Missugusest õpetajast saab legend

8. märts 2013 Merle Karusoo - Missugusest õpetajast saab legend kommenteerimine on välja lülitatud

Kokkuvõte ettekandest „Legendaarne õpetaja kui fenomen”

Heino Liimetsa mälestuskonverentsil 18. veebruaril 2013.

Võib-olla peaksime rohkem rääkima legendaarsetest õpetajatest, nende iseloomust, meetodist, et hea õpetaja põhijooned meil kõigil selgelt silme ees oleksid.

Mina kirjutan muidugi oma lavakunsti kateedri õpetajatest: Helmi Tohvelmanist, üliõpilaste keelepruugis Tohvist, Karl Aderist ehk Kaarupist, Voldemar Pansost ehk Pansost, sõpradele Vollist, Päikesepoisist.

Kõigist kolmest on ilmunud raamatud: Kaarup – nimi eesti kultuuris”, 2003, koostanud Ivika Sillar; „Helmi, õpeta mind tantsima!”, 2013, autor Tõnu Tamm; Pansost on mitu raamatut ja ta on kirjutanud neid ka ise.

Ja kõigil kolmel on omanimelised preemiad: Adra-nimeline kõnekultuuri, Tohvelmani-nimeline kehakeele ja Panso preemia parimale tudengile.

Õppisin VII lennus aastatel 1972–1976. Minu kursusekaaslastest teate kindlasti Priit Pedajast, Lembit Petersoni, Peeter Volkonskit ja ärateelistest Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit, Sulev Luike … Olime Voldemar Panso viimane lend.

Lavakunsti kateeder loodi aastal 1957. Oli äärmiselt oluline, kelle toel seda juhtida. Panso kutsus Helmi Tohvelmani ja Karl Aderi, kes oli töötanud Saksa okupatsiooni ajal teatrijuhina ja kel oli olnud julgust pärast sõda siia jääda. Abikäsi oli veel, aga nemad kolmekesi olid raudvara.

Siiski ei olnud meie tollane õppima pääsemine kindel, kuna ei teatud, kas VII lendu üldse vastu võtta, sest üleliidulist luba veel polnud, ja kui võtta, siis milline on selle otsuse hind.

Ja ometi nad võtsid. Panso kestis ühe semestri, siis tuli esimene infarkt. Ta jätkas katkestustega, aga oli meiega lõpuni. Tohvi ja Ader ei katkestanud.

Nad olid kõik silmapaistvad karakterid. Ja kõik mingis mõttes romantilised.

Tohvi

Ta oli pisikene, lendlev, alati nagu õhinas. Ei ulatunud igale poisile kaenla allagi, surus neile sõrmede vahele pisikese kujuteldava lilleõie ja käskis lennelda. „Ma lähen ja laulan ja lill on mul käes …” Seda kordame Tohvist mõeldes tänini. Ja alul kohmakad suured poisid tõrkusid, mörisesid, häbenesid … Tohvi võttis käest kinni ja nad lendlesid koos. Kui poisid – muidugi mitte ainult poisid – lakkasid oma keha häbenemast, tunnistasid nad hiljem, et Tohvi suunamine andis mõnikord rohkem julgust kui Panso karmus.

Helmi Tohvelman (1900–1983). fotod: Merle Karusoo arhiiv

Helmi Tohvelman (1900–1983). fotod: Merle Karusoo arhiiv

Aga õrn Helmi võis olla järeleandmatu – Panso on teda juurikaks nimetanud –, kui sisseastumiseksamitele ilmus keegi, kellel oli temast totaalselt erinev veregrupp. Seda ei juhtunud tihti, aga kui juhtus, polnud sisseastujal lootust, sest Tohvi instinktiivset vastuseisu arvestati.

Oma 46. sünnipäevaks sai Panso luulevormis õnnitluse:

ME OOTUS ja LOOTUS

ja MÕTETEMAA

oh millal, oh millal küll tuled

SA

Sind ootamas õhkamas Näitleja sünd

Kuid ikka veel, ikka veel

siin pole Sind

 

Sünnipäevaks õnnitledes

Klaverdaja

ja kargaja

November

1966

Klaverdaja siis Viive Ernesaks ja kargaja muidugi Tohvi.

Juurde oli joonistatud lillekene. See lillekene on igal Tohvi saadetud kaardil tema firmamärk.

Tal on palju tähelepanuväärseid kordusi:

„Liblikana lenda, kuni leiad enda”,

„On ju igal loojal mingi hingeküünal”.

Kõige olulisem ikka ja jälle korratust:

„Kõige tähtsam on südameharidus!”

Lõpuks ehk saime sellest ka aru.

Ja komme, mille on üle võtnud Anu Lamp – Tohvi palus alati tervitada vanemaid, tervitada oma ema. Meil kõigil läks aega, et selle tähendusest aru saada.

Kaarup

Kaarup oli suur, rahulik, muhe. Tema suunas tihtipeale norimise meetodil. Ahvis vigast hääldust, pinges kehahoidu, aga nii muhedalt, et pani häbenema, kuid ei solvanud. Kaarupi tunnid olid enamasti individuaaltunnid, nii jõudis ta meile lähemale kui teised, mõjutas maitset, avardas ilmavaadet.

„Üks helin mul helises rinna sees” – need Liivi luuleread on eesti kultuuris kõlama pannud just Karl Ader. Maalähedane, looduslähedane ja naljalembene idealist, on tema kohta öelnud Lea Tormis – peaaegu ideaalne õpetajatüüp.

Ta armastas luulet ja luuletajaid, temal laual olid luulevihikud enne trükist ilmumist – teatavasti võis avaldamisprotsess tollal aastaid kesta. Betti Alveri ja Tuglase puhul kindlasti, aga üldiselt ka.

Tollal oli elus vastastikuse luulelugemise kultuur. Meie põlvkond nakatus sellest. Kui 60-ndate alul trükiti esimene noorte luuletajate kassett, ilmutusid Paul-Eerik Rummo, Kaplinski, Runnel, siis teadsime neid peast.

Kaarup käis mööda Eestimaa kauneid kohti eelmise põlvkonna luuletajatega ja nende luulet lugemas. Tema lemmikud olid Tuglas, Alver, Sang, Merilaas. Parimaks pidas ta Ristikivi, keda meie ajal ainult kitsas ringis loeti. Nagu Liivi luule, nii oli Tuglase „Meri” see, mille luges omal ajal tuntuks Karl Ader. Tuglasel oli tema pilt magamistoa seinal ja lõkkehoidjad, nagu nad olid, armastasid nad tule juures koos ka vaikida.

See oli minu lavakõne õpetaja, ja ta on selle kunsti juurde viinud peale lavakooli õppurite väga palju harrastajaid, eriti meeldis talle töötada õpetajatega. Ta levitas õpetust – seda õpetust, mida võivad anda vaid luuleread. Sõnumihoidja.

Karl Ader on meie kursusele pärast üht lavakõne eksamit öelnud: „Pole vaja enda suhtes ei musti, ei roosasid prille. Ei tohi olla lootusetust, musta meeleolu. Tühi muretsemine ei vii kuskile. Tegutseda on vaja. „Ma ei saa ja ma ei suuda” – seda lauset ei tohi olla. Ärge kunagi mõõka kauaks tuppe jätke, seda mõõka, mida te enda vastu peate tarvitama! Ärge laske seda mõõka rooste minna!”

Panso

Pansost on kõige raskem pilti luua. Ta oli komplitseeritum ja temal kui juhil oli raskem. Kindlalt võib öelda, et ta oli esimene eriharidusega lavastaja eesti teatris; ta oli Päikesepoiss; ja õpilased kartsid teda.

Panso õpetas eeskujuga – tohutu tööjõudlusega. Panso päevaplaan: hommikul proov, seejärel lavakool, tagasi teatris etendust jälgimas, õhtul kodus doktoritöö kartoteegikaardid, järgmise päeva proovideks-tundideks valmistumine, öösel mõni hea film Soome TV-st. Selle kõrval oodatud-hinnatud seltskonnahing.

Tema päevaraamatud tunnistavad, et ta kartis surma juba varases nooruses – ma ei jõua, ma ei jõua, ma ei jõua, nii palju on teha. Panso oli sprinter, Ader ja Tohvelman pikamaajooksjad. Kõige tähtsam oli vastu pidada. Intelligentsi peamine ülesanne tollal oli vastu pidada.

Panso kartmisega on nii, et tavaliselt oli ikka asja karta. Ta võis käratada, võis klassist välja lüüa, aga hirmsam oli see, kui ta oli solvunud, ja veel koledam, kui ta väga leebeks muutus. Minul oli siis tunne, et nüüd tuleb midagi väga ränka, mida tuleb ette mahendada.

Panso pidas kõige olulisemaks tahet ja uudishimu. Tema käratamised olid seotud enamasti just lontivajumisega. Lati alt läbi jooksmisega, nagu ta väljenduda armastas. Usun, et tänapäeval on kõik lihtsam, nõudmised väiksemad, diplom odavam.

Panso:

„Kui lähete kergema vastupanu teed, võite koolist saada ainult diplomi. Kool on tankimise aeg, millest hiljem peab tulema plahvatus! Peate lahti ütlema oma rahateenimise kohtadest, ja ma oleksin õnnelik, kui te minu käest rohkem küsiksite.

Mõelge, kuhu kunst edasi areneb. Kõige tähtsam näitlejatöös on oskus edasi anda inimvaimu elu. Mõelge, juurelge inimvaimu elu üle.

Aeg muudab kunsti, ka ise hakkate ükskord ajale järele jooksma. Aga on olemas igavesed tõed. Ükskõik, mis „isme” hiljem kasutate – põhiline on inimvaimu elu, inimvaimu loomine. Selle juurde tullakse alati tagasi.

Töötage, et veetlev kutsikaaeg rutem mööda läheks.

Kui te midagi uut kunstis ei suuda teha, olete ilmaasjata õppinud.”

Meile õpetati ka seda, et valmis ei tohi kunagi saada. Valmis oled siis, kui kerkokellad löövad.

Panso peamine nõudmine oli, et igas tükis peab olema killuke päikest. Ja et tema lavastus peab meeldima nii Aurora Semperile kui tema enese emale. Milline diapasoon! Ka Kaarupis oli see tugevalt sees, igas materjalis – hellus ja päike, kas või aimamisi. Nad lausa kartsid selle puudumist. Minu maailmapilt oli märgatavalt süngem kui neil mõlemal, mina selle päikeseni vist jõudnud ei ole. Ma olen ka hoopis teisel ajal sündinud. Kellel on olnud lihtsam elada, sellel on ka lihtsam olla sünge ja mustatooniline. „Päikest” ja „päikeselist” on nüüd − nagu irooniliseks moeterminiks saanud − üle ekspluateeritud.

Voldemar Panso (1920–1977) ja Karl Ader (1903–1993).

Voldemar Panso (1920–1977) ja Karl Ader (1903–1993).

See jutt läheneb nüüd lõpule.

Kõigil neil korüfeedel on õpilased, kes õppejõududena lavakooli tänapäevani Panso koolina hoidnud: Tohvist Laine Mägini. Varalahkunud Mait Agu oli Tohvi õpilane ja Tohvi suunas ta edasi õppima. Kaarupist Kalju Orro ja Anu Lambini. Pansost Priit Pedajase ja Elmo Nüganenini. Terve plejaad ühiste juurtega kolleege seal vahepeal.

See polnud küll kuigivõrd pikk vaagimine, aga minu enese jaoks tähenduslik. Olin jälle kord koolis ja sirvisin käsulaudu. Kurb tõdeda, et kõiki reegleid pole vist järgitud. Loen, mida nad minu kohta kooliajal on öelnud, ja pole kindel, et olen usaldust õigustanud. Aga ma pole ka veel valmis.