Kirjutada on mõnus

29. märts 2013 Monika Undo Noarootsi gümnaasiumi emakeeleõpetaja - Kommenteeri artiklit

Kas kirjatehnika õppimine on endiselt mõttekas tegevus või võib selle oskuse pensionile saata? Sellised mõtted panid minu peas keerlema Sirbis ilmunud Jürgen Strandbergi „Koormav kohustuslik kirjandus” ja Ivar Saki „Ootame käekirjareformi”. Mõlemas arvamusloos käsitletakse kirjatehnika õpetamise probleemkohti, mis pole aktuaalne teema mitte ainult Eestis, vaid selle üle arutletakse ka mujal maailmas.

Olen päri nii Strandbergi kui ka Sakiga selles, et kirjatehnika õpetamisse on vaja tuua uusi tuuli. Kasutatakse ju meie koolides jätkuvalt Riho Lahi igivanu näidiskirjalehti (need valmisid Saki andmeil juba 1930-ndatel, ise leidsin need Lahi 1966. aastal ilmunud raamatu „Kirjatehnika” vahelt). Kirjatehnika õpetamise kohta on Eestis ilmunud Riho Lahi metoodiline käsiraamat „Kirjatehnika”, mis nägi trükivalgust 1966. aastal. Selle kolmas, ümbertöötatud trükk aga 1990. aastal. Samas ei paku 1990. aastal ilmunud versioon iseenesest midagi uut, sisuliselt midagi uuemat ma kirjatehnika õpetamise kohta raamatukogust ei leidnudki.

Graafilise disaini professor Ivar Sakk kirjutab oma artiklis: „Neljakümne aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Paunaga suur A ning vuntsidega K ja T pärinevad otseselt XIX sajandist. Selliste tähevormide kuldaeg oli ornamendi- ja dekoorilembene historism.”

Jah, tõesti ei ole mõtet 21. sajandi lastelt, kes niigi vähe kirjutavad, nõuda kalligraafiat! 1990. aastal ilmunud „Kirjatehnikas” on välja toodud, et kirjatehnika õpetaja ülesanne on õpetada:

• hügieenilist õiget hoiakut kirjutamisel,

• kirjutamisvahendite õiget käsitsemisoskust,

• õigeid tähevorme ja nende seostamist sõnaks,

• võtteid kirjutamiskiiruse tõstmiseks,

• kirjalikke töid otstarbekohaselt ja nägusalt vormistama.

Lisaks on käsiraamatus kirjas, et kirjatehnika on meie noorte igakülgse arendamise ja kasvatamise teenistuses, kirjatehnika õpetamisel areneb õpilaste esteetiline meel, kirjatehnikaga kasvatatakse puhtust ja korratunnet, arendatakse täpsust, silmamõõtu, käelist tegevust, mälu, tähelepanuvõimet ja ortograafiliselt õige kirja harjumust. Kirjatehnika rahuldab lapse tegutsemis- ja väljendamisvajadust. Harjutatavate sõnade ja lausete sisu soodustab vaimsete ja moraalsete omaduste kasvatamist.

Mis on eesmärk?

Ilmselgelt ei ole eelnimetatud eesmärgid enam päris need, millest 21. sajandil lähtuda. Sensomotoorika ekspert dr Christian Marquardt on öelnud, et tähtede aeglane joonistamine ei ole kirjutamine. 2009. aastal antud intervjuus „Terevisioonile” toonitas dr Marquardt, et kui keskendutakse liialt sellele, millised peavad tähed välja nägema, unustatakse käe liikumine. Marquardt peab oluliseks innustada lapsi kiiresti kirjutama. Kirjatehnika peamisteks probleemideks peab ta vale kehaasendit, ka seda, et käsi on krampis, pliiatsile osutatakse liialt survet, äärmuslikes positsioonides olev ranne ei võimalda vaba liikumist. Oluline on õppida, kuidas käe liikumisega tekivad kujundid, tähtis pole mitte standardse kirjapildi jälgimine, vaid see, kuidas kätt ja sõrmi liigutada.

Hoopis teine probleem, mis hakkas silma Jürgen Strandbergi arvamusloost, on see, et Strandbergi meelest õpetatakse koolis jätkuvalt kirjatehnikat kas hirmust või eelarvamusest. Strandberg kirjutab: „Kus me tänapäeval vajame KÄEKIRJA sellises ulatuses, et peaksime pidama selle õpetamist oma koolikorralduses sedavõrd keskseks? Kas käekirja, tegelikult kasutu oskuse õppimine – kui silmas pidada kalligraafilist käekirja –, on sedavõrd suur väärtus, et panustada sellesse kallist aega?”

Strandberg juhib tähelepanu asjaolule, et jätkuvalt on kooliõpetuse üks omapära kohustuslik kirjatehnika ja seotud tähtedega kirjaoskuse lihvimine, kuigi enamik tekstidest tuleb klahvide alt, mitte sulest või pliiatsist.

Leian, et kirjatehnika õppimine annab meile palju rohkem eeliseid kui selle võimaluse kasutamata jätmine. Alati ei saa jääda lootma tehnoloogiale ja päris palju on ka neid ameteid, kus käsitsi kirjutamist läheb vaja.

Näiteks maailmakuulus filmilavastaja, produtsent ja Oscariga pärjatud stsenarist Quentin Tarantino kirjutab oma stsenaariumid käsitsi. Käsitsi kirjutamine on tema jaoks kui rituaal. Larry Cohen, kes on kirjutanud stsenaariume juba 1960-ndatest, teeb seda jätkuvalt käsitsi, sest nii tekib tekstiga parem seos.

Klahviklõbin versus paberikrõbin

Loomulikult kirjutatakse üha rohkem tekste arvutil, kuid ka televiisori tulekuga ei kadunud raadio, e-raamatu ajastul ei ole poelettidelt kadunud paberkandjal raamatud. Eesti keele tunnis arutlesime õpilastega kord paberkandjal raamatute tuleviku üle ja kõlama jäi mõte, et näiteks raamatute lõhna ei suuda asendada miski. Käsitsi kirjutamisel paberile tekkiv krabin on miski, mille vastu ei saa ükski arvuti. Paberile kirjutamine on ääretult mõnus, kirjutada on mõnus. Käsitsi kirjutamisel on nii palju eeliseid ja käsitsi kirjutamist tuleks tegelikult rohkem propageerida.

On eriline tunne saada õnnitlussõnumi asemel postkasti õnnitluskaart (ma ei ole alles hoidnud ühtki tekstisõnumit, küll aga on mul alles kõik õnnitlus- ja jõulukaardid). Neid on tore ka aastate pärast vaadata ja lugeda, seda enam, et valitseb teadmine – saatja nägi palju rohkem vaeva, kui ta oleks seda teinud vaid lühikest sõnumit toksides. Ka endal on hoopis teine tunne, kui hakata kellelegi kaarti saatma: tekst tuleb peas läbi mõelda, tekst korralikult kaardile kirjutada, tuleb leida sobiv ümbrik ja mark ning seada sammud postkontori poole. Kogu selles rituaalis on midagi erilist.

Kirjanik ja toimetaja Lee Rourke kirjutab oma loos „Why creative writing is better with a pen”, et kõik, mis ta on kirjutanud, on ta esmalt paberile pannud. Tema meelest on pidev tap-tap-tap-tap klaviatuuril häiriv ja segab kirjutamist.

Kirjutamine teritab mõistust

Toimetaja Chris Gayomali rõhutab oma artiklis „4 benefits of writing by hand”, et käsitsi kirjutamine aitab hoida mõistust teravana. Gayomali kirjutab, et käsitsi kirjutamine on hea treening, kuid mitte randmele, vaid ajule. Ka teeb käsitsi kirjutamine inimesest parema kirjutaja. Ühtlasi on uue info käsitsi ümber kirjutamine efektiivsemaid õppimismooduseid.

Professor Rob Weir kirjutab aga artiklis „The curse of non-cursive writing”, et tegelikult ei ole kirjatehnikat lõbus õpetada ega õppida. Weir tunnistab, et talle ei meeldinud õppida ka korratabelit, pööramist, Mendelejevi tabelit, aga lõppkokkuvõttes on need kõik ääretult vajalikud teadmised.

Ka kirjatehnika õppimine on minu meelest ääretult vajalik ja mitte ajaraisk, sest see on üks paljudest oskustest, mis teeb meist homo sapiensi. Rohkem võiksime innustada just kooliõpilasi käsitsi kirjutama. Kindlasti vajab kirjatehnika reformi, kuid pensionile ei maksa kirjatehnikat küll saata.

P. S. See lugu sai enne paberile kirjutatud ja alles siis arvutisse trükitud.

———–

Eesti õpetajad kirjatehnikast

Kati Kurig, Saku gümnaasiumi klassiõpetaja:

Kirjatehnika õpetamise eesmärk on arendada välja sujuv käekiri, et saaks oma mõtteid ja teateid edasi anda. Kindlasti on arvuti klaviatuur paljudele lastele juba enne kooli selge ja ilmselt saab tulevikus paljud avaldused ära täita arvuti abil, aga kuni kõikidel lastel ei ole võimalust vihiku/töövihiku asemel kasutada iPadi, on kirjatehnika ja kirjutamine koolis ikkagi väga olulised.

Käekirja arendamiseks ei kasuta ma ainult kirjatehnika vihikut ja pliiatseid, vaid lapsed teevad ka A3- ja A4-suuruses paberitele ning seinalehtedele tähekujulaadseid kujundeid muusika rütmis (nt o-tähe puhul spiraale, a-tähe puhul kolmnurki jne). Tähtede kirjutamine seinale kleebitud paberile aitab kujundada käe õiget asendit. Joonistame lastega tähti ka õhus ja sõrmega lauale ning jäljendame kehaga tähekuju. Kirjutamise eelharjutused on väga olulised.

 

Reet Videse, Saku gümnaasiumi klassiõpetaja:

Kirjatehnika eesmärk ei ole õpetada ilukirja. Samas kui kirjutamist õpetada, siis laps vajab kindlaid mudeleid ja kriteeriume, mille järgi õppida. Et kirjutamine selgeks saaks, tuleb harjutada, mis nõuab pingutust. Pingutust aga tänapäeva lapselt ei eeldata, kõik peab juhtuma kuidagi iseenesest, möödaminnes. Mõõdukas pingutus tuleb arengule kasuks. Päris kirjutamata me lähiaegadel hakkama ei saa ja nii tuleb ka kirjatehnikat õpetada.

Kirjutamine eeldab eelkõige teatud motoorika arengut ning kirja eelharjutustega, mida teen suurel paberil, õhus, arendame eelkõige nn käsi vabaks tehnikat. Mängulised elemendid tähe kuju meeldejätmiseks annavad võimaluse tunnis ka virgutusmomentideks, positiivse õpikeskkonna loomiseks.

Kirjutamine nõuab ju väikeselt inimeselt käe ja aju koostööd, mis ei olegi nii lihtne. Kuidas tajuda joont, paigutada paberile teksti, pilte − ka see on kirjatehnika.

 

Kersti Kivi, Saku gümnaasiumi klassiõpetaja:

Sellest ei olegi nii palju aega tagasi, kui kirjatehnikat hinnati tunnistusel eraldi hindega. Käekirjad olid paljudel tõesti ilusad. Nagu on öeldud, on andekuses 1% annet ja 99% tööd. Kauni käekirja omandamine nõuab püsivust, keskendumist, visa tööd. Need isikuomadused tulevad edaspidises elus ainult kasuks, ja seda ka tänapäeval.

Kirjatehnika õpetamine arendab hästi peenmotoorikat, mis on aju arengu seisukohalt väga oluline. Õppimise käigus mängime palju sõrmemänge, laulumänge, teeme võimlemist sõrmedele, randmetele, õlaliigesele.

Ja muidugi õige pliiatsihoid!

 

Merle Paat, Tallinna Vaba Waldorfkooli klassiõpetaja:

Meie koolis pole lastel trükitud töövihikuid ega joonelisi-ruudulisi vihikuid, vaid nad teevad oma õppematerjali ise, kirjutades ja joonistades suurtesse A3-formaadis valgetesse vihikutesse lugusid ning õpetaja tahvlile tehtud eeskuju järgi.

Algul teevad nad eelharjutusi, näiteks „Sirge ja kõver läksid õue mängima”. Ka käsitööd, nagu kudumine, voolimine jne, on meil palju. Täheõpetus algab samuti lugudega, näiteks E on kujult kui elevandipoeg, kes kõrbes kõndides ära väsis, jonnima hakkas ja maha istus.

Kui jõutakse nii kaugele, et hakatakse kirjutama, siis kujundavad lapsed tähtede tarvis leheküljele raami ja ka jooned ehk n-ö korrused: kelder (vaherida), tuba (madalate tähtede tarvis) ja pööning (sinna ulatuvad kõrged tähed).

Meie lapsed ei kirjuta esimestes klassides väikseid tähti, vaid teevad need suurelt klotsikujuliste kriitidega, mida tuleb tugevalt vajutada, nii on kogu käsi haaratud ning kirjutamine ei ole lapsele nii pingutav.

Oluline ei ole teha kiiresti ja palju, vaid oluline on kvaliteet. Enamik tööst tehakse koolis. Meil on alati aega. Eesmärk on, et raam oleks hoitud, read sirged ning kiri loetav nii endale kui ka teistele. Mida suuremaks kasvab laps, seda väiksemaks muutuvad vihikud ja peenemaks käekiri.

 

———

Tänapäeval kirjutavad õpilased väga palju töövihikusse, mis jätab käekirjale oma jälje. Fotod: Raivo Juurak

Tänapäeval kirjutavad õpilased väga palju töövihikusse, mis jätab käekirjale oma jälje. Fotod: Raivo Juurak

 

Drillida või mitte drillida

Neli aastat tagasi käis Eestis sensomotoorika ekspert Christian Marquardt Saksamaalt, kes rääkis kirjutamise õppimisest hoopis uue vaatenurga alt – kirjapildist olulisem on pöörata tähelepanu sujuvate ja pingevabade liigutuste väljaarendamisele.

Kujutise kopeerimisel ja kiirel kirjutamisel rakenduvad sootuks erinevad motoorse tegevuse juhtimise protsessid. Kopeerimisel kontrollitakse tähtede kuju visuaalselt ja seda korrigeeritakse kirjutamise ajal. Kiiremal kirjutamisel ei ole tähekujusid võimalik kirjutamise käigus täpselt kontrollida.

Tänu graafilistele kirjutustahvlitele on võimalik analüüsida kirjutamisliigutusi. Ehkki käekirjad erinevad üksteisest, on vilunud kirjutaja liigutused alati kiired ja sujuvad ning pingevabad. Täpsusele keskenduvad aeglased joonistavad liigutused kujutavad endast aga kiirete liigutuste vastandit. Nende puhul aktiveeritakse lihaseid iga üksikliigutuse jaoks mitu korda. Kopeerimine nõuab ka palju rohkem aega.

Kuna kiired ja aeglased liigutused alluvad erinevatele juhtimismehhanismidele, ei pruugi lapsed aeglasi joonistusliigutusi harjutades sugugi mitte alati õppida selgeks kiire kirjutamise dünaamikat. Kirjutama õppimisel ei tule seetõttu koondada tähelepanu mitte üksnes kirjapildile, vaid ergutada õppijaid kirjutamisliigutusi välja arendama ja liikumist kogema. Liigutusi tuleks kogeda eri tingimustes. Kui liikumine on väga aeglane, ei ole võimalik motoorikamalle luua ja talletada. Mida täpsemini kopeeritakse, seda rohkem on tulemuseks joonistamine, mitte kirjutamine.

Oluline on harjutada randmeliigutusi ja sõrmede osavust ning nende koordineerimist. Tuleb õppida kontrollima kujundite mõõtmeid ning muutma kirjutusliigutusi rütmilisemaks. Et saada vilunud kirjutajaks, vajavad lapsed rohkesti aega ja küllaga võimalusi mõtestatud harjutamiseks.

Allikas: „Kuidas ­õppida kirjutama?”, Stabilo International


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!