Kehaline kasvatus
Kehalise kasvatuse tundides mängiti meil tavaliselt korvpalli või, kui aastaaeg ja ilm lubas, siis jalgpalli. Peeti justkui endastmõistetavaks, et kõik poisid teavad, kuidas need mängud käivad. Mingit reeglite tutvustamist ega seletamist polnud. Õpetaja oli kogu selle tunni niisama kuskil eemal või ajas sõpradega juttu.
Ja aeg-ajalt olid ka sellised kehalise kasvatuse tunnid, kus pidi jooksma või hüppama ning mõõdeti tulemusi. Vist olid need tulemused kuidagi ka mingite normide või hinnetega seotud, ei tea. Igatahes on kõik mu mälestused kehalise kasvatuse tundidest äärmiselt ebameeldivad.
Miks see pidi tol ajal nii olema, peaks olema arusaadav. See oli ju Nõukogude aeg. Tähtis oli koolitada häid sõdureid armee jaoks ning sportlasi, kes riigile au ja kuulsust tooksid. Kõik muu polnud oluline.
Alles nüüd, aastakümneid hiljem, olen hakanud aru saama, kui suur tähtsus on spordil, sportmängudel ja kehalisel kasvatusel üleüldse läänemaailma pedagoogikas.
Muidugi on hea füüsiline vorm väga oluline. Muidugi on vaja arendada osavust, täpsust, otsustusvõimet, kiirust, tähelepanu ja paindlikkust igas mõttes. Õppida, kuidas märgata ja kasutada võimalusi, heas mõttes. Loomulikult arendab sportimine enesekindlust ja palju muudki.
Kuid see kasvatuse valdkond on oluline veel palju laiemalt.
Spordis ja sportmängudes õpitakse püsivust, kannatlikkust, teistega arvestamist, väärikust, ausat mängu, ustavust, lojaalsust, koostööd, juhtimist, allumist, reeglite austamist ja paljut muudki elus vajalikku ja vältimatut. Eriti eetika vallas.
„See pole nüüd küll miski kriket,” ütlevad inglased, kui tahavad tähelepanu juhtida pettusele või sulitembule. Mäng on püha, mängul on oma vaim. Mäng on elu mudel. Kui päris elus tehakse midagi sellist, mida mängus ei tehta, on see samamoodi taunitav.
Händikäp – paremate võimaluste andmine nõrgematele – on mitmete spordialade reeglitesse lausa sisse kirjutatud. Ja seda nii selleks, et mängu huvitavamaks teha, kui ka selleks, et oskaksime päris elus samamoodi järele anda, pakkuda tuge ja kaitset, loobuda oma tugevama õigusest, ning paljuks muukski.
Respekt – austus reeglite, kohtunike ja vastaste suhtes – on spordimaailma alustugi. Ja ühtlasi läänemaailma tsivilisatsiooni alustugi. Seadusi tuleb järgida ja võimuesindajatele tuleb alluda. Konkurentidest tuleb lugu pidada. Kui sa seda mängus ei suuda, kuidas peaksid sellega siis päris elus hakkama saama?
Kaotuse talumine on oskus, mida saab õppida just spordis. See oli ju vaid mäng. Oluline on rõõm ja nauding ilusast mängust. Kes võitis või kaotas, ei pea väga oluline olema. Vastased tänavad teineteist hea mängu eest.
Kes peaks hakkama kaotuse järel kedagi süüdistama, vaidlema, õiendama, see ei oska kaotada. Muidugi, kui keegi hakkab oma võiduga uhkeldama ja vastaseid mõnitama – see ei oska ka võita.
Elus tuleb ette mõlemaid, nii võite kui ka kaotusi. See peaks olema loomulik ja arusaadav. Ning kui kehalise kasvatuse tundides on need olukorrad läbi mängitud, osatakse ka elus neid väärikalt vastu võtta. See kuulub kasvatuse juurde.
Fair play ei tähenda sugugi ainult ausat mängu, reeglite austamist. See tähendab palju muudki, muuhulgas sedagi, et ei kasutata ära vastaspoole juhuslikku õnnetust või kogemata juhtunud eksitust. Isegi kui reeglid seda lubavad.
Reeglite kõrval on alati ka kirjutamata reeglid. Ja nendega arvestatakse. Neid tuleb teada. Ei minda näiteks golfirajale, peas müts kirjaga „Osta Volvo”. Juriidiliselt on kõik korras (J.O.K.K.), aga niimoodi lihtsalt ei tehta. Jällegi midagi sellist, mida ka elus tuleb austada.
Nõnda hõlmab kehaline kasvatus palju rohkemat kui vaid füüsilist treeningut. Sinna kuulub käitumise ja heade kommete õpetus ning eetika üldisemalt. Seal mängitakse läbi elus ja seltskondlikus suhtlemises ette tulevad olukorrad. See on ühtlasi ühiskonnaõpetus ja veel palju muudki.
Muidugi on kahju, et see kõik meil, vähemalt minu kooliajal, kaugeks ja võõraks jäi. Midagi polnud parata, järjepidevus läänemaailma traditsioonidega oli katkestatud. Millegipärast aga tundub, et ega see ka praegusel ajal ole palju lähedasemaks saanud.
Ikka ja jälle pasundatakse spordiuudistes ainult saavutustest, võitudest, rekorditest. Sinna sekka pettustest, skandaalidest ja muust seesugusest. Kahju.
Muidugi on spordimaailm vahepeal suuresti muutunud, saanud rohkemal määral äriks kui kunagi varem. Varasemad ideaalid on vaevu äratuntavad, aga ometi pole nad kuhugi kadunud. Üks asi on tippsport ning selle meediakajastus ja avalik tähelepanu. Hoopis teine asi on see, mis toimub endiselt ja järjepidevalt kasvatuses, koolides, igapäevaelus.
Mul oleks hea meel, kui kehalise kasvatuse õpetajad saaksid sellest kõigest aru. Teatud mõttes sõltub just nendest, kuhu meie rahvas jõuab. Või ei jõua.
Oled tubli, Tõnn, et kirjutad meie põlvkonna maailma uuesti avastamisest.
Olime ära lõigatud NLs muust maailmast ja nüüd vabana kogeme ja analüüsime, märkame ja ärkame. Ka mina vihkasin koolis kehalist ja normide täitmist.Kehalist jätkus veel ülikooliski, oli kohustuslik, kuid rõõmu ei pakkunud. Soomes elades näen kui tähtis on soomlastele suusatamine, veeliiklus jm. Lapsed pannakse 2 aastaselt uiskudele. Mujalt tulnud eristuvad kohe ka liikumisharjumuste poolest. Näiteks moslemi naised on harva sportlikud.
Terves kehas terve vaim! Kes seda nüüd ütleski, aga nii see on.