Kontakttunnipõhine koormusarvestus on ebaõiglane
Selle artikli esimene versioon valmis 2001. aasta novembris, kuid ei näinud kunagi trükivalgust. See näitab, et probleem on pikaajaline, kuid otsustamatus pole olukorda kuidagi parandanud. Praegu on õpetaja tööaja ning koormuse arvestus segasem kui kunagi varem. Seda on näha ka õpetajate sõnavõttudest: koolis muutuvad palgad ja koormused, eirates tihti ka kõige elementaarsemaid töötaja kaitseks loodud reegleid.
Kuulates ja lugedes arvamusi õpetajate töö- ja puhkeajast ning seoses sellega palga suurenemisest või vähenemisest, tundub, et valitseb suur hirm, usaldamatus ja teadmatus.
Selgust ei aita luua ka reljeefse olemisega koolijuhid, kes teadmata põhjusel levitavad eelkõige Tallinna õpetajate seas sulaselget valejuttu, nagu suureneks klassitäitumuse normid või kasvaks õpetajate normkoormus. On aeg asjad võimalikult selgeks ja lihtsaks rääkida ning ka teha. Hämarus on soodus pinnas arusaamatusele, demagoogiale ja kartusele.
Praegu on õpetajad olukorras, kus nende koormust mõõdetakse kahe joonlauaga ning neist olulisim on kahjuks kõige ebatäpsem. Õpetaja täistööaeg on 35 astronoomilist tundi. Kuid see kahvatub kontakttunni kõrval, mille alusel märgitakse õpetaja töölepingusse tema töökoormus. Ühel sama aine õpetajal võib töölepingus olla täiskoormus 19 (kontakt-) tundi nädalas, teisel 21. Kuna õpetajad seda kõike teavad, pole mõtet pikemalt selgitadagi – avalik saladus on, et praegune süsteem on sünnitanud selliseid töökoormusi nagu 0,876 või muutnud normaalseks aastaid 1,3 koormusega töötamise, mida tänased tööseadused ei luba.
Ebamõistlikult keeruline süsteem külvab segadust
Kõik näitab vaid, et süsteem on üle mõistuse keeruline ja lubab iseenesest paljudel hirmudel maad võtta, samuti keerulisi arvutusi demagoogiana kasutada. Praegu ei tea paljud õpetajaid sedagi, et nende koormusarvestus on kahetine: ületunde tuleb arvestada nii astronoomiliste tundide (35 nädalas) kui ka töölepingus sätestatud kontakttunnipõhise koormuse (mis võib olla vahemikus 18–24) ületamisel.
Põhimõttelised küsimused, mis peaksid saama selgemaks ja võimalusel ka lihtsamaks, on esiteks: mida me siiski peame õpetaja tööks? Kuidas seda kvantitatiivselt mõõta ja mida see kvaliteedile tähendada võib?
Praegu näitab kogu arutluste ja arvutuste loogika, et üldtööaega peetakse täielikuks fiktsiooniks. Tasustamist väärivaks ja ületunnitööks peetakse ainult kontakttunde, mille suurenemisega tüütut üldtööaega piltlikult kaasa lohistatakse. Kui see nii on, siis on mõttekas lugedagi ainult klassi ees antavaid tunde ja leppida kokku, et see ongi õpetaja kogu töö. Kuid see pole õpetaja kogu töö.
Tegeliku aja, astronoomilise tunni põhist koormusarvestust kardetakse kui tuld, sest ollakse veendunud, et kontakttunnipõhistest töölepingutest ja koormusarvestusest loobudes lähevad asjad veel segasemaks ja hullemaks. Üldtööaega peetakse fiktsiooniks isegi siis, kui nähakse, et tööaeg on lõhki ja nädalas enam tegelikke elutunde ei jätku. Kuid nukker tõde on, et pole ühtegi teist sellist eriala, kus töökoormuse arvestusega oleksid asjalood segasemad ning hämaramad.
Kõik õpetaja tööülesanded peaksid olema määratud kindlaks vähemalt töölepingus, ametijuhendis – need peavad olema kõikidel õpetajatel. Pahatihti see kahjuks nii pole. Üritame korraks teoreetiliseltki sellest arutelust kõrvale jätta hinnangu, kas õpetajate palk on suur, väike või piisav – teades, et riik on teinud ja teeb tõsiseid jõupingutusi selle suurendamiseks ning õpetajani viimiseks. Otsustagem korraks, et üks asi on töölepingulise suhte ja töölepingu seaduse põhimõtted, mis väärtustavad õpetaja nagu ka iga teise töötaja tervist ja töökvaliteeti, teine – palga suurus.
Kolm näidet
Mis juhtuks siis, kui nädalakoormus olekski määratletud mitte kontakttundide, vaid ainult tegeliku aja, astronoomiliste tundidega. Praegu on see õpetajatele seaduses 35 tundi, vähemaga niikuinii toime ei tule. Vaatame kolme näidet.
Esimene õpetaja annab 17 kontakttundi, juhib ainesektsiooni, arendab ainekavu ning ainekabinetti. Teine annab klassi ees 24 tundi, kuid muud ülesanded on põhiliselt seotud nende samade tundide ettevalmistamisega. Toome kõrvale veel kolmanda õpetaja, kelle ülesanne on juhtida sel aastal kooli arengukava väljatöötamist ja toetada noori õpetajaid, ning seetõttu on nad koolijuhiga kokku leppinud vaid kümme kontakttundi nädalas.
Kõigil neil kolmel on garanteeritud sama atesteerimisjärgne miinimumpalk, muu sõltub töölepingusse kirjutatud ülesannetest ja numbritest ning see omakorda palgafondist, mida omavalitsus koolile on eraldanud. See peaks olema elementaarne, et erisuste puhul lähtutakse koolisisesest palgakorraldusest või kollektiivlepingu sätetest. Praeguse kontakttunnipõhise koormusarvestuse korral oleksid esimene ja kolmas õpetaja väga keerulises olukorras, hoolimata sellest, et tööd teevad nad vähemalt sama palju kui teine.
Kui otsustame, et õpetaja palk sõltub tegeliku aja, astronoomiliste tundide sisse mahtuvatest kõikidest tööülesannetest – hoolimata sellest, kas kontakttunde on 10, 17 või 24 –,
siis oleme teinud suure sammu selguse ja ka õigluse suunas. Seega on võimalik, et õpetaja, kes annab 17 kontakttundi, juhib ainesektsiooni, arendab ainekavu ning ainekabinetti, saab rohkem palka kui 24 kontakttundi andev õpetaja, kelle muuks tööks on tundide ettevalmistamine ja õpilaste tööde kontrollimine.
Miks kardame tegelikku tööaega?
Küsime, mis on antud kolmel juhul ületunnitöö. Miks me ei taha seda arvutada tegelikes tundides, sest igal juhul pole ületunnitöö mitte ainult lisanduv tunniandmine. Kui töölepingus on kogu töö, st õppetunnid ja muud ülesanded korrektselt sätestatud, siis on võimalik kirjeldada ka ülesandeid, mida on tarvis ületunnitööna teha, ning kui palju selleks aega kulub.
Jätkuvalt on suurim probleem, et seni on kontakttund olnud kogu töölepingulise koormuse määramise ja seega ka palga alussammas. Lisaks tundub „päris tund” õpetajale subjektiivsem, sest eeldab kogu aja, mitte ainult kontakttunni väärtustamist. Kuid tuletagem meelde põhikooli matemaatikat – kontakttund on astronoomilise tunni alamhulk. Tegelik tööaeg sisaldab nii kontakttunde kui ka kõiki teisi ülesandeid. Klassi ees seismine sisaldab ikka vaid klassi ees seismist, hoolimata sellest, kui palju konkreetne aine vajab ettevalmistusaega, tööde parandamist – see kõik sõltub ju, millises koolis, kooliastmes, millist ainet ja kui mitmele lapsele õpetatakse.
Praegu riigikogus teist lugemist ootavasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõusse on muuhulgas kirjutatud säte, et õpetaja ametikoha ja töötasu hulka arvestatakse kõik tööülesanded, mida õpetaja töölepingu alusel täidab. See sunnib vähendama õpetajate ülekoormust ja aitab vältida tasustamata lisaülesandeid. Tegeliku ehk üldtööaja sisse saab määratleda klassijuhatamise kõrval nt kooli- ja ka õppekavaarendust, noorte kolleegide nõustamist ja muid ülesandeid. Õppetundide ja muude ülesannete hulk on õpetajati erinev, kuid ei tohi ületada 35 nädalatundi.
Eelnõu aruteludes kahtlustasid ehmatavalt paljud, et direktor hakkab sama palga juures tunniandmise koormust maksimumini suurendama, soosib lemmikuid või teeb midagi veel hullemat. Õpetaja, nagu paljud teisedki töötajad, pole harjunud tööläbirääkimisi pidama ega usu mõistlikesse kokkulepetesse direktoriga.
Ei hoia kokku raha, vaid õpetaja närve
Siin jõuame tagasi alguses välja toodud usaldamatuse ja hirmuni, sest eesmärk pole tõsta õpetaja koormust ja vähendada palka. Osa partnereid on kasutanud seda ettepanekut, et süüdistada riiki soovis raha kokku hoida. Jumal teab, kuidas! Kui riik andis omavalitsustele õpetajate töötasuks mullu 143 miljonit eurot, tänavu 160 miljonit, järgmisel aastal veelgi rohkem ning muutis selle sihtotstarbeliseks, siis kuulub selline süüdistus ulmekirjanduse valdkonda.
Täistööajapõhisele arvestusele saab üle minna nii, et mitte midagi ei muutu – arvele laekuv palk ja töökoormus jäävad samaks. Hirmutamine 35 kontakttunniga nädalas on nii mitmes mõttes absurdne ja praktikas teostamatu, et seda on keeruline kokkugi võtta.
Kõigi nende võimaluste eesmärk on tuua õpetaja koormusarvestusse selgus, lihtsus ja ühesus. Tuua töölepinguseaduse kaitsemehhanismid õpetajale lähemale – täna on õpetajad ja piinlikul kombel ka koolijuhid ning koolipidajad harjunud käsitama tähtajatu töölepinguga õpetajat kui hooaja- ja tükitöölist, kelle palka ja koormust võib igal aastal vabalt muuta. Eelkõige soovime käsitada õpetajat isiksuse ja Õpetajana, mitte tunniandjana. Eriti tähtis, et otsustuspädevus ja vastutus ei saaks end peita praeguse ambivalentse ning ebakindla süsteemi udusse.
Õpetajad, kellega olen suhelnud, pole põhimõtteliselt selle vastu. Nad soovivad tunnetada tagatist, et sama töö eest, mis seni tehtud, nende palk ei vähene, vaid suureneb. Kui usaldust pole, siis peab sätestama reeglid, mistõttu tehti omavalitsustele antud õpetajate palgaraha sihtotstarbeliseks ning korraldatakse rahastamist läbipaistvamaks. Raske on ette kujutada, kuidas see õpetajale kahju võiks teha.
Kuid lõpuks peame endalt ise küsima: kas olemuslikult ebaausa süsteemi parandamine, mis mõõdab tööhulka valikuliselt ning sisu nägemata, kaalub või ei kaalu üle meis valitseva omavahelise hirmu ja usaldamatuse. Kogu tervet mõistust ja kümmet käsku seadustesse kirjutada ei saa.
Selleks, et kasvaks koolijuhi võimalus ja vastutus õpetajatele uutel alustel palkade määramiseks tuleb esmalt muuta riigi haridustoetuse jaotuse aluseid, mis lähtuksid vähemalt põhihariduse korraldamisel riiklikus õppekavas nõutud miinimumtundide rakendamisest ühele õpilasele (seda kogu põhikooli ehk 9 aasta ulatuses)ja selleks vajalikust õpetajate ametikohtade arvust, lisades iga kooliastme jaoks 1 abiõpetaja ametikoha. Tõsi, ametikohti arvutades on vajalik ka kontakttunde (18) kasutada ja õpilaste õpetajate suhtarvu (EHISest võetuna 15:1- kui eesmärgipärane, kuid muudetav vastavalt regionaalarengu sihtidele))….
Jagades põhikoolile kui tervikule kuluva õpetajate töötasu 9 aastale, saame õpilase pearahaks hetkel kehtiva RÕKi tundidega ja õpetaja miinimumpalgaga 130 eurot kuus, mis näiteks 60 õpilasega kooli puhul oleks sihtotstarbelise toetuse puhul õpetajate palkadeks 7800 eurot kuus ehk 93600 eurot aastas. Selge ja ühene töötasuarvestus sõltumata koolist ja seal moodustatud klassikomplektidest. Nüüd on ka direktor vaba õppetööd korraldama õppekavast lähtuvalt, õpetajaid motiveerivalt ja õpilasi säästvalt (liigselt koormamata ja vajalikku tuge pakkuvalt).
Hetkel on mõistetav õpetajate ebakindlus ja koolijuhtide kimbatus. Reguleerimisega (millal moodustada liitklasse või haridusliku erivajadusega õpilaste klasse koos piirnormide sätestamisega jm) on mindud liiale ja koolidel on raske (eriti väiksematel põhikoolidel) kui mitte võimatu korraldada õppetööd otstarbekalt ja inimressurssi säästvalt.
Lootus, et õpetaja uue palgakorralduse aluseks saab olema ka uus alus riigi poolt eraldatava toetuse arvestamisele, on olemas. Omavalitsuste poole on pöördutud sellekohaste ettepanekute tegemiseks, mida me koos oma valla koolijuhtidega ka tegime (ülaltoodud arvutus tulenebki edastatud ettepanekutest). Loodame, et HTM-i jõuab palju häid ettepanekud ning 2014. aastaks toimub toetuse eraldamine õpetajate töö tasustamiseks juba uutel ja kõigile arusaadavatel alustel, jättes mõtlemis- ja otsustamisruumi nii koolijuhile kui omavalitsusele.
Tahaks väga teada, kuidas mõõdetakse seda ainekavadele, kabinettidele ja muule arendustööle kuluvat aega? Kui ma olen alati teinud kooli ainekava, siis öeldakse, et teed edasi ja asi vask. Keegi ju ei käivita stopperit. Ainekabinetti peab hooldama iga õpetaja. Palju seda mentoritööd lõpuks koolis siis on? Ei tule ju massiliselt noori õpetajaid peale. Vägisi tundub ikka nii, et sogases vees on hea kala püüda ehk riigil rahaga toimetada.
Olgu. Kuidas aga siis olla, kui ühel algklassiõpetajal on 16 kontakttundi ja teisel 22. Muud tööülesanded on samasugused: klassijuhatamine.
Kas mõlemad peavad saama võrdselt 715 eurot?
Lgp. õpetaja, asusin kooli tööle alles mõne aasta eest ja pangas töötamise järel. Negatiivselt üllatas, et lepingus ei tahetud algul võtta arvesse kõiki asju, mida minult oodati. Kõikjal on elementaarne, et ülesannete tööaja kulu ja tööülesandeid vaadatakse ühe suure tükina ning mitte eraldi. Pangas ei tegele keegi mingi arv tunde kliendiga ja mingi arv tunde aruandlusega, vaid kõik töötegevused peavad mahtuma 40 tunni raamidesse. Mõni nädal mahtusid ja ruumi jäi üle ja mõni teine nädal oli hallatavate klientidega rohkem probleeme.
Keegi ei pea käima stopperiga selja taga, kui koostate ainekava või hooldate ainekabinetti. Tuleb vaid hoolitseda, et muid ülesandeid on proportsioonis. Kogu selle jutu moraal seisneb selles, et iseenesestmõistetavalt ei saaks sarnast tööd täiskohaga tegevad õpetajad anda võrdsel hulgal tunde, kui ühelt neist on ülesanne koostada ainekava vms. See on kõikjal nii elementaarne, et väsimatult üllatun iga päev, kuidas koolides tööõigusesse suhtutakse.
Rahastamise kohta ei oska kahjuks sõna sekka öelda.
Olukorras, kus ühel klassiõpetajal on 16 kontakttundi ning teisel 22, on mõlemil täiskoormuse puhul töötasu 715€ (võttes aluseks, et normkoormus on 22 kontakttundi nädalas). Kuna 16 kontakttunniga õpetaja ei tööta täiskoormusega, siis on ka töötasu vastavalt sellele, madalam, antud juhul 520€ kuus + klassijuhatamistasu.
Ausalt öeldes ma ei saa aru, miks asi peab nii keeruline olema. Leppige kokku, mitu kontakttundi peab õpetaja andma, et koos sellega otseselt seotud kohustustega, saada täiskoormus. Kui ministeerium tõesti tahab, et täiskoormuse puhul on üldtööaeg 35 tundi, siis peaks juba kontakttundide arv alla 20 olema. Juba ilma teiste, mitte otseselt tundidega seotud kohustusteta ületab kohusetundlik, motiveeriv õpetaja seda üldtööaega pidevalt.
Kui oleme kokku leppinud mitu kontakttundi nädalas (ilmselt alla 20, umbes 15) tagab, et õpetaja töötab 35 tundi nädalas, siis peame kokku leppima, kui palju palka see õpetaja peaks saama. Praegu on ikka nii, et õpetaja-meetoodik, kes on õpetajana karjääri tipus, saab vähem kui nooremleitnant, kes on oma valdkonnas kusagil keskel. Absurdne!
Kui oleme kontakttundide arvus ja palgas kokku leppinud, siis võime nii teha:
Lisaülesandete eest väheneb kontakttundide arv. Nt. Kontakttundide arv ilma klassijuhatamisega: 15, kontakttundide arv klassijuhatamisega: 14
Palk jääb samaks.
Lugupeetud Marcus.Kas tõesti arvad,et normakoormuse kontakttundide arv võiks olla 14 või 15?
Tere talv! Eesti ei ole veel jõudnud 5 rikkama riigi hulka!
Sellise süsteemi rakemndamisek sei ol emeil ei RAHA, ega jätku ka õpetajaid!
Kahjuks on tõepoolest absurdne nõuda, et õpetaja nädala täiskoormus peaks olema alla kahekümne 45minutilise tunni. 15 kontakttundi nädalas on kokku 11 tegelikku tundi klassi ees olemist või kolm kontakttundi päevas. See poleks isegi kolmandik õpetaja tegelikust tööajast või ainult veerand ülejäänud töötajate 40tunnisest tööajast.
Vaadake tugevate ametiühingutega riike Soome, Rootsi, Suurbritannia või isegi Saksamaa. Tavalised õpetajad annavad seal igal pool reeglina üle kahekümne klassi ees seisva tunni nädalas ja jääb aega üle kõike muud ka koolis korraldada. Muude ülesannetega õpetajatel on tavatunde veidi vähem ja see ongi õige.
Palun olgem oma nõudmistes siiski terve mõistusega ja mõõdutundelised, muidu teeme endale kahju.
Nii palju, kui ma reisinud olen, on kõikjal õpetajate töö aluseks kontakttunnid. Meil seda välditakse, sest ilmselt ei ole raha maksmiseks. Ametlikult ei julgeta näidata, kui palju peavad õpetajad töötama, siis hämatakse selle üldise tööajaga. Veel suurem jama tuleb kutsetunnistustega, mis palka ei määra??? Muud nagu õieti polegi peale suure segaduse. Küllap see on selleks ette pandud, et õpetajatel ei jääks suure sebimisega aega streikida ega vastu hakata.
Tõsi, et Euroopas on normkoormus kõrgem. KUID! Euroopa õpetaja töö on väga lihtsaks tehtud. Euroopa õpetajal on täielikud sissetöötatud õppekomplektid koos õpetajaraamatuga,kus on tund üksikasjalikult lahti kirjutatud ja selleks kõik vajalikud vahendid – töölehed, videod, audiomaterjal – ühtede kaante vahel komplektina ja kronoloogilises järjekorras olemas. Töö on tunduvalt täpsemini reglementeeritud, nõudmised õpetajale jõukohased ning lahti kirjutatud.
Meie õpetaja teeb õppevahendeid põlve otsas, klapitab oma tunnid kokku nagu mosaiigi, kild siit, teine sealt. Mõistatab tasemetööde ja riigieksamite sisu nagu hiromant.
Ma ei taha öelda, et väljamaal on tingimata parem. Vaid ma tahan öelda, et kui Euroopas saab õpetaja astuda klassi, käed taskus, ja alustada tundi, siis meil tuleb see tund enne tõesti valmis teha. Euroopa õpetaja saab olla lihtne tehnik, meie oma peab olema metoodik. Meil on kõik metoodikud, olgu ametlikult või mitteametlikult.
Sellepärast peabki meie normkoormus väiksem olema, väidan mina.
Suurbritannia kogemus ütleb, et see jutt ei pea paika. Hea õpetaja paneb igas riigis ja alati lõpuks ise oma tunni kokku. Ei saa öelda, et meil pole õppematerjale või lisamaterjale. Uutele õppekavadele üleminek on mõnes aines lisatööd-kombineerimist toonud, kuid see on ju lõpuks ajutine. Õpikut kirjutama ei pea ja enamikes ainetes on valik nii väikese riigi kohta korralik. Kiire viis teiste töötajate ees ennast rumalaks teha on nõuda viieteistkümne tunnist töönädalat, mis tegelikult on ainult kümme tundi.
Klassiõpetaja,kes annab 16 kontakttundi ja klassiõpetajal,kes annab 22 tundi on täiskoht,so.35 tundi nädalas.klassiõpetaja töö ei ole ainult
kontakttunnid .Tihti ei saa hakkama ka 56 üldtöö tunniga nädalas.Kõik oleneb ka õpilaste arvust ja kui suur on diagnoosiga õpilaste hulk
klassikollektiivis.
Jah, meil ON küll õppekirjandust, piisavalt, jääb ülegi. Aga terviklikku õpikut, millele ehitada kooliaastat, ei ole. Selge see, et isikupärane õpetaja lisab midagi alati omalt poolt. Aga üks asi on, kui ta VÕIB seda teha, ja teine asi, kui ta PEAB seda tegema. See “ajutine” on kestnud nii kaua, kui ma õpetajapõlve pean. Siin pole midagi vaieldagi. Nimetage siis üks kodumaine õppekavapõhine (olgu või endise õppekava) komplekt, millega võib minna otse riigieksamile. Millises aines on selline olemas?