varem. Räägime, milline õnn on elada vabas Eestis, näha lehvimas Eesti lippe ja laulda Eesti hümni.

Meie riigis on kehtestatud 14 lipupäeva. Lasteaiaõpetajana pean väga oluliseks, et kõiki Eesti vabariigi lipupäevi lasteaedade saalides üheskoos tähistataks. Eesti lipu saali toomise ja äraviimisega, hümni laulmise ja kõnede kuulamisega kaasneb see pidulik ja pühalik tunne, mis annab võtme isamaa-armastuse tekkimiseks. Nii õpivad lapsed laulma isamaalisi laule, iga korraga saavad selgemaks meie hümni sõnad, lapsed õpivad sõnavõtte vaikselt kuulama ja mõistavad üha enam, mis tähtpäevaga on tegu ja miks see on oluline.

Räägime nii Venemaast kui ka Kristjan Jaagust

Olgu toodud vaid mõned näited, millised on võimalused lipupäevade tähistamiseks lasteaias.

Võib tekkida küsimus, mida annab näiteks Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamine lasteaialastele. Teatavasti määrati just selle lepinguga kindlaks Eesti-Vene riigipiir ning meie kõige suurem ja võimsam naaber tunnistas Eesti iseseisvust. Seega saame lastele tutvustada mõisteid, nagu „riigipiir” ja „naaberriik”, ning rääkida Venemaast ja vene keelest.

Lipupäev, mida peredes tõenäoliselt eriti ei teata ja lasteaedadeski vähem peetakse, on Euroopa päev 9. mail, mis sümboliseerib Euroopas kaua kestnud rahuaega ning märgib Euroopa lõimumisega seotut.

See, et emadepäeva ja isadepäeva tähistamisest on meie riigis saanud suurejoonelised perepühad, teeb väga head meelt ning kinnitab, kui oluline on austada ema-isa ja väärtustada perekonda.

Äsjast emakeelepäeva tähistamist meenutades võiks lasteaialastele julgemalt rääkida ka selle päeva tekkeloost, meie esimesest luuletajast Kristjan Jaak Petersonist ja sellest, et ka tänu temale saame rääkida eesti keelest kui mis tahes suurrahva keelega võrdväärsest kultuurkeelest. Lihtsalt ning lastele arusaadavalt saab rääkida ka eesti kirjakeele arendajatest Johannes Aavikust, Johann Voldemar Veskist jt.

Mööda ei tohi minna sellisest lipupäevast nagu leinapäev 14. juunil. Lastele peab kindlasti selgitama, miks lipud on pooles mastis või mustade lintidega, miks inimesed on sellest päevast rääkides kurvad. Kuigi lastele võib sõna „küüditamine” esialgu seostuda vaid pika ü-häälikuga, kinnistub see ometi nende mälupilti ja saab seal ka tähenduse.

Vanamemme valusad mälestused

Tänu lipupäevade tähistamistele lasteaedades saavad väikelapsed aina enam teadmisi oma maa kultuurist ja ajaloost ning ehitavad kiht kihi haaval üles oma väärtussüsteemi ja arusaamad eestlusest. Võib minna ka nii, et väikelapsed teavad riigi lipupäevi oma vanematest paremini.

Praegu veel on meil haruldane võimalus, mis aitab lastele isamaalist meelsust sisendada – meie endi vanemad ja vanavanemad, kes kannavad mälestusi aegadest, mil meie riik ei olnud vaba ja omariikluse eest pidi võitlema. Mul on raske mälust kustutada pilte, kus vanavanaema jutustas pere pisipõnnidele lugusid sõjaajast ja küüditamisest. Memm rääkis, silmad veekalkvel, kuidas ta aastase pojaraasuga hobusevankrilt kodumaja poole vaatas, teadmata, kas saab kunagi tagasi koju või mitte. Hinge kinni hoides kuulasid lapsed tema juttu ning ma usun, et nad teavad elu lõpuni, et „küüditamine” ei ole pelgalt tähekombinatsioon, vaid tähendab paljudele eesti inimestele elu haprust ja surma võimalikkust. Kuniks meie ümber on veel lähedasi, kes mäletavad meie oma riigi loomise ja taasiseseisvumisega seotud sündmusi, tuleb kasutada võimalust ja kasvavale põlvkonnale neid lugusid jutustada. Meie lapsed, kes on sõda näinud ainult filmides ja teavad, et see pole päris, ning mänginud sõjamänge virtuaalmaailmas, ei saa muidu kunagi teada, mida pidid inimesed üle elama selle nimel, et meie saaksime elada vabas riigis.