Õuesõpe Conistoni järve kaldal
Kas keegi teab kedagi, kes on midagi kuulnud Donald Campbellist või õllest nimega Bluebird?
Umbes pool sajandit tagasi elas Inglismaal hulljulge mees, kelle elu eesmärk oli liikuda võimalikult kiiresti nii vees kui ka maal. Oma Bluebirdi-nimelise sõidukiga üritas ta 1967. aasta 4. jaanuaril järjekordset maailmarekordit Conistoni järvel Lake Districtis. Selleks päevaks oli ta maailmarekordit uuendanud juba seitse korda, neist neljal korral just Conistonis. Uus rekord oli käeulatuses, kui Bluebirdi nina äkki õhku tõusis, sõiduk vee kohal pisut kukerpallitas ning seejärel vetesügavustesse vajus.
Alles aastal 2000 leiti järve põhjast Bluebirdi vrakk, aasta hiljem see, mis Campbellist järel. Ja mees leidis viimse puhkepaiga Conistoni kalmistul.
Selles samas umbes tuhande elanikuga Conistonis toimus novembris 2012 Euroopa haridusjuhtidele suunatud õppelähetus õuesõppe teemal (ja terve nädala kostis järvelt paadimootorite undamist – käimas oli iga-aastane Coniston Speed Week).
Õppelähetusel oli osalejaid kuuest riigist. Esindatud olid Hispaania (gümnaasiumi esindajad), Itaalia (haridusministeerium), Tšehhi (vabatahtlikkuse alusel töötav organisatsioon), Saksamaa (gümnaasium), Kreeka (gümnaasium), Eesti (algkool) ning lisaks korraldajamaa Suurbritannia. Olime tõesti väga erineva taustaga, kuid kõiki meid ühendas huvi väljaspool klassiruumi õppimise ja õpetamise vastu.
Kõigi osalenud riikide esindajate arvates on õuesõppe elluviimisel suurim probleem vähene raha. Eesti on esindatud riikidest ainuke, kus õppekäigud, sealhulgas õues- ja muuseumiõpe, on riiklikku õppekavasse kirjutatud.
Teiste riikide esindajate ettekandeid kuulates sai üha enam selgeks, et meil on loodushariduse vallas juba väga palju ette võetud: RMK ja keskkonnaameti kampaaniaprogrammid, veebist kättesaadavad õppematerjalid, võimalus taotleda raha KIK-st jne.
Kalipsod õues õppijaile
Üllatas, kuivõrd pikkade traditsioonidega on õppimine väljaspool klassiruumi Suurbritannias (esimesed õuesõppeklassid juba 1920. aastatel!) ning kui hästi see kõik seal korraldatud on. Meie õppelähetuse korraldanud Low Bank Ground õuesõppekeskuses on olemas kõik vajalik, alustades professionaalsetest retkejuhtidest kokkade-koristajateni; lisaks vooditele ja sööklale on keskustes kogu tarvilik varustus õppijaile: matkasaapad, vihmariided, seljakotid, isegi kalipsod.
Inglismaa üks õppekeskustest, mida võib võrrelda Eesti RMK süsteemiga. Fotod: Pille Kaisel
Sellised looduskeskused on väga populaarsed ning sageli tullakse klassiga (tavaliselt algkooliõpilased) keskusesse kogu nädalaks. Vastavalt õpetaja eesmärkidele koostab keskus grupile programmi. 36-liikmeline õpilasgrupp jagatakse omakorda kolmeks ning nädala jooksul toimub töö kolmes suhteliselt väikeses rühmas – pole karta, et mõni õpilane tähelepanuta jääb.
Kohe keskusse saabudes saab iga rühm nimekirja töödest, mille eest nädala jooksul vastutab. Bussi koristamine, laua katmine ja koristamine, loenguruumi korrastamine, õueala riisumine – kõik pealtnäha pisikesed ülesanded, kuid siiski väga tõhusad, kasvatamaks vastutustunnet ja meeskonnatööoskust. Keskuse töötajad on küll ja veel näinud lapsi, kes just laagris veedetud nädala jooksul elus esimest korda hommikul oma voodi ise üles teevad …
Õues iseseisvaks
Laste jaoks on iseseisvuse ja iseendaga hakkama saamise üks proovikivi ühenduse puudumine koduga. Vanematega võib laagripäevade jooksul suhelda vaid äärmisel vajadusel ja sedagi õpetaja kaudu, sest mobiiltelefone ei tohi laagrisse kaasa võtta.
Õppimist väljaspool klassiruumi vaadeldakse Suurbritannias märksa laiemalt kui lihtsalt õuetunde või muuseumikülastusi – aktiivsete ja vastutustundlike kodanike kasvatamiseks on olulisel kohal ka nn seiklusspordi valdkonda kuuluv, nagu näiteks kanuumatkad või lihtsalt matkamine ning igasugused meeskonnamängud. Kahjuks on sellele poolele Eestis küllaltki keeruline rahastust leida.
Õppematerjaliks teemakastid
Muljetavaldav oli Cumbria arengu hariduskeskuse (Cumbrian Development Education Centre) külastus. See kahe töötajaga asutus tegutseb heategevuse ning projektide raha toel. Nende eesmärk on propageerida säästva arengu ideed oma piirkonnas, seda nii koolilastele suunatud programmide kui ka õpetajakoolituse näol.
Et õpetajail oleks lihtsam tunde ette valmistada ja läbi viia, on keskuse töötajad kogunud materjale eri teemadel – vesi, muld, toit, erinevad riigid (peamiselt arengumaad) jne – ning materjalid teemade kaupa kastidesse koondanud. Koolid saavad neid materjale keskusest laenata, seega on neil olemas kõik vajalik teema käsitlemiseks: videod, raamatud, töölehed ja tunnikavad. Eestiski võiks maakondades olla sarnane „teemakastide” laenutamise võimalus.
Õppelähetuse päevadesse mahtus veel nii mõndagi põnevat. Teiste osalejate ettekanded, matkad, kohaliku elu „nuusutamine” … Ja kõige tipuks saime teada, õigemini lugesime ise üle, et ühes Otepää-suuruses külas seisab sõna otseses mõttes rivis 17 matkatarvete kauplust.
Järgmine tähtaeg Euroopa haridusjuhtide õppelähetusel osalemiseks on 28. märts. Kel vähegi huvi ja tahtmist, kandideerige kindlasti! Lähem info hariduskoostöö keskuse kodulehelt http://www2.archimedes.ee/hkk/index.php.
Mina jäin oma õppelähetusega väga rahule!
Tallinnas on olemas juba teemakastide laenutussüsteem, erinevaid teemasid kokku 14. Hetkel on laenutuspiirkond küll ainult Tallinna linn, kuid kõik asjahuvilised on oodatud teemakastidega tutvuma Lehola Keskkonnahariduskeskusesse Tallinnas. http://www.leholakhk.edu.ee