Õpetaja, mida ja kuidas mäletad?

Homme kell 12 on Tartus kirjandusmuuseumis traditsiooniline eluloopäev.

Kavas on kokkuvõtted õpetajatest elulookirjutajatena, sõna saavad võistlustöödega silma paistnud autorid. Kõneleb elulugude teatrilavale tooja Merle Karusoo, kelle üks oluline lavastus pedagoogilistel teemadel oli „Makarenko koloonia”. Seepärast on ta ettekandel nüüdki sama pealkiri. Tartu ülikooli õppejõud Leena Kurvet-Käosaar räägib kirjavahetusest, mis aastakümneid kulges üle mere kahe õe vahel, kellest üks elas Kanadas, teine Tartus. Uut teadmist pakub väike andmebaaside tutvustus.

Aasta oli vist 1998, kui Rootsi õpetajate ametiühing algatas projekti „Läänemeremaade õpetajate autobiograafiad”. Eestist, Lätist, Rootsist ja Soomest koguti hulk tekste, et teha õpetajate elulugude raamat, mis pidi ilmuma kõigi osavõtjate keeltes. Paraku, kui materjal oli koos ja vaim valmis, selgus, et puudub raha.

Kirjandusmuuseum kogus tookord 36 õpetaja elulood, samasuguse arvuga esines pedagoogika arhiivmuuseum, ERM-i tuli neid rohkemgi, kuid õpetajate elulugude projekt on seniajani pooleli ja see on üks põhjus, miks õpetajate elulugusid edasi koguda.

Seni on kirjutanud peamiselt õpetajad, kel aastaid üle 60 ja kes vaatavad oma meenutustes tagasi läinud ajale, mida võiks kokku võtta sõnadega: koolielu vanasti. Intrigeerivamaid nägemusi pakkusid mõned pisut nooremate inimeste lood, kes on jutuks võtnud ka aktuaalsemaid probleeme: enese kehtestamine, kiusamine.

Kaua kavatsetud õpetajate elulugude raamatu jaoks on materjali küll. Kirjandusmuuseumi elulugude kogus on kokku ümmarguselt paarisaja õpetaja eluloolised mälestused, mõnel pikkust 5−10, teisel paarsada või rohkem lehekülge.

Kui keegi õpetajatest soovib veel oma eluloost kirjutada, siis ootame kirjeldusi õpetaja rolli muutumisest ajas või oma ettekujutusest koolielu olulisematest vajakajäämistest või ülejääkidest. See loob hea eelduse oma loo avaldamiseks.