Kutseharidus määrab Euroopa Liidu tuleviku
Et läinud nädalavahetusel toimus mainekas kutsevõistlus „Noor meister 2013”, on igati asjakohane heita pilk meie kutsehariduse ühele peamisele suundumusele – rahvusvahelistumisele.
Ajal, mil üldhariduses plaanitakse alles esimesi rahvusvahelisi riigieksameid (prantsuse ja saksa keel), on Eesti kutseharidus liikunud rahvusvahelistumise suunas juba ligi kümme aastat, ja seda pea igas kutseõppe valdkonnas.
Mäletan, kuidas meie euroskeptikuid rahustati enne Eesti Euroopa Liitu astumist jutuga, et kultuur ja haridus jäävad Euroopa Liidus igipõliselt iga liikmesmaa enda otsustada, sest neid Brüsselist korraldama ei hakata. Praeguseks on kujunenud just vastupidine olukord: kõiki ümberkorraldusi Eesti kutsehariduses tehakse Euroopa Liidu kui terviku huvidest lähtuvalt ning Brüsseli toetusel ja heakskiidul.
Näiteks Brügge kommünikee 2010 annab teise hulgas ka Eestile väga suuri n-ö ühtlustamisülesandeid. Meil tuleb välja töötada riiklik kvalifikatsiooniraamistik, mis vastab Euroopa omale. Lisaks tuleb sisse viia kutsehariduse ainepunktide ülekandesüsteem, mis vastab Euroopa ainepunktide süsteemile. Sisse tuleb seada Euroopa kutsekvalifikatsiooniraamistikule vastavad kutsestandardid, mis oleksid ühtmoodi mõistetavad Euroopa Liidu kõigis liikmesmaades. Kasutusele tuleb võtta töötaja kutseoskusi kinnitav europass. Kõigi liikmesmaade, ka Eesti kutsehariduses tuleb võtta kasutusele ühine kutseõppe terminoloogia. Kutset omandavatele noortele ja täiskasvanutele tuleb õpetada võõrkeeli, et nad suudaksid õppida ka teiste maade kutseõppeasutustes ja töötada väljaspool kodumaad.
Kutsehariduse ühtlustamisülesandeid on palju ning see kõik on Euroopa Liitu ja kandidaatriikegi haarav kutsehariduse kokkusulatamise suurejooneline programm, Euroopa ühtse kutseharidusruumi loomine.
Euroskeptik võib nüüd kahjurõõmsalt öelda, et ta ju hoiatas meid, et nii läheb. Aga kas ühtlustamine on siis halb? Kas muud valikut peale ühtlustamise üldse ongi? Pigem tundub, et Euroopa Liit on kutsehariduse ühtlustamisega mõnevõrra hiljakski jäänud.
Euroopa Liit on ju muutnud oma liikmesmaade majanduse rahvusvaheliseks – toimib ühisturg. Ühe riigi ettevõtted teevad teise riigi ettevõtjatele allhankeid, ühe riigi kaubad ja teenused liiguvad teise riiki, niisamuti liiguvad riigist riiki töötajad – eestlased näiteks töötavad Soomes, Norras, Saksamaal, Inglismaal jm. Aga majanduse rahvusvahelisus eeldab ka kutseõppe rahvusvahelisust.
Võtame kutsekooli ühtlustatud lõpudiplomi, mis vastab Euroopa Liidu standarditele. Sellist dokumenti nähes saab Soome, Norra ja Saksamaa tööandja kohe aru, mida Eestis välja antud kutsekooli lõputunnistus tähendab ja mil määral vastab see tema kui tööandja ootustele. See tähendab, et ühest riigist teise läinud töötaja ei pea seal enne tööleasumist läbima kutseõpet põhjusel, et kodumaal on teda õpetatud teisiti.
Kutsehariduse ühtlustamise püüe on üks peamisi põhjusi, miks Euroopa Liit nii jõuliselt toetab kutsekooliõpilaste ja -õpetajate õppimist/õpetamist mõne teise liikmesmaa kutsekoolis – rahvusvahelisusega tuleb ära harjuda juba õpilasena, rahvusvahelistumist tuleb võtta algusest peale kui loomulikku nähtust.
Ja me teamegi, kui paljud Eesti kutsekooliõpilased on juba õppinud lühemat või pikemat aega Soome, Rootsi, Inglismaa, Poola, Tšehhi ja teiste maade kutsekoolides, ning sedagi, kui loomulikult nad seda kõike võtavad.
Brüssel peab kutsehariduse ühtlustumist väga tähtsaks. Brügge kommünikees selgitatakse, et kutseharidus on praegu Euroopa Liidu majandus-, sotsiaal- ja tööjõupoliitika ristumiskohas ning seepärast on kutseharidusel Euroopa tulevikus võtmeroll. Brügge kommünikees kirjutatakse: „Euroopa Liit vajab selget kutseõppe rahvusvaheliseks muutumise kultuuri ja strateegiaid, sealhulgas piiriülese liikuvuse kultuuri ja strateegiaid.”
Aga Eesti iseseisvus? Küllap muudab Euroopa Liidu kutsehariduse ühtlustamine Eesti kutseharidust iseseisvamaks ja tugevamaks, sest kõik, mida Euroopa Liidu liikmesriigid on kutsehariduse kohta kokku leppinud, parandab kutsehariduse, ka Eesti oma kvaliteeti (kutsestandardid, väljundipõhine õpe), suurendab selle paindlikkust (programmid VÕTA, KUTSE) ja kättesaadavust (tasuta kursused täiskasvanutele jm). Parem haridus tähendab aga alati suuremat iseseisvust.