Marie Under 130 – unustamatult usaldav uneleja

 Ju toomehelbed jätnud jumalaga

ja sirelite õitseaeg on käes:

kõik pungad pakatavad täies väes,

kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:

mu süda õhetab kui hõõguv ääs –

ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

 (Marie Under, „Sirelite aegu”, 1916)

Kümne aasta eest loeti mulle ootamatult ette need read. Tabades hetke, millel oli tähendus. Hetke, mis tardus tõelisuseks. Nii olen ma mõelnud. Aga kaugemalt vaadates – äkki andsid hoopis need read tähenduse sellele hetkele, muutsid ta tulevikuks? Äkki oleks ilma neist ridadest nõrguva emotsioonita, mida ka aastaid hiljem samasse konteksti nii lihtsalt rekonstrueerida annab, midagi hoopis teisiti läinud? Ehk määrasid hoopis need read tänase tuleviku?

Kui suur osa on tegelikult teksti kätketud tundmusel meie elu määramisel? Kui suur kaal kirjanduslikul katkel meie maailma tajumisel?

Astun vaikset jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,

nördimusest kalk, valust hell meel:

ei saa mitte olla jõulupuhas

sellel valgel jõulupuhtal teel.

(Marie Under, „Jõulutervitus 1941”)

Need read on saatnud mind, nagu küllap enamikku eestlasi, aastakümneid. Olnud omamoodi maine meieisapalve, mida täies mahus peast loetakse vaid korra aastas, pühal jõuluõhtul. Tasakaalustamaks asjadekultusesse kalduvat tänapäeva ning vabastades meeled tajumaks midagi enamat, midagi kõrgemat ja ülimat, ühtsust oma riigi ja rahvaga.

On hetki, mil aeg peatub. Seisab kikivarvul, julgemata hingata. Tardub väreledes kristallselgeks pildiks, sisaldades endas tervet elu. Hetki, millesse saab kunagi pöörduda tagasi. Seista neis kikivarvul. Julgemata hingata.

Marie Underi (1883–1980) luuletused on tulvil sääraseid hetki, mis loovad iseend ikka ja jälle, mõjudes igal lugemisel uuena ja ometi tuttavaina, nihutades piire ja hajutades aega, sulgedes endasse ja avades meeli. Pealtnäha nii taevalikud ja ometi maised, sisult nii inimlikud ja ometi hõllandust täis. Kui suur peab olema usaldus iseenese ja kogu inimkonna vastu, et sääraseid mõtteid sõnadeks seada, sääraseid sõnu paberile panna!

Kentsakas on mõelda, milline oleks eesti kirjanduselu siis, kui teda poleks olnud. Kui elu läinuks teisiti. Kui poleks olnud Hiiumaa koolmeistrit või poleks too otsustanud Tallinna kolida. Kui poleks olnud Vildet, kes teda kirjutama julgustas. Kui poleks olnud Laikmaad, kes tema luuletused salaja avaldamiseks saatis. Kui poleks olnud Carl Hackerit ning tütreid Dagmarit ja Heddat. Kui Estonias poleks peetud suurt pidu. Kui poleks olnud Adsonit ja Tuglast. Kui tee Rootsi oleks jäänud pooleli … Hetked. Hetked. Hetked. Igaüks omamoodi oluline ja saatuslik. Mariele. Meile. Kogu Eestile.

Aga meie õnneks ta oli. Oli säärasena, et kolmapäeval, Marie Underi 130. sünniaastapäeval, saame tänulikult meenutades lugeda mõne tema luuletuse.

——-

JUUBELISÜNDMUSED

Kolmapäeval, 27. märtsil, Marie Underi 130. sünniaastapäeval

Ants Laikmaa Underi tütardega

• kell 12.30 avatakse Toompeal riigikogu hoones Marie Underi mälestusnäitus, millel eksponeeritakse fotosid Johannes ja Peeter Parikaselt, Woldemar Markuselt, Max Meixnerilt ja Woldemar von Ditmarilt. Näituse koostajad on Eha Rand ja Tio Tepandi.

• Kell 14 algab Marie Underi endises Nõmme-kodus ehk Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas aadressil Väikese Illimari 12 seminar „Siuru kevad”, kus ettekandeid peavad Elle-Mari Talivee, Rutt Hinrikus, Õnne Kepp, Pille-Riin Larm ja Krista Ojasaar, Vallo Kepp, Sirje Kiin ning Jürgen Rooste.

• Tartus Oskar Lutsu majamuuseumis on juba avatud näitus „Marie Under 130”, millel esitletakse Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Eesti kirjandusmuuseumi fotosid ja esemeid, mida pole seni avalikkusele näidatud. Näituse kuraatorid on Liivi Rosenvald ja Elle-Mari Talivee. Näituse juurde saab tellida haridusprogrammi. Näitus jääb avatuks aprilli lõpuni.

———

Marie Underi kodumaja Koidu 46

Kuigi Marie Under ka sündis Tallinnas, teab üldsus tema Nõmme-maja, kus ta elas kümme viimast kodumaa-aastat koos Artur Adsoniga. Seda on õnneks võimalik külastada ka tänapäeval. Kuid kahjuks ei ole säilinud tema lapsepõlvekodu, millest peagi ilmuv raamat „Jalutaja teejuht. Kesklinn”. (Karen Jagodin, Robert Nerman, kirjastus Solness) kirjutab nii:

1872. aastal ehitatud elamu esindas Euroopas laialt levinud peegelsüsteemis keskse eeskojaga elamutüüpi. Underite pere kolis sisse varsti pärast maja valmimist, nende kasutada oli 15-ruutmeetrine kööktuba ärklikorrusel. Sellestki pinnast võttis mahuka osa enda alla lai kaminahi. Isa Friedrich tegutses sel ajal, nagu ka hiljem, raamatukaupmehe-kirjastaja Gustav Pihlakase äris raamatulevitajana. Lühikest aega oli Friedrich Under ka nn ulakate koolis õpetajaks ning küllap tegi ta teenimise huvides vahetevahel kodus või tellijate pool ka rätsepatööd.

1969. aastal võeti maja poetessi sünnimajana riikliku kaitse alla. Hoone tehniline seisukord ei olnud vilets: elumaja interjöör oli säilinud praktiliselt ehitusaegsel kujul ega olnud remontidest kahjustatud, väline laudis oli välja vahetatud 1925.–1930. aasta paiku. Underi 100. juubelisünnipäevaks (1983) oli kavas maja korrastada ning sellele paigaldada mälestustahvel.

Ometigi tehti ootamatu otsus hoone lammutada. Arvatavasti tuli korraldus Underi sünnimaja lammutamiseks tolleaegse kompartei juhtkonnast või koguni Moskvast, sest ühtegi loogilist vastuargumenti ei võetud kuulda. Kultuuriloolise maja lammutamist põhjendati hoone viletsa olukorraga, kuid ühtegi sellekohast tõestusmaterjali pole olemas. Vastupidi – kõik ekspertiisid pidasid maja seisukorda rahuldavaks. Teiseks ettekäändeks oli hoone ettejäämine Tehnika–Endla–Koidu ja Luise tänava rekonstrueerimisele. Need tööd on ammu tehtud ning võime tänapäevalgi veenduda, et Koidu 46 krunt sellele ette ei jäänud.

11. detsembril 1981 kustutati Underi maja ajaloomälestiste nimekirjast ning kohustati hoone valdajat hoone lammutama. Vaatamata üldsuse vastuseisule lammutati maja ööl vastu 3. juulit 1984. Lammutamise ajal ja pärast seda viibis selle juures rohkesti Underi loomingu austajaid ning lammutatud maja juurde ja selle ümbruskonda toodi palju lilli.

———