Kaagvere ootab peagi ka poisse
Kui Maire Reest oli teist nädalat Kaagvere erikooli direktor, mõistis kohus kahele vägivaldsele neiule vanglakaristuse. „See oli šokeeriv,” lausub Reest. „Mõistsin, et meil tuleb teha kõik, et mõjutada õpilasi nende seinte vahel.”
Õhkkond oli poolteist aastat tagasi kurjakuulutav: majas võimutsenud teismelised olid rünnanud ka personali ja kümme töötajat oli puudu. Ent haridus- ja teadusministeeriumi ametniku kohalt ministri palvel Kaagverre korda looma läinud Reest ei löönud verest välja. Ta pani esmalt paika mängureeglid: täiskasvanu peab end kehtestama ja vastutama. Juhtkonnalt tuge saanud töötajad suutsid end peagi koguda. Kolme nädalaga oli rahu majas, õpilased said aru, et tuleb reeglitega arvestada.
Reest asus muutma suhtumist ja mõttelaadi − varem oli õpilast koheldud kui õigusrikkujat, pööramata tähelepanu tema eripärale. Nüüd hakati kirjeldama iga lapse riske, õpi- ja sotsiaalseid oskusi ning tugevusi, millele ehitada uut süsteemi. Võitlusse iga hinge päästmise eest asus kogu meeskond.
Õpetajad said täienduskoolitust käitumishäiretega lastega toimetulekuks, 12 töötajat osaleb praegu koos Tapa erikooli kolleegidega TLÜ-lt tellitud eripedagoogika kursusel. Koolis on kolm sotsiaalpedagoogi, kes panevad kokku õpilaste tugivõrgustiku. 1,7 psühholoogi ametikohal töötab kolm inimest. Üks tegeleb venekeelsete lastega, teine loovteraapiaga ja kolmas nõustab pühapäeviti lapsevanemaid ja töötajaid, et nad läbi ei põleks.
„Võrreldes tavakooliga on tugipersonali isegi palju, aga meie jaoks veel vähe,” räägib Reest. „Meie laste puhul on tugispetsialistide abi vältimatu. Nad pole varem piisaval määral ja kompleksselt tuge saanud. Õnneks on ühiskond ja ministeerium hakanud teadvustama, et osa inimesi ei tule mingil eluetapil toime ja vajab tuge. Omavalitsuste spetsialistid on siin käies avaldanud kahetsust, miks peab laps pälvima õigusrikkuja tiitli, et saada sellisel tasemel tugiteenuseid – sotsiaalpedagoogilist ja psühholoogilist nõustamist, psühhiaatrite abi, eriprogramme.”
Näiteks sotsiaaltöö juhi Taimi Nilsoni käe all teevad neiud agressiivsuse asendamise treeninguid ja õpivad emotsioonidega toime tulema, sotsiaalseid oskusi, arutlevad väärtuste üle.
Haigus jäänud märkamata
Aastail 1995−2004 Kaagveres õppinud tüdrukuid uurinud sisekaitseakadeemia magistritööst selgus, et kooli sattumise peapõhjus on hulkumine. Reesti sõnul on tüdrukud tõepoolest koolikohustust eiranud ja hulkunud, kuid see on pigem tagajärg. Peamine erikooli saatmise põhjus on hoole ja abita jäämine – pere ja kool ei ole õigel ajal tuvastanud psüühikahäiret ja see on muutnud käitumise vägivaldseks. Karm tõde: kolmveerand Kaagvere õpilastest on haiged: psüühika- ja käitumishäiretega.
„Korduv hälbiv käitumine sarnases situatsioonis viitab tõsiasjale, et lapsel on midagi viga, paraku pole Eestis häid hindamisvahendeid, et tuvastada lapsel psüühika erivajadusi,” lausub Reest. Kaagverre on jõudnud autistlikke lapsi, kelle puhul pole kodus ega koolis aru saadud, miks ta käitub agressiivselt. Kuuel õpilasel on psüühikahäirest tulenev puue diagnoositud.
Mõni laps on algul nii endasse sulgunud, et ei oska muud moodi abi paluda, kui lubab end ära tappa. Personal on 24 tundi valves, et ta end ei vigastaks.
„Sellised lapsed vajavad kiiret sekkumist ja abi,” ütleb Reest. „Pärast tihedat meeskonnatööd nad muutuvad, hakkavad kaasa tegema, naeratama, rääkima. Saatsime ühe sellise tüdruku suvel laagrisse, ta pidas seal kolm päeva vastu ja nõudis koju. Küsimusele, kus see on, vastas tüdruk, et Kaagveres. See annab julgust, et tuleme toime.”
32 õpilase seas on ka üks vanglast tulnu. Temaga tegeleb personal eriti intensiivselt. Neidude omavahelistes suhetes tekkivaid pingeid lahatakse ja maandatakse rühmaringides. „Kahe kuu möödudes on ta tavaline tüdruk nagu teisedki,” tõdeb Reest. „Nii nagu meil on erinevate rikkumistega lapsed koos, on ka ühiskonnas erinevad inimesed.”
Ehkki kasvatustöö on Kaagveres õppetööst olulisem, ei tehta nõudmistes järeleandmisi. Paljusid tuleb alles õpetada õppima. Koolis pole klasse, vaid tasemepõhised õpirühmad ja igaühel individuaalne õppekava. Nii suudetakse kahe aastaga tasa teha isegi kolmeaastane lünk, eksamitulemuste üle pole koolil põhjust nuriseda.
Karmi koore all hell süda
Viiendat aastat Kaagveres töötava matemaatikaõpetaja Ilme Sõbra sõnul tuleb ebamugavates olukordades lasta pingetel jahtuda, muidu põled läbi. „Meie lastel muutuvad emotsioonid kiiresti iga väikse asja peale, ka võõra tulek tekitab ärevust. Mõni muutub agressiivseks, teine poeb peitu, nii varjatakse oma sisemist valu. Nad võivad olla vägagi hoolivad. Kohtasin kruiisilaeval oma õpilast, kes tuli mind kallistama. See soojendas südant.”
Esimest aastat õpetajaametis Raili Kübara sõnul ei tohi pedagoog olla külm ja kalk, vaid peab näitama, et hoolib lastest. „Kasvatuse pool on hästi oluline. Pole nii, et laps tuleb siia tumesinisena ja ära läheb roosana. Õpetada tuleb ka normaalseid peresuhteid ja murda karmi kihti, mis neil ellujäämisvõitlusest tekkinud on.”
Kasvatustöö juhile Taimi Nilsonile ongi tööks tugevat jalgealust andnud noorte hoolivus. „Tulin nendega koos higisena matkalt ja mulle pakuti šampooni, et saaksin duši alla minna. Kui olen õhtul väsinud, keeratakse muusika vaiksemaks. Ja kui hakkan koju minema, tüdrukud kallistavad ja ütlevad, et kallistaksin oma lapsi. Kui sa ei näe neid väikeste kurjategijatena, saad palju tagasi.”
„Meie töötajad peavad olema empaatiavõimelised, aga kedagi haletseda ei tohi, empaatia pinnalt tuleb planeerida tegevus, mis aitab lapsel toime tulla,” nendib direktor. Oma sõjakavaluse enese kehtestamiseks leiab igaüks ise. Kui Reest esimest korda asendusõpetajana vene õpilaste ette astus, võttis ta appi oma käsitööoskuse ning rääkis tüdrukutele moejoonistest ja eri tüüpidele sobivatest värvidest. Jää oli murtud. Kuid piirid peavad paika jääma ka siis, kui tüdrukud testivad oma lugudega õpetaja südame pehmust.
Uue direktori innukal tegutsemisel on kool pooleteise aastaga saanud uue sisu. Nüüd on lootust, et Kaagvere mõisa väljale kerkib uus koolimaja ja kõrvale peremajad. Projekteerimise hange on välja kuulutatud. Kohti on 76 õpilasele. Tüdrukutega koos hakkavad elama ka poisid. Kaheksa kaupa peremajades, väga keerulistele autismi- ja tähelepanuhäiretega lastele tulevad väiksemad rühmad. Igal perekodul on juhataja – ema, kellega koos ärgatakse. Iga pere saab oma eelarve ja lapsed oma toa. Rajatakse ruumid lapsevanemate koolituseks. Reest loodab personali poole võrra suurendada, et iga lapse kohta oleks kaks töötajat.
„See pole enam erikool, kuigi siia tullakse endiselt suunamisega,” ütleb Reest. Suunab riiklik sekkumisinstitutsioon – ekspertide kogu, kes määrab, millise häirega laps ja mis tasemele suunatakse. Üle Eesti tuleb viis ekspertide kogu. Osa lapsi läkitatakse Kaagverre endiselt kohtuotsusega, kuid väga rasked juhtumid jäävad Tapa kooli hoolde.
Uus kool peaks valmis saama sügiseks 2015.
Direktor Maire Reest näitab lumisel mõisaväljal kohta, kus sügisel 2015 peaks avatama uus koolimaja. Kaagveres on uuest majast unistatud juba kümme aastat. Mõisa peamajast koliti ammu välja, tegutsetakse kitsukesel asenduspinnal. Riigi Kinnisvara AS on nüüd kuulutanud välja hanke maja projekteerimiseks. Fotod: Sirje Pärismaa
——————-
Kallistan sugulasi ja luban end hoida
Laura koos sotsiaalpedagoogi Merle Annusveriga.
Laura, Kaagvere kooli õpilasesinduse president (15):
Tulin Kaagverre 27. veebruaril 2012. Algul polnud mingit emotsiooni, mul oli ükskõik. Mõtlesin, kuidas tüdrukud mind vastu võtavad. Läksin oma tuppa, kõik tulid küsima. Hiljem selgus, et paljud arvasid: tuli nina püsti, ülbe blondiin. Tegelikult ma pole selline.
Ma ei olnudki teinud erilist halba. Alaealiste asjade komisjonis öeldi, et kui üks asi veel tuleb, saadame Kaagverre. Siis ühel õhtul ütles sõbranna, et läheks mingiks ajaks minema. Kui ei taha, ära tule. Jooksin kaheks päevaks koolist ära. Eelmised asjad olid ka ja siis saadetigi mind siia.
Siin on pidev järelevalve, keegi ei käi sinuga muidugi kogu aeg kaasas, aga uksed on lukus. Kui tahad minna sööma, siis koos kasvataja või järelevalvega. Koolis on kaamerad, mis kogu aeg jälgivad, mõtlesin, et issand, kui häbi. Aga nüüd ei pane enam tähele.
Ilma millestki elutähtsast ma pole. Olen häid kogemusi saanud, õppinud uusi asju. Enne ma ei osanud teistega arvestada. Kui mul sündis väikevend, olin kade, et kõik poputavad teda, minu tuppa ei tulnud keegi ega öelnud tere. Siin elan kõigiga koos, pean oskama teistega arvestada. Olen seda õppinud, ja üldse koostööd. Siin on palju probleeme inimestel. Proovin olla toeks. Kõik õpilased saavad hästi läbi. Ja kokk teeb väga häid sööke!
Töötajatest suhtlen kõige rohkem oma sotsiaalpedagoogi Merlega, psühholoogi Elenaga, kasvatajaist usaldan Martat ja Merilit. Väga hea õpetaja on Raili. Lemmikõpetaja Ilme paneb pisiasju tähele, kirjutab e-kooli kiituse ja ema saab teada.
Otseselt siin ei karistata, on mõjutusvahendid. Kui keegi lahkub omavoliliselt, siis piiratakse helistamist, lastakse teha plakateid. Kui on märkus, saad kolme nädala tagant koju, muidu saab kahe nädala tagant.
Mind valiti õpilasesinduse presidendiks. Kui tüdrukutel on probleemid, tulevad minu juurde rääkima, mul on suurem mõjuvõim. Arutame neid sotsiaaltöö juhi Taimiga. Peab hakkama saama, alla ei tohi anda. Olen koolis eeskujulik, seepärast valiti mind presidendiks.
Armastan väga lugeda, enne Kaagveret olin lugenud vaid kaks raamatut. Toakaaslasega teeme trenni. Palju aega läheb õppimisele.
Kui koju tagasi saan, käin läbi oma sugulased, kallistan ja luban, et hoian end ega korda tehtud vigu. Tahan minna Haapsalu gümnaasiumi, seal on kõrge tase. Pärast keskkooli on suur soov minna ülikooli eripedagoogikat õppima. Olen igasuguseid asju läbi elanud, saan aru, mida teine tunneb.
Tahan minna suvel ettekandjaks. Olen siin eelkutseõppes õppinud pagariks-kondiitriks, etiketti ja teenindust. Tänu koolile sain reisil käia, mind valiti kolme parima seas Belgiasse rahvusvahelisse sõjaväelaagrisse.
————–
Erikool jäägu viimaseks võimaluseks
„Poiste meie juurde saatmisega ei maksa kiirustada,” toonitab Tapa erikooli direktor Ene Kukk.
Tapa erikooli arestikamber. Kuna tema heidutav jõud on suur, siis kasutatakse teda harva. Foto: Raivo Juurak
Tapa erikooliga pole vaja kedagi hirmutada, ütleb Ene Kukk. Tapal on küll kinnine õppeasutus, kuid poisid õpivad seal niisamuti nagu igas teiseski koolis, teevad vabal ajal sporti jne. „Kahjuks saadetakse meile ka 9. klassi noormehi, isegi neljandal veerandil ja eksamite ajalgi. Kool ja vald peaksid siiski nii palju pingutama, et selline noormees põhikooli oma kodukohas ära lõpetaks, kas või järeleksamite ja suvetöö hinnaga. Enamik poistest saab sellega hakkama. Tänavu vabastasime ühe poisi enne tähtaega ja ta on tulnud tavakoolis toime.”
Last kasvatagu kogu küla
Ene Kukk leiab, et üldse tuleb püüda võimalikult palju probleeme lahendada kohapeal ja Tapa erikooli saata poisid ainult siis, kui miski muu enam ei aita. Ta toob eeskujuks Norra, kus asju aetakse kogukonnapõhiselt. Kui laps kaldub seal õigelt rajalt kõrvale, siis tegeldakse lapsega, tema vanematega ja lisaks veel inimestega, kes kuuluvad lapse sotsiaalvõrgustikku. Võiks öelda, et koos õpilasega astuvad seal erikooli ka tema vanemad.
Eriti oluline on tegelda lähedastega siis, kui lapse mõlemad vanemad on näiteks Soomes tööl, omavahel riius, töötud vms. Ka eesti vanasõna ütleb, et last kasvatab kogu küla. Seega pole tugispetsialiste vaja mitte ainult kooli, vaid ka kohalikku omavalitsusse, arvab Ene Kukk.
Hea lahendus on õpilaskodu
Osa poisse käitub halvasti psüühiliste häirete pärast, neidki ei tasu rutakalt Tapa erikooli saata, jätkab Ene Kukk. Sellistele poistele on tihti sobinud õpilaskoduga kool, kus saab ka ravi. Õpilaskoduga koolis on poiss oma halbadest sõpradest eemal, saab segamatult õppida, tema vaba aeg on sisustatud ning ei puudu ka usalduse moment – ta saab nädalavahetuseks koju minna ja tõestada, et temaga ei juhtu koduskäigu ajal midagi.
Väiksemate väärtegude, näiteks suitsetamise või joomise pärast ei peaks kedagi Tapale saatma, toonitab Ene Kukk, sest Tapal saavad nooremad poisid kokku vanemate poistega, kes on olnud vanglas, ja neid „tegijaid” jäävad nad tahes-tahtmata ammulisui kuulama. Eestis kehtival karistussüsteemil on oma eripära. Norras ei arutata alaealiste poiste tegusid enamasti kriminaalkorras, need kuuluvad tsiviilasjade alla.
Lapsevanem vajab samuti abi
Krabi põhikooli direktor Ale Sprenk meenutab toredat juhtumit, kus üks õpilaskodu laps lõpetas neil põhikooli ning samal ajal sai tema ema tagasi vanemlikud õigused. See oli mõlemale tore saavutus, aga ühtlasi kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja tubli töö vili – tema töötas selle õpilase emaga. Ale Sprenk on rõõmus, et valdade ja linnade sotsiaaltöötajad on muutunud aastatega üha asjatundlikumaks, järjekindlamaks ja nende töö tulemuslikumaks. Üha rohkem on näiteid, kus lapse pere saab uuesti jalgele.
Juba 12 aastat töötanud Krabi põhikooli õpilaskodu on ennast igati õigustanud. Kõik alustanud on suutnud kooli lõpetada, Tapa erikooli pole kedagi edasi suunatud, küll aga on võetud just Tapalt üks õpilane enda juurde õppima, märgib Ale Sprenk. Õpilasi on õpilaskodusse tulnud ligi 20 omavalitsusest: Tartust, Võrust, Pärnust, Narvast, Sauelt, Saaremaalt jm.
Krabi kooli õpilaskodu on Eestis kõige suurem − 60 kohta. Lastega tegeleb seal kaks eripedagoogi haridusega õpetajat, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja valla antud tugiisik, kes aitab liitklassides abi vajavaid lapsi. Selle kaadriga on kool toime tulnud. Siiski tuntakse teravat puudust abiõpetajatest, eriti 7.−9. klassini, kus ühes ruumis on koos paarkümmend õpilast, enamik individuaalse õppekavaga – see on õpetajale raske. Teine probleem on väga pikad järjekorrad lastepsühhiaatri juurde, märgib Ale Sprenk.
Linn võiks lähedal olla
Eidapere kooli direktor Heli Piisang ütleb, et nende õpilaskodus elavad peamiselt õpilased, kellel on puudu vanemlikust järelevalvest. Kool on saanud nendega hakkama, kuid piisavalt pole terapeute, psühholooge, spetsialiste, kes suudaksid läbi viia sensomotoorseid treeninguid. Käitumis- ja õpiraskustega lastega peab tegelema, neid tuleb aidata, vajadusel ravida, see kõik nõuab eriväljaõpet ja lisarahastust.
Õpilaskoduga koole tuleks luua linnalähedastesse parkidesse või metsatukkadesse, siis oleks spetsialiste lihtsam kaasata, leiab Heli Piisang.
————-
Eesti suuremad õpilaskodud
Sulgudes on riigi toetatavate õpilaskohtade arv
• Krabi põhikool (60)
• Tallinna Tondi põhikool (43)
• Vana-Vigala põhikool (30)
• Põltsamaa ühisgümnaasium (28)
• Õismäe kool (28)
• Tallinna Heleni kool (26)
• Tõstamaa keskkool (22)
• Viira kool (22)
• Vaimastvere põhikool (22)
• Anna Haava nim Pala kool (21)
• Väike-Maarja gümnaasium (20)
• Iisaku gümnaasium (20)
• Voore põhikool (19)
• Tartu Maarja kool (19)
• Noarootsi kool (19)
• Kadrina keskkool (19)
• Eidapere kool (16)
Allikas: haridus-ja teadusministri määrus 25.02.2013
kool nagu ikka kuna ise kaisin seal koolis ja minu arvamus on see et see on vaga hea kool ja see on loll jutt mis tudrukutest raakitakse kuna meil koigil on ju elus raskeid ja vaga keerukaid asju elus olnud ja selle parast ei pea kedagi hukka moistma nemad on kaa ikka inimesed nagu me koik oleme ja see on tegelikult hasti tore kool ja opilased on kh hasti toredad kuna on see kinnine kool siis loomulikult tekib vahest probleeme kuna see on kinnine kool ja lihdsalt ohkond muutub vaga raskeks ja selle parast nad ongi sellised aga tean sealt paljusi ja saan nendega siiamaani labi mina kui sinna kooli esimest korda laksin olin kh tagasihoidlik aga parast koik muutus ja sain koigiga hasti labi valjaarvatud uhe opilasega kuna olen selline inimene kes kaitseb ennast siis see tudruk ei tahdnud kuidagi sellega leppida et olen temast tugevam ja oskan oma eest seista aga parast sai ta aru et pole vaja voistelda ja minu arust on koik kaagvere erikoolis vordsed keegi pole kellekist ebavordsem koik ei hakka enam pikemalt raakima
Laura Kui Ma Kaagverre Tulen Kas Aitad Ka Mind ?????????