Karl Martin Sinijärv: tornid ja tipud
Olen püüdnud endale ette kujutada presidendi kõnet, mis vaimustaks inimesi, ühendaks rahvast, inspireeriks, tiivustaks, osutaks valupunktidele, tuleks ja aitaks, kus viga näeb laita, ja millega kõik rahul oleksid. Sellist ei ole. See pole lihtsalt võimalik. Andunud rahulolematule on ju üsna ükskõik, kas paisata lendu süüdistusnool elitaarsuse või populismi, parem- või pahempoolsuse pihta, kas ilk tabab tegijat pidulikul puhul või supiköögi sabas. See on teatavate ametikohtade kaasanne, et mida sina ka ei teeks või tegemata jätaks, halvasti tehtud see paljude palksilmis on. Seda tuleb tunnistada ja sellega ei tohi arvestada. Muidu jääksid teod tegemata ja kõned pidamata.
Tänavu tõi president Ilves aastapäevakõnes esile terase kujundi vaimlisest terastornist, tost Eiffeli omast. Mis algselt ajutiseks arvatud ehitisena rahumeeles püsti püsib ja mille kohta pädeb vana hea nending, et ega ta nüüd ilus ei saanud, aga see-eest kõvasti seisab. Loomulikult tõi torni-metafoor välkkiirelt kaasa süüdistuse üha kõrgenevasse elevandiluutorni pugemises, kapseldumises, ülbetes kõrgustes uitlemises. Ma ei hakkaks siinkohal neisse kujundeisse liiga sügavale sisse pugema, sest tõe ja sümbolväärtuse vahekorrad on alati hämarate raja- ja tagamaadega. Ei me tea, kas Eiffeli torni tegelikult mitte „see teine insener” välja ei mõelnud (just nagu Murphy seadust ei leiutanuvat mitte Murphy, vaid mingi suvaline samanimeline jorss), ning ei aima me, kas haavunud ajakirjanik mõistis elevandiluutorni pigem Saalomoni Ülemlaulu, Victor Hugo, Henry Jamesi või „inimese tänavalt” tähenduses. Või oli ta kusagilt kuulnud, et nõnda öeldakse. Aga tornid on sümbolitena head (õnneks on nad head ka piksevarrastena) ja sellisena võib neid üsna rahumeeli tarvitada. Iseasi, et torne ja nende tagumisi tähendusi on palju, vali millist tahad, ja eks nõnda saab nende kaudu ka üsna igasuguseid ideid edasi anda. Ja idee eest saab nuuti, see on Eestis läbi ajaloo üpris ilusti selgeks tehtud.
Tornidega ja kõrgustesse pürgimisega (ja kõrgete ametikohtadega) on see õnn ja häda, et nähvakaid tuleb nii ülalt kui alt, pilvest kui peenrast, taeva tagant ja mulla alt. Eiffeli torni asemel on meil siin Oleviste – kas ka vaimselt, ei julge ennustada. Oleviste mõistatust aitas lahendada apteeker Melchior, kuid oma välgust ja paugust ei jäänud torn ilma ei raamatus ega reaalis. Ja ikkagi oli ta mõnda aega maailma kõrgeim. Pole sisulist põhjust, miks ei võiks meie vaimline torn mõnd aega maailma kõrgeim olla. Täitsa taevasse tükkimise eest hoiatab Paabeli kogemus, ent see on pigem sihuke vaimundav hoiatus. Paabeli torni ei ole isegi ümber nimetatud – erinevalt näiteks praegusest tipptipust, mille nimes majanduslikel põhjustel Dubai Khalifaga asendati, või tükk aega Oleviste kombel maailma kõrgeima rajatise tiitlit hoidnud Sears Towerist Chicagos, mille nimi samuti majanduslikel põhjustel Willis Toweriks on muutunud. Kes ikka täpselt teab, miks Willis ja milline Willis, võiks ju arvata, et küllap Bruce, kellel kõrghoonetega vanad arved klaarida – Nakatomi Toweris toimunu on meeles paljudel. Ja võib mõnes mõttes samuti sobida sümboliseerima Eestit ja siin sündivat. Nakatomis ei lagunenud vaataja silme all küll Ameerika demokraatia, vaid hulk muid asju, ent ärgem süüvigem sümboleisse, olgem pealiskaudsed. Süüvimine võib viia järeldusteni, mida tarvis ei ole, eks ole. Ning geniaalne saab olla ka ülimas sümboolses lihtsuses. Nagu Ellen Niit: „Meie lähme tip-tip-tip, / igaühel käes on lipp. / Eemalt paistab tornitipp, / kus on just seesama lipp.” Ajatu tarkus. Ei mingit punalippu ega trikoloori ega ristilippu. Seesama lipp. Jaan Pehk taandas Niidu valemi veel ühesemaks: „meie lähme tip-tip-tip / see on naivismi tipp”. Väga lähedal Eesti asja tuumale. Väheste ümberkirjutustega, vältides ümbernimetamisi. (Tehakse ajalugu.)
Ega Tallinna teletorni juures sisuliselt midagi muutuks, kui ta ühel päeval äkki suurima summa pakkunu nime kandma hakkaks või lihtsalt televandiluutorniks kuulutataks. Aga sümboliga mängimine võib kuskilt teise nurga alt või pigem tagant ootamatu sutsaka anda. Kindlam on kahtlemata hoolt kanda, et Ene Mihkelsoni „Torn” koduriiulis või taskuvidinas olemas oleks. Ja teda ka lugeda. Mihkelsoni „Torn” on senimainituist eestimaise vaimutorni kehastamisele ehk kõige lähemal. Teletorni Enetorniks nimetamine ei kõlakski liiga kentsakalt. Ainult see torn peaks Tartus asuma, ja ta ju asubki seal, omal imetlusväärsel mõttelisel moel. Ja teda ei ole vaja ümber nimetada. Ah, midagi head siin ilmas!
On torne ja nende tagumisi tähendusi on palju, vali millist tahad aga eks nende kaudu ka üsna igasuguseid ideid edasi antud. Paraku hea idee eest saab nuuti, see on Eestis läbi ajaloo üpris ilusti selgeks tehtud.Selles olen Karl Martin Sinijärvega nõus ,et lolluse torne on palju aga vähesed saavad pikselõõgi nagu EKA maja lammutamine ja ehitus ,,,,,?