Lasteaed pakub tööd logopeedile …

1. märts 2013 Merit Hallap, Marika Padrik, Signe Raudik Tartu ülikooli logopeedia õppejõud - 7 kommentaari

Ajalehtedes ilmub tihti kuulutusi, kus lasteasutused otsivad endale logopeedi. Oma murega pöördutakse ka otse Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna poole. On lasteaedu, kus logopeedi on otsitud tulutult aastaid.

Tartu ülikooli eripedagoogika osakonnas koolitatakse logopeede ja eripedagooge 1968. aastast. Ehkki spetsialiseerumine toimub magistriõppe tasemel, on baasteadmised nende spetsialistide koolituses samad. Enamik erivajadusega lapsi vajabki koolieelses eas tavaliselt nii eripedagoogi kui ka logopeedi abi. Õppekava on koostatud nii, et TÜ lõpetanud logopeed suudab toetada peale kõne ka tunnetustegevuse jm valdkondade arengut ning eripedagoog arendada kõnet. Vaid spetsiifilised juhtumid võivad vajada kitsalt ühe või teise spetsialisti abi. Küsimus polegi niivõrd selles, kumma spetsialisti lasteaed tööle võtab. Küll aga on oluline, et see spetsialist oleks kvalifitseeritud. Palju on lasteaedadesse tööle võetud vaid bakalaureuseõppe (kui sedagi) läbinud logopeede. Põhilised erialaõpingud toimuvad tulevastele logopeedidele aga alles magistriõppes. Seega, kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinu ei ole spetsialist, vaid keegi, kes teab pisut pedagoogikast ja logopeediast ega ole pädev pakkuma logopeedilist tugiteenust erivajadustega lastele. Nõutava hariduseta inimese töölevõtmine kahjustab ühelt poolt logopeedide mainet (näiteks lapsevanemate silmis – mittepädev inimene ei tee head tööd), teisalt takistab erivajadusega lapse arengupotentsiaali realiseerumist (ta ei oska teha seda, mida laps vajab, efektiivse sekkumise aeg on koolieelses eas aga lühike). Tekib olukord, kus näiliselt on spetsialist olemas, koht on täidetud, kuid vajalikku abi lapsed ei saa. Logopeed ei õpi asjata viis aastat. Erialase ettevalmistuse alus on põhjalikud teadmised meditsiinist, psühholoogiast, pedagoogikast, psühholingvistikast ning mitmekülgne praktiline ettevalmistus töötamaks eri vanuses ja eri puuetega inimestega.

Miks logopeede ei jätku?

Logopeedia magistriõppe TÜ-s lõpetab igal aastal kümmekond noort. On selge, et seda on vähe kindlustamaks kliinikuid, lasteaedu, koole, nõustamis- ja rehabilitatsioonikeskusi vajalike spetsialistidega. Kuid sobivaid tudengikandidaate polegi rohkem. Eestis ei ole logopeedide töö sel määral väärtustatud, et soovijaid oleks ühele õppekohale mitu, nagu on näiteks Soomes. Kogu koolieelne haridus, sh erivajadustega laste alusharidus on Eestis kohaliku omavalitsuse haldusalas. Nii väljaõppinud logopeedide kui ka tudengikandidaatide kindlustunnet töökoha ja eriala valikul vähendab töökohtade ja palkade ebastabiilsus. Ka kavandatavatest seadusemuudatustest ei selgu, et logopeed on spetsialist, keda kaasavas hariduses kindlasti vajatakse. Omavalitsus käib logopeedide ametikohtadega ringi üsna suvaliselt: on omavalitsusi (sh pealtnäha rikkaid), kus logopeedide töökohad likvideeritakse kohe, kui raha on vaja kokku hoida, ja taastama neid ei kiirustata. Põhjus on ilmne – omavalitsus ei pea selle spetsialisti palkamist prioriteediks.

Kõige olulisem on aga, millisena näeb logopeedi rolli lasteaia direktor ja kollektiiv. Kui logopeedis nähakse töötajat, kes teeb tööd, mille tulemused pole selgelt nähtavad (erivajadustega laste areng on väga erinev ja alati ei osatagi väikest edasiminekut märgata), tekib kahtlus, kas teda on üldse vaja, ega maksta talle isegi õpetaja palka. Seejuures on logopeed läbinud viieaastase õppe, samas võib lasteaiaõpetajana töötada bakalaureuse­taseme haridusega inimene või ainult täienduskoolituse kvalifikatsioonikursuse läbinu. Palga ning haridustaseme ja -sisu vastuolu takistab oluliselt lasteaeda pädevate tugispetsialistide leidmist. Direktori võimalused spetsialisti tööle meelitada on piiratud. Tuletagem meelde, et kavandatavad seadusemuudatused annavad direktoritele rohkem otsustusõigust. Mille alusel siis ikkagi otsustada? Kandidaadi värbamine algab tema rolli teadvustamisest. Kas direktor näeb logopeedis vajaliku kvalifikatsiooniga olulist meeskonnaliiget? Mil viisil ta saab kvalifitseeritud logopeedi tööd väärtustada?

Logopeedi roll lasteaias

Logopeedi töö ei ole lihtne: puudub kõneravi õppekava, mille alusel tööd planeerida. Logopeed peab hindama iga lapse oskusi ja arenguvõimalusi ning arvestama ka teiste spetsialistide ja lapsevanemate hinnangutega, et luua lapse tugevustest ja nõrkustest tervikpilt. Eesti logopeedidel pole käepärast käsiraamatuid ega valmis metoodilisi komplekte erinevate puuetega laste arendamiseks. Et logopeedia on keelespetsiifiline valdkond, ei ole sageli võimalik kasutada ka tõlkematerjali. Seega peab logopeed vajalikud materjalid suures osas ise koostama/komplekteerima.

Logopeedil on lasteaias tööd palju. Ehkki haridusministri praegu veel kehtiv määrus „Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kinnitamine” sätestab lasteasutuste laste üldteenindamiseks ühe logopeedi ametikoha 30 kõneravi vajava lapse kohta, võiks logopeedi töö korraldamine olla paindlik. Soovitame direktoril professionaalset spetsialisti usaldada ning lasta tal oma tegevust ise planeerida. Osa lapsi vajab kõneravi iga päev, teised paar korda nädalas. Ühed vajavad individuaalset tööd, teised edenevad paremini rühmatöös. Kindlasti ei toeta me seda, kui logopeedilt eeldatakse sisuliselt lasteaiaõpetaja tööd: nt koolivalmiduse kujundamine, töö muukeelsete lastega. Ka ei peaks direktor logopeedile ette kirjutama, kui pikk peab olema üks kõneravitund.

Kõnepuudega lapsed vajavad regulaarset toetust, st oluliselt rohkem kui logopeedi tund/tunnid lasteaias. Samuti näitab tõusutendentsi erivajadusega laste arv ning probleemide keerukusaste. Seetõttu muutub üha olulisemaks meeskonnatöö ja nõustamistegevus. Logopeedi üks pädevusi on otsustada, mida saab teha ainult tema, mida õpetaja/lapsevanem koos logopeediga või ka üksi, töötades logopeedi juhiste järgi. Siinkohal rõhutame, et teist spetsialisti nõustada saab inimene, kes oma valdkonda väga hästi tunneb ning on koostöövalmis kõigi lapse arengut toetavate inimestega.

Erivajadustega laste toetamisega seoses räägitakse koolisüsteemiga sarnaselt koordinaatorist lasteaias, kelle ülesanne oleks tuge vajavat last märgata ning suunata ja koordineerida vajalikku hindamis- ja arendustegevust. Meie arvates peaks koordinaator olema eripedagoogilise/logopeedilise haridusega. Loodetavasti ei hakka tegemist olema ametnikuga, kes küll tunneb seadusi, aga erivajaduste temaatikas ei orienteeru. Ta peab oskama hinnata, millist abi saab lasteaia personal, sh logopeed/eripedagoog pakkuda kohapeal; millist täiendavat abi tuleb veel otsida/soovitada lapsevanemale – nõustamiskeskuse spetsialist, rehabilitatsiooniteenus. Nõustamiskeskused pakuvad praegu ikkagi vaid nõustamist, mitte regulaar­set arendustegevust ning rehabilitatsiooniteenus pole sugugi järjepidev. Ka on teenuste kättesaadavus ja tase maakonniti väga erinev. Praegust süsteemi arvestades on spetsialist lasteaias kohapeal hädavajalik.

Kokkuvõte

Mida soovitada direktoritele, kellel on uueneva seadusandluse valguses üha suurem vastutus erivajadustega laste arengu toetamise eest? Direktor ei saa ega peagi tundma erivajadustega laste õpetamise spetsiifikat, küll aga mõistma, mida tähendab riigile, kui laste alusharidus on puudulik. Head spetsialisti tasub usaldada, anda talle oma tegevuse kavandamiseks õigused ja luua selleks ka võimalused. Professionaalne vastutus ja otsustusõigus on tugev motiveerija, nagu ka head töötingimused ja palk, mis arvestab inimese panust vastava hariduse omandamiseks.

Head spetsialisti peab väärtustama: lasteaia, omavalitsuse ja riigi tasandil.


7 kommentaari teemale “Lasteaed pakub tööd logopeedile …”

  1. Kaie ütleb:

    Aitäh väga sisuka artikli kirjutamise eest! Otsustajad ja korraldajad võiksid soovitusi tõsiselt kuulda võtta.

  2. Signe ütleb:

    Tänud, et meie, tegevlogopeedide, mõtted kirja panite! Loodan südamest, et need, kellele artikkel mõeldud on seda ka loevad ja logopeedi töö eripära mõistavad.

  3. Kristi ütleb:

    Artikkel on väga aktuualne ning viitab suurepäraselt ühe äärmiselt vajaliku spetsialisti kidurale järelkasvule, olgugi, et vajadus logopeedilise abi järele on üha kasvav trend.
    Autor toob selgelt esile ka, miks vastava hariduse ja ettevalmistusega kõneterapeute Eestis üha vähem tööturule suundub – seda eriala saab õppida terves vabariigis ainult ühes ülikoolis, ning seda eeldusel, et läbitud on ka sama ülikooli bakalaureuseaste. Ja seda juba aastat 1968 – see tähendab, et 45 aastaga pole ükski teine kõrgharidust pakkuv asutus leidnud piisavalt vahendeid, vajadust või initsiatiivi pakkuda analoogset ettevalmistust. Samas eripedagooge valmistab ka ette ju Tallinna Ülikool. Ka ise TLÜ-s eripedagoogikat tudeerides, tekkis õpingute jooksul huvi ja soov tegeleda kõneravi vajavate laste ja täiskasvanutega. Kuid nähes, et Tartu Ülikool seab eripedagoogika/logopeedia magistrikaval õppimiseks nõude läbida terve ühe aasta jagu eeldusaineid, matsin nii mina kui ma mitmed minu kursusekaaslased – potentsiaalne tulevane järelkasv – mõtte sügavale maha.
    Seega, kas väike kõneravi spetsialistide järelkasv on tingitud ebasobivatest tudengikandidaatidest või sootuks kitsast kõrgharidussüsteemist, mis tembeldab ebasobivaks kandidaadiks kõik üliõpilased, kes ei tea 19. aastaselt ülikooli astudes, olles logopeedia või eripedagoogika vallas veel täiesti “rohelised”, et nad soovivad saada kõneravi pakkuvaks spetsialistiks ning vastavalt sellele koliks nad viieks aastaks Tartusse? Vahest annaks rivaalitsevatel Tallinna ja Tartu Ülikoolil see energia hoopis koostöösse suunata ning pakkuda välja võimalikke lahendusi koolituse osas ning seega tagada suurem spetsialistide järelkasv, misläbi tõuseks ka nii tulevaste tööandjate, seaduste kirjutajate kui ka kogu ülejäänud ühiskonna teadvus ning mis veel enam – kergiks ka logopeedi töö maine.

  4. Teele ütleb:

    Vabandust väga, kuid TLÜ ja TÜ BA eripedagoogide õppekavad on ikka totaalselt erinevad, kvaliteedist rääkimata.

  5. MP ütleb:

    On ka vastupidine probleem – nii kohalikul omavalitsusel kui ka asutuse juhil on üsna keeruline hinnata, kas tegemist on tõeliselt asjatundliku logopeediga. Meie asutuses töötab kahjuks juba aastaid paberite poolest kõrge kvalifikatsiooniga logopeed, kes üritab iga hinna eest võimalikult vähe lastega töötada, aga samas asutuse raha eest käia kõikvõimalikel koolitustel. Meeskonnatöö oskused sel inimesel kahjuks samuti puuduvad, aga selle eest on tal hulgi läbitud koolitusi tõestavaid pabereid ja ülikõrge enesehinnang. Ja kui selline inimene on kord juba tööle võetud, siis temast lahti saada on väga-väga keeruline…

  6. MP ütleb:

    Küsimus ehk selles ongi, et miks peavad need õppekavad nii totaalselt erinevad olema? Kui spetsialiste on puudu, võiks neid ju sõbralikult mõlemas ülikoolis samadel alustel koolitada? Need kaks kõrgkooli on väga erinevad juba oma meelsuselt – kõigile ehk ei sobi omandada haridust konnatiigis, kus 100 aastane psühhopaadi kalduvustega Karlep juba aastast 1968 oma tudengeid mõttetute noopidega oimetuks mõnitab, samas kui TLÜ-s koheldakse ka üliõpilasi võrdväärsete kolleegidena.

  7. Praktik ütleb:

    Kui asutuse juhid ei leia, et logopeed peaks osalema sageli ühel või teisel koolitusel, siis saavad nad anda äraütleva vastuse.
    Juhul, kui asutuses on valdavad läbipaistvad ja head töösuhted, siis lepib tihti koolitustele minna tahtev innukas logopeed olukorraga, kui teda ei lasta mitte nii väga olulisele erialalisele koolitusele. Pealegi saab tööandja vaadata, milliseid teemasid on alluv aastate pikku läbinud. Parem muidugi, kui tarkuseterad temasse talletuksid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!