Õpilased ei tea sõnade tähendust!
Mõnigi õpilane mõistab emakeelset teksti nagu kehv tõlkija, kes ei saa pihta väikestele, aga teksti mõistmise poolest tähtsatele nüanssidele.
Olen mitmel korral olnud õpiabitunnis üllatunud, kui teksti lausete või lõikude kaupa analüüsides ilmneb, et õpilane ei tea kõige üldtuntumaid sõnu ja väljendeid, mistõttu ei suuda teksti lõpuni mõista. Mõne aja eest olin põhikooli III astmes lugemisülesannet tehes üllatunud, kui vaid mõni õpilane klassis teadis väljendi „vihma käest räästa alla sattuma“ tegelikku tähendust, ülejäänud osa klassist arvas, et see tähendab olukorra paranemist ja parematesse oludesse sattumist. Samas astmes ilmnes ühel teisel korral teksti lugedes, et teksti ei mõisteta lõpuni, kuna tundmatuks jäid näiteks sõnad pagendama, laas, ulualune, usutlema, tulistvalu. Sageli läheb ka eesti perest pärit lapsel emakeelset teksti lugedes päris suur osa sisust kaduma. Niisuguses olukorras tekib paralleel kehva raamatutõlkega: sisu on küll ühest keelest teise pandud, kuid palju näiliselt väheolulisi, aga tegelikkuses ülimalt tähtsaid nüansse on originaaliga võrreldes kaduma läinud.
Ei osata endas kahelda
Kõige tõsisemad probleemid ongi põhikooli osas tekstidega, kus on võõrsõnu või piltlikke väljendeid. Sellest tulenevad ka raskused teiste ainete tundides ¬– õpilane ei saa hästi aru matemaatika tekstülesandest, ei mõista juttu ajaloo- või geograafiaõpikust, ei oska lugeda skeeme, jooniseid, graafikuid, kui seal esineb mõni võõram sõna.
Kesine sõnavara toob kaasa ka üha suurenevaid probleeme tekstide loomisel: palju esineb kirjatükkides sõna- ja tüvekordusi, sõnu kasutatakse vales tähenduses, üht mõtet leierdatakse õige pisut varieeruvas sõnastuses mitmeid ja mitmeid kordi. Suureneb nende põhikooliõpilaste hulk, kes ei suuda kirjutada lihtsamatki arutlust.
Kahjuks puudub õpilastel ka harjumus kahtluste korral sõnaraamatust abi otsida, kuigi eesti keele tunnis õpetatakse spetsiaalselt sõnaraamatut kasutama. Kui näiteks kirjanditunnis on õpilastel vaba voli ÕS-i kasutada, leidub klassis vaid üksikuid, kes endas kahtlevad ja ÕS-ist abi otsivad.
Loetakse vähe
Peamine põhjus, millest õpilaste sõnavaraalased probleemid tekivad, on vähene lugemus. Mitmete uuringutega on tõestatud, et palju lugenud noored mõistavad tekste paremini ja ka kirjutavad ladusamalt. Seega jääb sellest jääb väheks, kui lugemisoskust arendab vaid entusiastlik lasteaia- või emakeeleõpetaja – ka kodu peaks last juba maast-madalast raamatute juurde suunama. Tihti seda ei tehta. Mul oli mõni aeg tagasi ühes tunnis juttu raamatute liikidest, kui üks põhikooliõpilane teatas, et ta ei saa kodust ülesannet täita, kuna tal on kodus ainult kuus raamatut. Loomulikult saab niisugusel puhul suunata õpilast kooli raamatukogusse, kuid fakt iseenesest on mõtlemapanev. Kui tänapäeval ei ole paljudes kodudes raamaturiiulitki ning puudub ka harjumus raamatukogus käia, kui palju siis ikkagi saab kool lugemisharjumuse kujundamisel ära teha?
Olen nõus, et õpilaste keelekasutuses on tunda arvutikeele mõju; näiteks ei mõisteta sageli, et arvutisläng ei sobi kõikidesse suhtlussituatsioonidesse. Samas on küllalt igapäevaseid arvutikasutajaid, kes teevad suhtlusolukorras kirja- ja argikeelsel selget vahet ning saavad probleemideta hakkama mis tahes liiki teksti kirjutamisega. Kui noor leiab aega ka ilukirjanduse lugemiseks, siis ei pruugi arvuti olla nii suur ohuallikas, kui esialgselt paistab.
Mida siis teha?
Mitmekesised tekstid. Uue õppekava järgi koostatud õpikusarjades on varasemast oluliselt rohkem tähelepanu pööranud sõnavaraarendusele ja sõnastike kasutamisele. Samuti on uue õppekava üks märksõnu tekstid. Õppekirjandust koostades oleme oma meeskonnas võtnud üheks keskseks eesmärgiks just tekstide külluse ja eripalgelisuse. Kuna aga tekstid pidevalt uuenevad, siis tuleb ka õpetajatel endal pidevalt uusi ja huvitavaid tekste tundi kaasa võtta.
Elav suhtlemine. Väga vajalik on ka reaalsete suhtlussituatsioonide esitamine eesti keele tundides, nt töövestluse, mõne ametiasutuse külastuse, ajakirjandusele intervjuu andmise olukordade läbimängimine. Kindlasti peaks sellistele situatsioonimängule järgnema diskussioon, kus ja kuidas on kohane end väljendada, missuguseid probleeme esines jne.
Filmitunnid. Kuna õpilased loevad vähe, võiks võimalusel pidada rohkem filmitunde. Praegu ilmuv Eesti Päevalehe filmisari on siin suureks abiks, sealtki leiab põhikoolilapsele eakohast vaatamist. Film jutustab loo nagu raamatki, kuid kõnetab tänapäeva noori sageli rohkem kui raamat.
Sõnamängud. Nii teise kui kolmandasse kooliastmesse sobivad tunde elavdama suurepäraselt sõnamängulised tekstid Lehte Haisalu, Annika Tontsi, Henno Käo, Sulev Olli, Aino Perviku jt lasteraamatutest. Raamatukogus ei tohiks nende leidmisega suuri probleeme tekkida ning neid saab suurepäraselt jooksvalt näiteks kuulamisülesannetena kasutada.
Veebisõnastikud. Lisaks eelnevale on võimalik ka sõnavaraalases töös ära kasutada õpilaste arvutihuvi, nt järjepidev töö veebisõnastikega, veebipõhised sõnamänguharjutused jms.
Kui lugeda uue õppekava keele- ja kirjanduspädevusi, siis suurem osa neist on otseselt või kaudselt seotud sõnavaraõpetusega, nii et sõnavaraalast tööd tuleb teha pea igas tunnis ja iga teema juures. Et aga olukorda märkimisväärselt parandada, oleks vajalik ka teiste ainete õpetajate senisest suurem tähelepanu sõnavaraalasele tööle.
———————-
Õpilane selgitab
Mida tähendavad järgmised lühendid
e-post: internetipost, internetipostkast, Eesti Post
st: sotsiaalne, säilitused, sellepärast
ÜRO: üldraamat, ühiskondlik-riiklik organisatsioon, Ülemaailmne Rahvastiku Organisatsioon
IT-alane: iseteenindusalane, internetiteenindusalane, internetitegevus, internetiteaduselane, itaallane
ld k: lühidalt kokkuvõttes, liitdemokraatlik-konservatiivne, liidukogu, liidetud kogukond, loevad ka, avalikud asjad
Mis on vananaistesuvi?
– See on midagi sellist, mis kestab ja kestab, aga lõppu näha ei ole, see on nagu igavik ja saatusest nii määratud.
– Üks ilus rahulik päev pärast sadu ja tormi.
– Kui veedetakse kogu elu üksinda.
– Mõnus puhkamine suvilas, oma tööde tegemine.
– See on millegi kordus, mis on juba olnud.
– See on vanuriiga, viimane aeg enne surma.
– Uus elu, mis oli vahepeal soiku jäämas.
– Üks naine on üksinda üksikul saarel.
– Suvi, mida saab aastaringselt täiesti üksi veeta.
– Suvi vana naise elus, teadmata, kas järgmist suve üldse näebki enam.
– Suvi, kus iga päev muretsed millegi pärast.
– Viimane suvi enne seda, kui laps naiselt vabaduse võtab.
– Seal on ainult vanad naised, kes suvel pidusid ja muid asju peavad.
– Suve osa, kus naised üksi mõtlevad oma asju.
Näiteid kogus õpetaja Reet Bobõlski
Samal teemal
Martin Ehala, Emakeeleõpetus suure murrangu alguses. 25.01.13
Reet Kasik, Grammatika kaitseks. 15.02.13
Mida siis teha?
Õpetajate arvamuse järgi tuleks Eesti koolides õpetada soome keelt rohkem kui praegu. Vaata küsitluse tulemused
[…] Reet Bobõlski, Õpetajate Leht, 15.03.2013 […]
Algklasside õppekavas on inglise keelt rohkem,kui eesti keelt.
Oh jah! Hiljuti süüdistasid mõned gümnaasiumiõpilased mind, et tegelen tundides mitmesuguste ajalooallikate (tekstid, pildid, karikatuurid jms) analüüsiga, palju lõbusam ju oleks tunnis kogu aeg mängida ja ajaloolisi seiklusfilme vaadata. Tegelen ka eelpoolnimetatutega, samuti paljude muude tegevustega, aga tööd tekstidega pean oluliseks just artiklis toodud põhjustel. Õpilased ei oska teksti põhjal vastata ka kõige lihtsamatele küsimustele, kuigi vastused on kõik tekstis olemas. Teinekord on tunne, et lähekski kergema vastupanu teed, tegeleks tunnis ainult õpilastele passiivset meelelahutust pakkuvate tegevustega, aga kahju on neist õpilastest, kes ülikooli lähevad ja hätta jäävad. Tuleb ju seal piiratud aja jooksul läbi lugeda hulk pikki ja keerulisi tekste.