Õde Mary – teenimisele pühendatud elu
22. veebruaril tähistas Vanalinna hariduskolleegiumi pere koos vabariigi aastapäevaga oma staažikaima õpetaja, õde Mary Vénardi 90. sünnipäeva. Tallinna haridusameti nimel õde Maryt õnnitlema tulnud Meelis Kondi sõnul on tegemist ilmselt Eesti kõige pikema staažiga õpetajaga. Ligi 70 aastat oma elust õpetamisele pühendanud õde Mary annab tunde ka praegu.
Hämmastavast vitaalsusest, vaimsest vormist ja töövõimest imetlusväärsemgi on selle väikesekasvulise nunna isiksus: helge ja rõõmsameelne alandlikkus, eneseohverdus ja täielik pühendumine teistele ei ole tema puhul sõnakõlksud, vaid tegudes realiseeruvad ja elu mõtestavad põhimõtted, mis on mõjutanud ilmselt paljude õde Maryga kokkupuutunud inimeste elu. Individualismi ja enesekesksust rõhutavas ühiskonnas mõjub inimene, kes on täielikult pühendunud teiste teenimisele, soojendava päikesepaistena.
1923. aastal USA-s Kansase osariigis ilmavalgust näinud Georgine Le Beau (religioosse nime õde Mary Vénard sai ta nunnaks pühitsemisel) kasvas üles kaheksalapselises perekonnas. Kuna kodune keel oli prantsuse keel, ei osanud lapsed kooli minnes sõnagi inglise keelt. Kuid nagu õde Mary meenutab, kujunes neil kiiresti harjumus „vahetada koolist koju jõudes ära nii riided kui ka keel”. Küllap andis see kogemus aastaid hiljem julgust juurutada Helsingi inglise koolis täieliku keelekümbluse meetodit.
Kutsumuse leidmine
Kutsumuse leidmisel mängisid õde Mary elus suurt rolli sügavalt usklik perekond ja majandusliku depressiooni aastad, mil noorel neiul tuli perekonna toetamiseks töötada frantsiskaani nunnaordule kuuluvas haiglas. Imetlus õdede töö vastu viis ta õppima St Elizabethi akadeemiasse, mis kuulus Jeesuse püha vere õdede kongregatsioonile (Sisters of the Most Precious Blood). Esialgne unistus saada halastajaõeks asendus õpingute käigus kindla sooviga pühendada oma elu ja anded jumala teenimisele ja laste õpetamisele. Samal ajal, kui tulevane õde Mary Vénard nunnaks saama valmistus, leidsid püha vere õed endale uue missiooni: asutada tuhandete kilomeetrite kaugusele Helsingisse inglise kool. Osaleda uue kooli ülesehitustöös sai pärast akadeemia lõpetamist ja nunnaks pühitsemist algkooliõpetajana töötava õde Mary salaunistuseks (nii palju kui kahes vahetuses tunde andes üldse aega unistada oli).
22. juunit 1949 ei unusta õde Mary kunagi. Sel päeval kutsus kongregatsiooni ülem ema Borgia ta enda juurde, et küsida, kas ta oleks valmis sõitma Helsingis töötavatele õdedele appi. Nii algas õde Mary sõnade järgi tema „elu suurim seiklus”. Seiklus, mis kestis üle 40 aasta ja sisaldas endas kõike, mida ühe kooli ülesehitamine sisaldab: majapidamis- ja kojamehetöödest õpetaja, suvelaagri kasvataja ja koolijuhi ametini. Sõjajärgse Soome kohutavalt vaestes oludes alustanud kool võitis kiiresti lapsevanemate usalduse ja kujunes üheks hinnatumaks õppeasutuseks, kuhu tõtati last kirja panema vaata et otse sünnitusmajast. Ja seda mitte ainult põhjusel, et lapsed saavad tänu tõhusale metoodikale varakult selgeks maailmakeele, vaid seetõttu, et selles koolis ollakse laste eest hooles. „Peamine, mida õpetaja igale lapsele andma peab, on lootus,” on üks õde Mary juhtmõtteid õpetajana.
Eestisse sattus õde Mary esmakordselt omapärastel asjaoludel – nimelt soovis ta põgeneda oma 70. sünnipäeva tähistamise eest. Kasutades soomlaste levinud ettekäänet „Olen matkoilla”, sõitis ta Tallinnasse, et külastada mõni aasta tegutsenud Vanalinna hariduskolleegiumi. Teda rabas siinne vaesus ja õpetajate entusiasm. Nähes tunde, „mis ei toetunud millelegi peale õpetaja hääle, energia ja võimete”, otsustas ta 70-aastasena „alustada oma teist karjääri”, nagu ta naljatamisi ütleb, ja rakendada oma teadmised, oskused ja kogemused tööle eesti laste heaks.
Täielik keelekümblus ja toetav distsipliin
Esimene asi, mis õde Mary nõul ja jõul VHK-s käivitus, oli tõhusalt toimiv inglise keele õppe programm. Täieliku keelekümbluse meetod (total immersion method) põhineb tähelepanekul, et lapsed õpivad võõrasse keelekeskkonda sattudes teise keele ära hämmastava kiirusega. Lihtsustatult öeldes – kui laps on viis korda nädalas ühe tunni võõrkeelses keskkonnas, kus ta oma emakeelt ei kuule, hakkab keel talle nagu iseenesest külge. Muidugi kaasnevad meetodiga äärmiselt põhjalikult läbi töötatud õppekavad ja hulk pedagoogilisi võtteid (esimestes klassides õpib laps eelkõige kuulmise ja nägemise kaudu, luuletuste, laulude ning rikkaliku pildimaterjali abil, lausete korduva ümberkirjutamise tulemusel omandatakse märkamatult grammatiline põhi jne). Kuid, nagu tõdevad kõik seda meetodit kasutavad õpetajad, meetod üksi ei õpeta midagi. Kõige tähtsam on õpetaja isiksus, tema pühendumus, positiivsus, järjekindlus ja nõudlikkus. Õde Mary kunagised õpilased, praegused VHK vilistlased meenutasid oma Õpetajat õnnitledes esimesi inglise keele tunde õde Maryga: „Me ei saanud aru sõnadest, mis ta rääkis, aga mingil kummalisel moel teadsime alati täpselt, mida me tegema peame.”
Koos inglise keele programmiga tõi õde Mary Eestisse ka kindla (toetava) distsipliini süsteemi, mis põhineb Ameerika pedagoogi L. Canteri raamatul „Assertive Discipline (A take Charge Approach for Today`s Educator)”. Et tund oleks efektiivne, peab õpetaja ennast kehtestama ja selleks tuleb olla positiivne, nõudlik (ka enese vastu!) ja järjekindel. Õpilane peab tunnis saama tunnustust ja positiivset tähelepanu. Hirmutamine ja ähvardamine on ebakindla õpetaja vahendid. Tunnikorra alus on reeglid, millest peavad kinni pidama mõlemad pooled. Õpilane peab tundma, et karistus, mis reeglite eiramisele järgneb, ei ole õpetaja isikliku meelepaha väljendus, vaid tegudele vastav objektiivne tagajärg. Õpetaja taunib negatiivset käitumist, aga mitte last.
Pime laps tavakoolis ja vanemate toetav kogukond
Õde Mary initsiatiivil hakati Eestis esmakordselt õpetama pimedaid lapsi tavaklassis. Teaduslikud uuringud ja praktika kinnitavad, et normintellektiga pime laps areneb nägijate keskel õppides kiiremini ja suudab oma võimeid paremini realiseerida. Eriti oluline on võimaldada pimedale lapsele muusikaõpinguid, kuna suur osa neist on muusikaliselt väga andekad. VHK-s õpib praegu neli pimedat last, õde Mary kogutud toetustega on neile muretsetud õppevahendeid, punktkirjamasinad jm.
Et pime laps saaks tunnis teistega võrdväärselt hakkama, peab ta kõrval olema abiõpetaja. Ei riik ega Tallinna linn ole seni leidnud raha abiõpetajate töö tasustamiseks. Selle on enda kanda võtnud VHK lapsevanemate kogukond, mille kujundamisel on taas õde Mary rolli raske üle hinnata. Tema tutvustas VHK peredele Helsingi inglise kooli heategevuslike laatade traditsiooni ja julgustas ka siin seda kommet juurutama. Praeguseks on heategevuslikest jõulu- ja mailaatadest saanud üks VHK tuntumaid ettevõtmisi, mis ühendab kooliperet, tugevdab kogukonnatunnet ja nakatab lapsi head-teha-tahtmise pisikuga. „Keegi ei ole liiga vana ega liiga haige, et teise heaks midagi teha ei saaks” – on üks õde Mary kuldsetest lausetest.
Kristlik kasvatus isiksuse ülesehitamise teenistuses
Praegu töötab õde Mary välja kristliku kasvatuse programmi ning kontrollib kirjapandut praktikas koos 4. klassi poistega. Inglise keeles, ilma mingite distsipliiniprobleemideta („Nad ei julge korda rikkuda, sest ma olen nii vana!” naerab õde Mary ise). Korra nädalas sõidab ta Tartusse, et aidata ka sealsel katoliku koolil ja lasteaial kristliku kasvatuse programmi välja töötada.
VHK usuõpetuse programmi juht Maria Joanna Madise kirjeldab õde Mary kontseptsiooni: „Kristlik kasvatus hõlmab kultuurilugu, iseloomukasvatust ning õpiharjumuste kujundamist. Õppekava on tihedalt seotud kiriku- ja rahvakalendriga ning kindla distsipliini põhimõtetega, et luua tunnis õhkkond, kus igaüks on oodatud ja isikuna austust väärt. Õde Mary rõhutab, et oluline ei ole mitte see, mida me oleme oma õpilastele õpetanud, vaid see, mida nad on õppinud. Teisisõnu, keskne küsimus hariduses ei ole mitte õpetamine, vaid õppimine. Ja eeskujust, milleks on jumalale ja teistele inimestele pühendatud elu, saavad lapsed ehk ühe elu olulisima õppetunni − tõelise kutsumuse teenistuses oleva elu viljadest ja rikkusest.”
Mitte keegi ei ole õde Maryt näinud väsinuna või masendununa. „Mul ei ole depressiooniks aega!” ütleb ta. Oma sünnipäeval vabariigi aastapäeva aktusel kogu koolipere ees kõnet pidades pani õde Mary lastele ja noortele südamele, et nii nagu vabal rahval peab olema visioon, kuidas oma vabadust kasutada („Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks” – Õpetussõnad 29:18), nii peab ka igal üksikisikul olema ettekujutus, kuidas oma vabadust ja andeid kasutada teiste heaks. Sest tõeliselt õnnelik saab olla ainult see, kes annab selle, mis talle on antud, teiste teenistusse.
Õde Maryt tulid sünnipäeva puhul õnnitlema ka tema esimesed VHK õpilased. Foto: Raissa Keskküla
Vapustavalt tubli
Üks korralik TV saade ehk jõuab veel..
Uskumatu ,et leidub selline inimene
Jõudu tõesti nakatav
Parimat