Minu nimi on raamat
1952. aastal sündinud Orhan Pamuk on kahtlemata kõige tuntum türgi kirjanik maailmas. Ühelt poolt on selles „süüdi” tema väga hästi kirjutatud huvitavad raamatud, teiselt poolt aga asjaolu, et tal on oma isiklik tõlkija – noorpõlve Türgis veetnud Maureen Freely, kes Pamuki raamatud inglise keelde tõlgib.
Tõlkimine toimub tihedas koostöös autoriga, kahekesi arutatakse läbi iga keerulisema sõna õige varjund, nõnda et lubatud on ka Pamuki raamatute tõlkimine mitte türgi, vaid inglise keelest. Igas keeleruumis ei pruugi ju olla professionaalset tõlkijat, kes türgi keelest tõlkimisega hakkama saab, ja kirjanik on aru saanud, et kõige olulisem on, et tema raamatud kõigest hoolimata teistes keeltes ilmuksid. Meie oma armsas Eestis peame eelkõige tänama Pamukile 2006. aastal antud Nobeli preemiat selle eest, et me tema romaane nüüd Ly Seppeli suurepärases tõlkes lugeda saame.
Pamuk võitleb sõnavabaduse eest Türgis
Auhindu on Pamuk oma loomingu eest saanud kahe kamaluga, nii on seesama äsja ilmunud „Minu nimi on Punane” pälvinud 2002. aastal Prantsusmaal Prix Meilleur Livre Étranger’i parima prantsuse keelde tõlgitud raamatu eest, samal aastal veel Premio Ginzane Cavouri ja 2003. aastal rahvusvahelise IMPAC Dublini kirjandusauhinna. 2005. aastal anti Pamuk Türgis kohtu alla, sest julges avalikult rääkida Armeenia genotsiidist, tema raamatuid põletati ja teda ennast ähvardati tappa. Pamuki jaoks on väga oluline, et tema sünnimaal Türgis valitseks sõnavabadus, ja ta võitleb selle eest ka mujal elades. Praegu elab ja töötab Orhan Pamuk Ameerika Ühendriikides.
„Minu nimi on Punane” on Pamuki seitsmes romaan (ilmus türgi keeles 1998. aastal) ja eesti keeles teine pärast 2007. aastal ilmunud romaani „Lumi”. Romaani tegevus toimub Istanbulis 1591. aastal üheksa talvise päeva jooksul. Selles romaanis on Pamuk kasutanud postmodernistlikku mitmehäälsust, mis antud juhul tähendab seda, et iga asi kõneleb enda eest ise. „Minu nimi on Punane” on polüfooniline romaan, kus kõnelevad mitte ainult erineva tausta ja kavatsustega Istanbuli kodanikud, vaid ka neid igapäevaelus saatvad asjad – nii on Pamuk hääle andnud koerale, kes ihkab kihvad vastiku vaenlase ihhu suruda, üksikule joonistatud puule, kes ei tea, millise loo juurde ta kuulub, surmale endale, kes ei ole mitte surm ise, vaid pilt surmast, hobusele, kes ei ole mitte hobune ise, vaid pilt hobusest, mis ei ole sugugi rahul sellega, kuidas teda joonistatakse.
Nagu neist jutustajatest juba aru saada võib, on romaanis midagi tegemist piltide ja joonistamisega. Tõsi ta on. Romaani tegevustik keerleb ümber Istanbuli miniatuurikunstnike igapäevamaailma. Konflikt seisneb selles, et õhtumaade kunstilaad hakkab vaikselt hommikumaiste traditsioonide sisse imbuma ja nii mõnigi arvab, et inimese – hobuse, pardi, koera – kujutamine sellisena nagu ta on, on patt ja jumalateotus.
Kõik algab mõrvast. Esimene jutustaja on surnu, kes on sultani kuldamiskoja parim kuldamismeister. Ahnus ajab upakile ja nii tabab rahapada otsiva mehe kukalt võmm, mis silmanägemise taskusse viskab. Mõrvarit ta teab, aga lugejale ei nimeta, nii et tema tagaajamisele kõik need viissada lehekülge kuluvadki. Nõnda et mõnes mõttes on tegemist kriminaalromaaniga. Niipea kui edasi lugeda, selgub, et tegemist on armastusromaaniga. Kõigutamatult selge on ka, et tegemist on raamatuga usust – milline islami suund on tõelisem ja väärtuslikum kui teised. Ei lähe pikalt, kui mängu tuleb kunst, sultani miniatuurimeistrite maailm, selle kõrvale kasvab loomulikult kirjandus, mis piltidega lahutamatult kaasas käib, olgu selleks või sultani vägitegude ülistamine, fiktsioonide fiktsioon. Mitmehäälsusest pakatava romaani keskmes on aga kahtlemata ja eelkõige 16. sajandi Türgi ja Istanbul.
Kuivõrd Karaa on tegelane, kes kõneleb kaheteistkümnel korral viiekümne üheksast, võib teda tinglikult pidada romaani peategelaseks. Elurännakult tagasi jõudnud mees astub läbi oma onu Eniste juurest, kelle tütresse Seküresse ta noorpõlves armus ja keda ta läbi kõigi eemaloldud kaheteistkümne aasta on armastanud. Nagu onu, nii on temagi eri võimukandjatele raamatuid kokku pannud ja tuleb nüüd jõuka mehena tagasi kodulinna. Peaaegu otsekohe satub ta aga miniatuurikunstnike intriigide sekka ja peab armastatu päästmiseks kibekähku tegutsema hakkama. Peagi selgub, et kuldamismeistri surm ei jää selles seltskonnas ainukeseks.
Igale lugejale oma lähenemine
Kui mängu tuleb punane värv, mis kõneleb enda saamisloost ja kasutamise võimalustest, leiab aset teine mõrv ja Karaa kui esialgne kahtlusalune – õnnestus temal ju tänu meistri surmale abielluda oma elu armastusega – peab sultani käsul välja selgitama mõrvari. See toimub väga omapärasel viisil – nimelt tuleb joonistatud hobuse koonu eripära järgi kindlaks teha, kes on esimese mõrvatu taskus olnud hobusepildi autor. Segadus kord kasvab, kord kahaneb, lisaks karistuse hirmule peab Karaa maid jagama ka oma abikaasa surnud mehe vennaga, miniatuurikunstnike salapärasest elust avaneb aina uusi tahke ja konflikt kahe maailma vahel ei kao kusagile.
Pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et Orhan Pamuki romaanil „Minu nimi on Punane” on niisama palju lugemisviise kui lugejaid. Igaüks leiab teemade ja tegelaste paljususe seast selle, mis just temas mõtteid tekitab, just tema maailmaga kokku kõlama hakkab. See on suurepärase kirjaniku kirjutatud suurepärane teos, mille Ly Seppel on meisterlikult eesti keelde ümber pannud. Iga sõna selles raamatus heliseb ja elab ja paikneb täpselt sellele määratud kohas. Nagu puulehed riisiterale joonistatud miniatuuril.