Kasvatusteadused Eestis – kas suurepärane tase, mis välja ei paista?

1. märts 2013 Margus Pedaste professor, TÜ Pedagogicumi juhataja, TÜ hindamismaterjalide ettevalmistuse koordinaator - Kasvatusteadused Eestis – kas suurepärane tase, mis välja ei paista? kommenteerimine on välja lülitatud

Viimase poolaasta vältel on Eestis hinnatud kasvatusteaduste taset, tulemuslikkust ja mõju. Kõrgkoolid on koostanud eneseanalüüse, väliseksperdid tutvunud materjalidega ning kohtunud teadlaste, doktorantide ja sidusrühmadega.

Peagi koguneb teaduspoliitika komisjon kokkuvõtteid ja ettepanekuid tegema. Veebruari keskel avalikustatud tulemused avavad võimaluse nii tunnustavateks kui ka kriitilisteks diskussioonideks. Seetõttu on õige aeg avada toimunut ja tulemusi asjassepühendatu mõtete kaudu.

Kasvatusteaduste hindamine oli suhteliselt erakordne, see oli ainus käesoleval aastal rahvusvaheliselt hinnatav teadusvaldkond ja alles teine omalaadne Eestis. Hindamine toimus nendes kõrgkoolides, milles on tehtud kasvatusteaduslikku uurimistööd: Tartu ja Tallinna ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Tulemuseks pidi olema teave teadlaskonnale ning teadus- ja arendusasutustele, teadust finantseerivatele organisatsioonidele, teaduspoliitika kujundajatele ja ühiskonnale. Sisendit taheti kasvatusteadusi ja sellega seotud erialasid puudutavate teaduspoliitiliste otsuste ja meetmete ettevalmistamisele, valdkonna edasisele arendamisele, arengukavade koostamisele ning vajalike muudatuste läbiviimisele. Hindamist läbi viinud Eesti teadusagentuur kutsus kokku juhtkomitee (juht prof Jüri Allik), mis täpsustas hinnatavad alavaldkonnad, ekspertkomisjoni jms. Ekspertkomisjoni juhtis professor David James Suurbritanniast Cardiffi ülikoolist, sinna kuulusid veel Euroopa ühe suurema haridusteadlaste organisatsiooni EARLI asutajaliige emeriitprofessor Eric de Corte Belgiast, Sloveenia endine haridus- ja spordiminister professor Pavel Zgaga ja dr Judith Harford Iirimaalt.

Kasvatusteaduste mõiste vajab täpsustamist

Hinnati Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) andmebaasidele tuginedes. See jättis oma jälje ning käivitas diskussioone juba eneseanalüüse koostades. Nimelt tuli kasvatusteaduste hindamisel esitleda ka sellist valdkonda nagu „kehaline kasvatus ja motoorika, sport”. Kuivõrd näiteks TÜ-s on sellesse kategoriseeritav suur osa kehakultuuriteaduskonnas toimuvast, mis ei ole klassikaliselt võttes kasvatusteaduslik töö, tekkis hindamisel segadus. Samamoodi tuli lugeda kasvatusteaduslikeks teadusprojektid ja nendega seotud publikatsioonid, milles kasvatusteaduste osakaal oli ehk 10%, nagu märkis hindamisraporti esitlusel Tallinna ülikooli prorektor prof Katrin Niglas. Seetõttu võib ekspertkomisjoni raportist lugeda ka mõtet, et Eestis tuleb kasvatusteaduste mõistet täpsustada.

ETISe-kesksus

ETISe-kesksust peab järelduste tegemisel veelgi arvestama. Nimelt tekkis hindajatel küsimus, miks me rõhutame mingeid koode, nagu 1.1., 1.2. ja 3.1. Eesti teadlastena teame, et nende teatud kategooriatesse kuuluvate publikatsioonide ülimuslikuks pidamine on viimasel aastakümnel kõvasti hoogu saanud. Jääb vaid oletada, et peagi tuleb hakata süsteemi muutma, sest artikli sisu peaks olema ju olulisem kui selle avaldamiskoht. Ka arutelus professor James Cardiffiga ilmnes, et peaks kaaluma üksnes väikese hulga publikatsioonide hindamist ekspertkomisjoni poolt ja loobuma statistilisest ülevaatest. Seda enam, et „üldarvestusse” liituvad ETIS-est kõigi nende teadlaste publikatsioonid, sõltumata sellest, kas need on kasvatusteaduslikud. Teadlaste loend tekib kõigist, kes on seotud teadusprojektidega, milles on kas või pisut kasvatusteaduslikkust. Selle probleemi lahendamiseks esitas näiteks TÜ eraldi lisa, milles kategoriseeriti ETIS-es olevad andmed. Näidati, et aastatel 2007–2011 viidi ülikoolis läbi 76 kasvatusteadusliku suunitlusega projekti kogusummas 3,84 miljonit eurot ja 18 sporditeaduste projekti summas 1,61 miljonit eurot, et meil on töötanud 68 projektidega seotud inimest kasvatusteadustes ja 30 sporditeadustes, kuid lisaks on ETIS-es veel 95 teadlast, kelle põhiidentiteet ei ole nimetatud valdkondades. Samamoodi näidati, et viie aastaga on kaitstud 13 doktoritööd haridusteaduste õppekavadel ja 15 sporditeadustes, kuid lisaks 18 selgelt kasvatusteaduste suunaga tööd muudel õppekavadel. Muljetavaldav oli ka ETIS-e kategooriaid arvestavate kõrgel tasemel publikatsioonide hulk (1.1., 1.2. ja 3.1.), mida oli kitsamalt kasvatusteadustes 187 ja sporditeadustes 109.

Raportist on meeldiv lugeda

Hindamise tulemusena valmis raport, millest oli meeldiv lugeda, et üldiselt on Eestis ja Tartu ülikoolis kõrgel tasemel kasvatusteadus selle rahvusvaheliselt mõistetavas tähenduses. Leiti tõendeid TÜ kasvatusteadlaste tugevast koostööst Eesti ja rahvusvahelisel tasemel. Tunnustati kasvavat edukust rahvusvahelise teadusraha hankimisel olukorras, kus Eesti teadusrahastus on vähenenud. Toetati viimasel ajal tehtud või alles kavandatud samme kasvatusteaduste strateegilisel planeerimisel, rahvusvahelistes tippajakirjades publitseerimise väärtustamisel ning teadusprojektides osalemisel. Eraldi märgiti ära Eesti oma kasvatusteadusliku ajakirja asutamine (esimene number ilmub novembris).

Arutelu väärivad teemad

Samas tõi hindamiskomisjon välja mitmed arutelu väärivad teemad, mis puudutavad nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli, sõltumata sellest, kummale antud tagasisides mõte kajastus. Märgin neist ära viis.

• Doktoriõppe kaitsmisefektiivsuse tõstmine. Märgiti lõpetajate vähest hulka, aga ka suurt vajadust – kui ka kõik praegu õppivad doktorandid lõpetaksid kohe, ei piisaks neist ikkagi valdkonna järelkasvu tagamiseks. Seega tuleb leida täiendavaid meetmeid, et tagada juba õppivate doktorantide lõpetamine, ning muuta ka vastuvõtupõhimõtteid. Kaaluda tuleb doktorantidele töökohtade rajamist ülikoolis ja osakoormusega töölevõtmist teemaga lähedastes ülesannetes. Tuleb kasvatada senisest tugevam doktorantide kogukond, mis toetaks ja innustaks oma liikmeid.

• Kõrgtasemel ajakirjades publitseerimine. Kiidetakse tehtud edusamme, aga nähakse arenguruumi. Ei piisa pelgalt doktorikooli toimetamistoetusest ja väheks jääb senistest seminaridest. Napib publikatsioone, mille mõju oleks märgatav rahvusvahelises kogukonnas – senisest enam tuleb teha kriitilist analüüsi rahvusvahelisel tipptasemel publitseeritud artiklite kohta ning sellest tulenevalt kavandada oma uuringuid või nende tulemuste esitamist.

• Suunata atraktiivset teaduspõhist doktoriõpet praktikutele, nt õpetajatele. Sidusrühmadega (õpetajad, lapsevanemad, HTM, kohalikud omavalitsused) kohtumisel ilmnes, et nad ei ole piisavalt kaasatud probleemide määratlemisse ja lahendamisse. Praktikud ei saa panustada aktiivselt ühe teadussuuna arengusse, kui töötavad põhikohaga oma senises ametis. Seega peaks praktikute kaasamine ja doktoriõppesse suunamine olema suuremate töörühmade üks kõrvaleesmärk. Kui moodustatakse töörühm, milles on kandev roll ülikooli töötajatel ja „põhikohaga” doktorantidel, siis saavad selle juures doktoriõpet edukalt läbida ka „praktikud”. Nii peaks senisest enam liikuma teemakesksete suuremate töörühmade poole.

• Senisest enam on vaja teadlastevahelist koostööd nii kõrgkooli sees kui ka kõrgkoolide vahel. Raportis on viidatud, et interdistsiplinaarse haridusteaduse määr võiks olla praegusest suurem ja enam välja paista. Raporti esitlusel märkis ekspertkomisjoni esimees TÜ prof Miia Rannikmäe, et Eesti-sisene teaduskoostöö on möödapääsmatu. Selleks tuleks senisest enam korraldada interdistsiplinaarsele TEADUSkoostööle suunavaid seminare. Samas viitab see ilmsele vajadusele vaadata veel kord üle Eesti teaduspoliitika seoses institutsionaalsete uurimistoetustega. Kui näiteks kasvatusteaduste vallas vastutavad Tartu ja Tallinna ülikool, tundub väga ebaloomulik, et teadustööks ei tohi me raha ühiselt küsida. Institutsionaalne uurimistoetuse taotlemine praktiliselt välistab praegu institutsioonidevahelise koostöö.

• Meie tulemuste väljapaistvus. Üldkokkuvõttes leidis ekspertkomisjon, et teeme päris palju teadustööd, millest on kasu meie oma teadusrühmadel või ülikoolidel, praegusest natuke enam võiks olla teadustööd, mida rakendada riigi tasandil, aga suhteliselt vähe on avaldatud üleilmse mõjuga teadustulemusi. Haridusuuringute tulemused ei paista piisavalt välja. Ju tähendab see, et peame senisest oluliselt enam suunama oma tegevuse rahvusvahelisele koostööle ja kaasama sellesse tegevusse ka Eesti praktikud. Kui me avaldame, aga keegi avaldatut kuigivõrd arvesse ei võta, siis on arenguruumi veel küllaga.

Kokkuvõttes võib öelda, et toimunud hindamine täitis suure osa oma eesmärgist juba ettevalmistuse käigus – ülikooli enda inimesed lõid ülevaate hetkesituatsioonist ning analüüsisid tugevusi ja nõrkusi, võimalusi ja ohtusid. Välisekspertide tehtu andis hea kinnituse sellele, mida sageli ise teame, aga ei võta arvesse. Et tulemustest saaks strateegiline tegevusplaan järgnevaks aastakümneks, on ehk tõesti mõistlik teha korrektne SWOT-analüüs, nagu soovitas prof James Cardiff ühe mõttena kaaluda hindamisprotseduuri arendamisel.

Ekspertkomisjon soovitas muuta haridusteadused Eestis nähtavamaks ja praktikute poolt rakendatavaks. Regulaarne teaduskonverentside korraldamine on üks tee eri ülikoolide teadlaste, kooliinimeste jt ühisseisukohtade kujundamiseks. Pildil TÜ korraldatud haridusteemaline teaduskonverents EHE2011 (Ettepanekud Hariduse Edendamiseks). Foto: Mario Mäeots

Ekspertkomisjon soovitas muuta haridusteadused Eestis nähtavamaks ja praktikute poolt rakendatavaks. Regulaarne teaduskonverentside korraldamine on üks tee eri ülikoolide teadlaste, kooliinimeste jt ühisseisukohtade kujundamiseks. Pildil TÜ korraldatud haridusteemaline teaduskonverents EHE2011 (Ettepanekud Hariduse Edendamiseks). Foto: Mario Mäeots