Meretagune asi: Tallinnas presidendi vastuvõtul käimiseks kulus kolm päeva

1. märts 2013 - Meretagune asi: Tallinnas presidendi vastuvõtul käimiseks kulus kolm päeva kommenteerimine on välja lülitatud

Hiiumaa Lauka kooli kokk Aimi Aromatova oli vastuvõtust nii ärevil, et kõike toimunut ei mäletagi.

„Minu saatjaks presidendi vastuvõtul oli tütar. Olen selle üle väga rõõmus, võib-olla ta ei satu eluski rohkem niisugusele sündmusele.

Tallinna tulime juba peole eelneval päeval, samal päeval poleks me kesklinna saanudki, sest linna liiklus pandi paraadi ajaks kinni. Niisiis hakkasime Hiiumaalt päev varem tulema ja vastuvõtule järgmisel päeval saime koju tagasi. Ööd olime Viru hotellis. Kõik sättimised jätsime linna. Viru hotellis on ju juuksur ja kõik olemas. Mugav oli küll. Hotellist ainult kaks sammu üle platsi Estoniasse minna.

Õhtul nägime juba paraadi peaproovi ära. Ilm oli ilus ja kõik nägi kena välja. Eredaim elamus ja suurim üllatus oli pidupäevakontsert teatris. See oli nii südamlik ja armas, et praegugi veel tuleb pisar silmanurka. Väike Anu Tali orkestri ees oli hästi armas.

Kõik see oli meile ju esimest korda, kõik oli põnev, ja muidugi oli selline närv sees, et ega kõike mäletagi. Ma pidin veel pärast kätlemist intervjuu andma ja pabistasin sellepärast ka, aga kuna kätlemine läks nii pikale, siis jäid intervjuud ära, nii et ilmaasjata muretsesin.

Äpardusi ärevuse pärast vist ei juhtunud. Kui sa ennast kokku võtad, siis teed ikka ära, mis vaja. Mina harjutasin enne, mitu sammu ma astuma pean, et presidendini jõuan, ja mitu sammu ma pärast seda veel astuma pean, et kaadrist välja saaksin. See oli tõeline esinemisärevus.

Mõtlesin, et soovin presidendile ja prouale head vabariigi aastapäeva ja sellega kõik piirdubki, aga proua Evelin Ilves hakkas minuga rääkima. Ehmatasin ära, et mis ma nüüd ütlen. Olime küll varem meie koolis kohtunud, aga ma ei arvestanud, et ta mind kõnetab. Ta ütles, et sai Lauka koolis käigust väga palju inspiratsiooni. Evelin Ilvese külaskäik oli hästi meeldiv, selline üdini naiselik – uudishimulik, et kuidas üht või teist asja teha. Aga aastapäeva peolaualt mina inspiratsiooni ei leidnud. Puudu ei jäänud küll millestki, aga kuna ma olen kokk, siis mõtlen ikka, mismoodi mina oleksin teinud. Selliseid hästi peeneid asju saab siis ka, kui restorani minna, aga kuna oli vabariigi aastapäev, siis oleksin soovinud laual näha rohkem rahvuslikku toitu.

Mäletan, et vanasti, enne sõda, oli vähemalt Võrumaal komme, et kui külas oli suurem sündmus, tõid ümberkaudsed taluperenaised kodust midagi paremat kaasa ja andsid oma külakostikoti peoperenaise kätte, ja kui siis peost midagi üle jäi, pakkis perenaine selle kottidesse kaasa. See oli väga tore komme. Mõtlesin, et oleks võinud ka sedasi teha, et iga maakond oleks midagi endale iseloomulikku kaasa toonud – sõira ja nii edasi. Rahvas näinuks, mis meie kodumaal huvitavat on. Mõni hiidlane pole Võrumaale jalagagi saanud ja vastupidi. Sellised mõtted tekkisid.”

 

Millega väikekooli kokk presidendiproua ära võlus?

Tervisliku koolitoiduga kohalikust toorainest.

Aimi Aromatova:

„Suurtest ladudest toiduaineid tuua oleks ju väga lihtne, aga Lauka koolis tehakse süüa kohalikust toorainest. Kuidas on meil õnnestunud seda saavutada? Tänu hiidlaste, saarlaste ja läänlaste koostööprogrammile. Kahe aasta jooksul korraldati seminare „Kohalik toit kogukonna lauale”. Sealt sai palju ideid, kuidas kohalik ja tervislik toit kooli jõuaks. Hiidlastel on vedanud nii tervisekaitse- kui ka veterinaar- ja toiduametiga. Nad ei tule noomima, vaid aitama ja nõu andma, et kui kuidagi ei saa, kuidas siis ikkagi saab. Kutsusime kohalikke üles koolile toorainet kasvatama. Selleks pole vaja kümneid hektareid maad, köögivilja saab kasvatada ka põhitöö kõrvalt, hobi korras, ja meile ülejäägid ära anda. Tegime talunike ja aiapidajatega plaanid, sõlmisime suusõnalised kokkulepped ja suvel hakkaski tulema koolile maitserohelist, kurki … Me teeme kõik ise sisse, hapendame ja konserveerime. Läks päris hästi, nii, nagu plaanisime, kuigi suvi oli taimekasvatajale natuke kehv. Jaanuaris arutasime, mida järgmisel aastal saaks paremini teha ja milliseid köögivilju kasvatada. Kõik toimib.

Muidugi, kui inimene ütleb, et ta ei saa selle töö eest palka, miks ta peaks seda tegema, siis jääb asi ära. Kui ma ostan värske kurgi ja teen selle ise sisse, siis hoian raha kokku, aga tööd toob see mulle ju juurde. Kas iga kokk vaevub seda tegema, ei tea. Meil on väike kool, õpilasi üle 70. Kõik on nagu omad lapsed ja oma lapsele tahad ikka kõige paremat. Suured koolid peavad midagi muud välja mõtlema, et õpilastele tervislikku toitu pakkuda. Palju on kinni suhtumises, sest koka palk on pisike ja kui ta mõtleb, et mis ta selle eest saab, kui rohkem liigutab, siis ei tulegi midagi välja.”

Aimi Aromatova mõtted kirjutas üles Meeli Parijõgi