Muremõtteis Kreeka
„Kui palju on meil altruiste, kes tahaksid siia jääda ja riiki kriisist välja aidata?” küsib Kreeka suurte kogemustega koolidirektor Stavros Savvas. See küsimus vaevab paljusid Kreeka õpetajaid, kes tunnevad muret oma õpilaste tuleviku pärast.
Majanduskriisi lõppu pole näha. Noorte tööpuuduse kasv ning elu kallinemine on peamised põhjused, miks haritud kreeklased kodumaalt lahkuvad. Kes jääb, peab püksirihma pingutama ja harjumuspärastest hüvedest loobuma. Hirmu tuleviku ees süvendab järjest suuremat osa elanikkonnast puudutav sotsiaalne kriis. Kuidas mõjutab majanduskriis hariduselu ja noorte suhtumist õppimisse? Mis toimub Kreeka koolis ja milline on Kreeka õpetaja?
Keelteõpe au sees
Kreeka peres peetakse laste haridustee igakülgset toetamist väga oluliseks. Lapsi kooli saates püütakse jätkata pere traditsioone. Lapsevanemad ei jäta midagi juhuse hooleks, vaid toetavad ja suunavad oma võsukesi nii palju, kui pere sissetulekud seda võimaldavad. Peaaegu kõik koolilapsed käivad tugi- ja lisaõpet pakkuvates erakoolides või õpivad kodus koos eraõpetajaga.
„Kreekas saad igal pool inglise keelega hakkama,” julgustas mind enne meie pere Ateenasse kolimist kreeklannast kolleeg. Pean küll tunnistama, et päris igal pool ikkagi ei saa, ent paljud kreeklased räägivad tõepoolest inglise ja ka saksa keelt.
Kreekas lähevad lapsed kooli kuueaastaselt. Koolis hakatakse inglise keelt riikliku õppekava alusel õppima kolmandas klassis. 2010. aastal alustati mõnes Kreeka koolis inglise keele õpetamist katseprojektina ka juba esimeses klassis. Teise võõrkeelena õpitakse kas saksa või prantsuse keelt, kusjuures saksa keele kasuks otsustajate osakaal on viimasel ajal suurenenud. Algkool (dimotiko scholio) kestab kuus aastat ning kõiki aineid peale spordi ja võõrkeele õpetab klassiõpetaja.
Põhikooli lõputunnistuse saab õpilane pärast teise kooliastme (gymnasio) läbimist. Põhikool kestab kolm aastat. Sel ajal pööratakse erilist tähelepanu võõrkeelte omandamisele. Riigikoolis pakutavat võõrkeeleõpet peavad lapsevanemad aga ebapiisavaks. Seda tunnistab ka saksa keele õpetaja Marina Kalligianni.
„Võõrkeeletunde on põhikoolis vähe, nädalas on kaks või kolm tundi inglise keelt ja kaks tundi saksa või prantsuse keelt,” nendib ta. „Paljud lapsevanemad tahavad, et lapsed sooritaksid põhikooli ajal võõrkeele tasemeeksami ja saaksid vastava tunnistuse. Neid eksameid tavalises riigikoolis teha ei saa. Sellepärast õpivad lapsed võõrkeeli lisaõppe erakoolides (frontistirio) või keeltekoolides ja sooritavad seal ka keeleeksami.”
Hommikul riigikoolis, õhtul erakoolis
Pärast kohustusliku põhikooli lõpetamist jätkavad noored, kes tahavad kõrgkooli astuda, õpinguid kolmandal astmel (lykeio). Viimased kolm kooliaastat on väga pingelised – siis valmistutakse ülekreekalisteks ülikooli vastuvõtueksamiteks (panellinies eksetasies): hommikul riigikoolis, õhtul erakoolis.
„Minu tütre klassis käivad kõik õpilased frontistirio’s,” räägib lõpuklassis õppiva Katerina ema ohates, „mul on tütrest päris kahju. Ta jõudis eile õhtul alles kell kolmveerand üksteist koju – me peaaegu ei näegi enam teineteist. Pereelu on täitsa null. Varem mängis Katerina tennist, nüüd käib iga päev hommikust õhtuni ainult koolis. Sellepärast otsustasimegi, et pärast kooli lõpetamist ja ülikooli sisseastumiseksameid teeb tütar pausi, saab natuke kogu sellest pingest puhata ja järele mõelda, kus ta edasi õppida tahab.”
Lapsevanemad, kel rahakott vähegi kannatab, saadavad oma lapsed pärastlõunal lisaõppe erakooli. Frontistirio on eraõppeasutus, mis täidab Kreeka haridussüsteemis olulist rolli: seal aidatakse lapsi, kes vajavad tugiõpet ja valmistatakse õpilasi ette üleriigilisteks ülikooli vastuvõtueksamiteks. Jõukamates peredes õpetab lapsi eraõpetaja. Lisaõppest naljalt ei loobuta, selleks vajaminev summa laenatakse viimases hädas kas või sugulastelt. Riigikooli kreeklased ei usalda, samas on see kõigile tasuta. Isegi õpikute peale ei pea lapsevanemad sentigi kulutama. Lisaõppekoolid ja muu eraõpe pole aga sugugi odav.
Pool sissetulekust haridusele
Ateenas elava kahe lapse ema Haido Spaguru sõnul moodustab kahe lapse eratundide tasu 40% nende pere kuu sissetulekust. 11-aastane tütar Sophia käib algkooli kuuendas klassis. Pärastlõunad veedab ta erakoolis, kus õpib nädalas neli tundi inglise ja kaks tundi saksa keelt. Lisaks toimuvad kaks korda nädalas klaveritunnid ja kolm korda nädalas tegeleb ta kergejõustikuga. Tütarlapse ema sõnul maksab tütre ühe kuu keeleõpe erakoolis 150 eurot, klavertundide ja sporditrenni peale kulub 300 eurot kuus. Tunduvalt rohkem raha neelab aga 17-aastase poja eraõpe – kooli lõpuklassis õppiv Giorgos valmistub ülikooli astuma.
Kreekas on üleriigilised ülikooli vastuvõtueksamid kooli lõpueksamitest tunduvalt olulisemad. Ülikoolieksamite tulemuste põhjal selgub, mis erialale tudengiks pürgija õppima pääseb ja milline Kreeka ülikool ta vastu võtaks. Mida parem tulemus, seda rohkem valikuvõimalusi. Kõrgkoolidesse on suur tung ja populaarsetele erialadele (näiteks õigusteadus ja meditsiin) pääseb õppima vaid väga heade eksamitulemustega.
Giorgosel on plaanid tehtud: „Mina tahan edasi õppida mõnes Kreeka ülikoolis. Välismaale minna ma praegu ei tahaks, ka Kreekas on häid ülikoole. Aga hiljem kindlasti. Ja mis mul üle jääb – tuleb pingutada.”
Ta lisab: „Loomulikult kardan ma ülikooli vastuvõtueksameid. Kõik kardavad, sest neid saab teha vaid üks kord ja eksamitulemused määravad ju su tuleviku. Sellepärast loobusin sellel õppeaastal korvpallitrennist ning kitarritunnid ja laulmise jätsin ka ära. Vahel harva saan sõpradega jalgpalli mängida.”
Giorgos käib kuuel päeval nädalas frontistirio’s, kus õpib kõiki eksamiaineid. Kord kuus tuleb tal seal isegi pühapäeviti teste teha. Noormees täpsustab: „Tavakoolis on mul 30 tundi nädalas, sealt tulen kella ühe-kahe paiku koju. Pärastlõunal õpin kolm korda nädalas neli tundi eraõpetajaga ning viis korda nädalas, kokku 15 tundi, frontistirio’s. Mulle see erakoolis õppimine ei meeldi. Palju parem oleks, kui riigikoolis oleksid asjad korras ja eraõpet poleks vaja.”
Giorgose eraõpe maksab 1140 eurot kuus. Giorgose ema tahaks väga, et poeg läheks välismaale õppima, aga kuidas seda rahastada, ta veel ei tea.
„Võib-olla peaks tütart säästma. Ehk me ei saadagi teda enam kõik need aastad frontistirio’sse ja valmistume kohe välismaal edasiõppimiseks. Siis pole vaja ka ülikooli vastuvõtueksamite pärast karta,” mõtiskleb Haido Spaguru.
Riigikool versus erakool
Kehalise kasvatuse tund Ellinogermaniki Agogi erakoolis. Foto: Ellinogermaniki Agogi kool
Põhjuseid, miks riigikoolis õpitust väheks jääb, on mitu. Riigikooli suhtuvad kreeklased eelarvamusega. Spaguru sõnul on tema poja kool väga viletsas seisus: koolis ei ole füüsika, keemia ega bioloogia kabinetti, arvutitest võib vaid unistada. Koolimaja köetakse paar tundi päevas ja õpetajad ei lähene õpilastele individuaalselt.
Kõik intervjueeritavad väitsid, et lisaõppe erakoolis pingutavad õpetajad rohkem, nad pööravad iga lapse vajadustele suuremat tähelepanu ja valmistavad neid eksamiteks paremini ette. Samuti on levinud arvamus, et lisaõppeta ülikooli ei saa. „Frontistirio ongi tekkinud sellepärast, et Kreeka haridussüsteemis on selline eksamiteks valmistumisega seotud kitsaskoht. Riigikoolide kõrval on Kreekas ka palju üldhariduslikke erakoole. On erakoole, kus on rõhk ühel kindlal õppeainel, näiteks keelel. Ka 50 aastat tagasi asutatud Ateenas asuvas eraüldhariduskoolis Ellinogermaniki Agogi on küll saksa keele süvaõpe, kuid seal pakutakse ka kõike muud, mis ühe hea hariduse juurde kuulub. Kooli direktor Stavros Savvas selgitab, mille poolest tema kool teistest koolidest erineb.
„Meie kooli iseloomustab see, et me ei taha olla kuidagi erilised. Võtame kaks sõna, kõigepealt „õppimine”, mida pole vaja lahti seletada, ja „harimine”, mis tähendab, et käiakse teatris, ooperietendustel, omandatakse teadmisi muusikast. Ma usun, et meie eripära peitubki selles, et püüame lapsi oma koolis nii õpetada kui ka harida.”
Savvase koolis õpib praegu lasteaialastega kokku umbes 2000 õpilast. Kooli juures asuvasse lasteaeda tulevad lapsed 3,5-aastaselt ja läbides kõik astmed, lõpetavad nad kooli 18-aastaselt. Koolis töötab üle 200 õpetaja.
Direktori sõnul on ka lapsevanemad nüüd seda meelt, et koolil ei pea olema mingit kindlat kallakut, vaid last tuleb harida kõiges ühtmoodi hästi. Nii on Savvase koolis peale akadeemilises mõttes oluliste traditsiooniliste õppeainete, nagu matemaatika, kreeka keel ja võõrkeeled, tähtis koht ka huvitegevusel.
„Me ei nimeta seda klassiväliseks tegevuseks − pean silmas muusikat, kunsti ja sporti. Meil on mitmekülgne põhiprogramm kõigi jaoks ja ka eriprogramm. Koolis saab tegelda nii muusika, kunsti, arvutiõppe kui ka näiteks ujumisega. Kreeka on ju mereriik ja kõik käivad meres ujumas. Aga kui palju on neid, kes ei sulista niisama, vaid oskavad hästi ujuda?” küsib koolijuht muheldes. „Meil käivad juba lasteaialapsed kord nädalas kooli ujulas ja õpivad korralikult ujuma. Muusikainstrumendi mängima õppimiseks aga ühest tunnist nädalas ei piisa, vaja on palju harjutada.”
Hullumeelsed ideed lubatud
Ellinogermaniki Agogis saab kõike seda teha koolis ja õpe on korraldatud nii, et vanemad toovad oma lapse hommikul kooli ega pea temaga pärast tunde mööda linna ühest huviringist teise sõitma. Nad tulevad lapsele järele siis, kui saavad, ning laps saab koolis tegelda sellega, mis teda huvitab ja mida lapsevanemad oluliseks peavad.
Selgub, et selle kooli õpilased ei käi pärastlõunal lisaõppe erakoolides. „Meie oma koolis püüame riikliku süsteemi nõrku külgi vältida ja organiseerime õppetöö nii, et kõik vajalik oleks koolitöösse lõimitud ja õpilased ei õpiks ainult eksamiteks,” räägib Savvas. Peale selle jagatakse Ellinogermaniki Agogis maksimaalselt 28 õpilasega klassid kahel viimasel aastal pooleks – neis ainetundides, kus valmistutakse ülikooli vastuvõtueksamiteks, ei ole rohkem kui 14 õpilast.
Ka riigikoolis ei ole klassid suuremad, kuid kogemustega koolijuhi hinnangul on riiklik haridussüsteem liigselt tsentraliseeritud. „Riik ei usalda inimesi,” ütleb ta. „Kreekas on kõik eeskirjadega paika pandud. Kuskil mujal Euroopas ei ole haridussüsteem nii tsentraliseeritud, nagu see on Kreekas. Meil on isegi see eeskirjades, mida kioskid koolis müüa tohivad. Te ei kujuta ette, kui palju ettekirjutusi iga nädal koolijuhi lauale koguneb!”
Õppejõuna töötanud Savvas kinnitab, et võimekaid õpetajaid on palju, kuid reeglid ei luba neil loominguliselt töötada. Ta lisab: „Olen viinud läbi õpetajate täienduskursusi ja tean, et meil on riigikoolides palju õpetajaid, kellel puudub motivatsioon. Koolis ei huvita kedagi, kas õpetaja teeb oma tööd hästi, kas ta töötab loominguliselt või annab lihtsalt oma tunnid ära. Puudub igasugune sisehindamine. Paljud aineõpetajad ei tea pedagoogikast suurt midagi, ettevalmistus on nõrk.”
Stavros Savvase kooli valitakse õpetajaid hoolikalt ja uued pedagoogid läbivad kõigepealt kaheaastase katseaja. Kool on sisustatud moodsa tehnikaga ja õpetajatel on võrreldes riigikooliga palju suurem vabadus õppetöö korraldamiseks. „Meie õpetajad teavad, et ükskõik kui hullumeelsed ideed neil ka poleks, nad võivad nendega alati kooli juhtkonna poole pöörduda ja meie püüame raha leida, et häid ideid teostada. Ma arvan, et õpetajaid motiveerib meie koolis ka koolisisene täiendusõpe – natuke aega tagasi käis meil esinemas välislektor, kes ei pidanud mitte ainult loengut, vaid andis ka näidistunni,” ütleb Savvas.
Selles koolis töötavad tõepoolest väga aktiivsed õpetajad, kes on pälvinud kiitust ja tähelepanu ka väljaspool oma kooli. Paraku on sellel lool lapsevanemate jaoks üks konks, ja see on kopsakas õppemaks, mis algab lasteaias 7000 eurost ja tõuseb viimases klassis 9500 euroni aastas. Selle summa sees on ka koolibuss, mis on Ateenas väga kallis teenus, paljude jaoks aga pidevate streikide tõttu hädavajalik. Kui võrdleme õpetajate palku, selgub, et kõnealuse erakooli õpetajad teenivad umbes 12% rohkem kui nende kolleegid riigikoolis. Riigikoolide õpetajad saavad alates sellest aastas neljateistkümne kuupalga asemel ainult kaksteist kuupalka.
Savvase jutt tsentraliseerimisest meenus mulle, kui tutvusin ühe noore riigikooli õpetajaga – Marina Kalligianni valiti eelmise aasta lõpus Kreeka 2012. aasta parimaks saksa keele õpetajaks. Lisaks õpetab ta ka ajalugu. Küsisin õpetajalt, kas tohin tema tundi külastada. Särasilmne õpetaja oli kohe nõus, aga lubas ka kooli juhatajalt luba küsida. Järgmisel päeval teatas ta mulle, et kahjuks ma niisama tundi tulla ei saa – vaja on taotleda luba haridusametist. Ülejärgmisel päeval selgus, et kooli nimegi ei tohi ma haridusameti kirjaliku loata ajalehes nimetada!
Õpetajanna sõnul teeb õpetajate elu praegu raskeks loomulikult ka majanduskriis ja sellega seotud palgakärped puudutavad nii teda isiklikult kui ka koolielu üldiselt.
„Õpetajate palgad on väga palju langenud, viie-kuueaastase tööstaaži ja magistrikraadiga õpetaja saab täiskohaga töötades praegu kätte umbes 850 eurot, millega on Kreekas väga raske hakkama saada,” iseloomustab ta olukorda. „Praegu ei ole piisavalt saksa ja prantsuse keele õpetajaid, kuid uusi pedagooge tööle ei võeta – ametnike arvu tuleb vähendada – ja nii polegi päris paljud riigikooli õpilased saanud neid keeli õppida.”
Kalligianni sõnul on probleemid igal pool samad: koolimaja kütmiseks ei jätku raha, pole paberit, puudub abipersonal, tualettruumid lagunevad.
Ma olen optimist!
Vaesus ja viletsus on kolinud tänavale. Ka direktor Stavros Savvase väitel pole Kreekas kedagi, keda see kriis ei puudutaks. „Ma olen küll optimist, aga saan aru, et noortel puudub selge eesmärk, mille nimel pingutada. Varem teadsid õpilased, et kui õpid hästi ja lõpetad ülikooli, leiad ka tööd. Nüüd ei ole enam nii – noor õpib, lõpetab kõrgkooli ja satub tänavale, sest tööd pole. Noorte tööpuudus on väga suur probleem ja sellepärast lähevad paljud haritud inimesed Kreekast ära. Ma loodan, et olukord enam hullemaks ei lähe, ja kui see on nii, siis on see minu jaoks väga hea uudis. Aga see, et ei lähe hullemaks, ei tähenda paraku, et läheb paremaks. Kreekas elati pikka aega priiskavalt, poliitikud tõid terve oma suguvõsa riigiaparaati tööle. Mõttetu rahakulutamine peab lõppema ja sellest on kreeklased minu arvates aru saanud,” ütleb koolidirektor.
Kreekas on ka õpetaja esimesest kooli tööleasumise päevast riigiametnik ja praegu kehtivate seaduste järgi ei saa ühtegi õpetajat vallandada. Stavvas toob olukorda ilmestava fakti – Kreeka riigiametnikest on umbes 25% õpetajad.
„Õpetajad ei karda riigiametnikena küll koondamisi, aga kui väiksemaid koole hakatakse liitma, võib uus töökoht asuda kodust kaugel,” teab Kalligianni, kuid teatab samas: „Mina olen optimist!”
Koostöö Eestiga
Kalligianni pöörab jutu hoopis toredatele õpilastele ja sellele, et kuskil kaugel on üks kool, mille nimi on Kauksi põhikool ja kus töötab hästi tore õpetaja – Irina Ševtšenko. Kalligianni tutvus Irinaga 2008. aasta suvel Viinis seminaril ning nüüd on neil juba mitu projekti, mida koos mitme teise Euroopa kooliga ühiselt läbi viiakse.
„Lapsed suhtlevad omavahel aktiivselt,” alustab Marina Kalligianni Eesti teemat. „Minu õpilased imestasid hiljuti, kuidas on see küll võimalik, et kõik eestlased on blondid ja siniste silmadega. Lapsed skaibivad omavahel ja üks tüdruk ei jõudnud ära imestada, kui armas puidust koolimaja Kauksi õpilastel on. Ja siis veel kõik see rohelus koolimaja ümber – seda meil Ateenas ei ole. Minu õpilased on keeletundides alati elevil, neile meeldib skaipida ja see motiveerib ka võõrkeelt kasutama.”
Marina Kalligianni loodab, et ehk näeb ta ükskord Kauksi koolimaja ka oma silmadega. Kreeka asub Eestist küll tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid kellaaeg on meil sama ja lähemal vaatamisel avastab tähelepanelik lugeja ehk ka muid sarnasusi – võib-olla ei olegi me nii erinevad, nagu arvame?
Erakooli füüsikatunnis õpivad lapsed prantsuse füüsiku Jean Bernand Léon Foucault’ pendli abil näitlikult, et maakera pöörleb ümber oma telje. Foto: Ellinogermaniki Agogi kool
Tööplaanid viisid mind koos lastega selle aasta algusest elama Kreekasse Evia saarele.
Jaanuari lõpus asusid lapsed õppima kohalikus külakoolis.
8-aastane tütar õpib esimeses klassis, 4-aastane poeg käib kooli juures olevas lasteaiarühmas. Õpe on tasuta, koolis on kokku 16 last ning 7 last lasteaias. Koolimaja on väike ning väheste mugavustega, siiski on seal soe ning 3 toredat noort naist õpetajateks, kõik kõrgharidusega nagu nõutud. Koolilapsed on jaotunud esimese, kolmanda ja neljanda klassi vahel, õppetöö toimub kahes eraldi ruumis. Kooli viib ja toob lapsi kohalik takso, ka see on tasuta.
Väikese kooli ja ka noore personali eeliseks on kindlasti lastele pühendatav personaalne tähelepanu. Koos koduse toetusega on tütar heal järjel nii kreeka keeles, matemaatikas, aga ka teistes ainetes. Plaanis on lähiajal ka lisatunde võtta, just keele õppimiseks.
Koolil puuduvad võimalused pakkuda lastele midagi enamat kui lihtsalt koolitunnid, aga vabast ajast korraldavad õpetajad koos vanematega lastele ekskursioone, karnevale ja muid toredaid üritusi. Lõunasöök tuleb omal kaasa pakkida, samuti paluti lastel tuua käsitööks sobilikke materjale, vastavalt võimalustele. Võimlemistunnid on õues, läbiviijateks needsamad klassijuhatajad.
Ma usun, et kriisist mööda vaadates jõuame ikka selleni, et kas õpetaja teeb oma tööd kutsumusega või mitte. Siin, väikses maakoolis on kutsumus ja oma töö armastus õpetajate silmist ja laste naeratustest kaugele näha.
Soovin kõike head õpetajatele nii kodumaal Eestis kui elukohas Kreekas! Teie töö ja panus laste tulevikku on hindamatu väärtusega.