Rebemeid Rooma-rajalt

22. märts 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Rebemeid Rooma-rajalt kommenteerimine on välja lülitatud

Kevad. Osal inimestel on jälle paast ja osal on jälle paavst. Paast on tervisele kasulik, ajab mürgid ihust välja ja teeb vaimu teravamaks. Paavsti kasulikkuse osas esineb lahkarvamusi, kuid paavst, see on miski, mis on alati olnud. Või peaaegu alati. Alati olnut on alati vaja. Uus paavst kõlab vastuoluliselt. Paavst on igal juhul vana, isegi kui ta peaks juhtumisi noor olema. Paavst kui miski, mitte tingimata paavst kui keegi.

Ühest küljest ei peaks paavst või mittepaavst meile siin Eestis sugugi korda minema. Võõras mure, võõras rõõm. On ju arvatavasti täpseim viis iseloomustada eestlaste religioossust säherdune: pooled usuvad, et nad ei usu, ja pooled ei usu, et nad usuvad.

Minu eluajal on Vatikanis üleilmset katoliiklust juhatanud kuus paavsti ja mäletan ma neist vaid viimast kolme, õigemini seda värskeimat ei ole jõudnud veel mäletama hakatagi. Ühendriikide presidente on mu eluajal kaheksat nähtud, aga mäletan viimast kui ühte. Presidentide kehtivusaeg on piiratud, paavsti oma saab piirata ainult paavst ise, nagu äsja näha võisime.

Aga jah, kui paavst meisse justnagu puutuma ei peaks, siis miks ta ikkagi puutub, ja mitte ainult meisse, ka mitte üksnes katoliiklastesse? Asi on mu meelest milleski sootuks muus kui paavstis või isegi usus. Asi on järjepidevuses ja võimaluses vaadata paavsti kaudu otsejoones väga kaugesse minevikku.

Katoliku kirik on kestnud kaks tuhat aastat. Kauem kui ükski riik või organisatsioon. Ja kestmine on tema väärtus. Võiks pikalt kirjutada müstikast ja maagiast ja salapärast, mis religiooni juurde kuuluda võiksid – olgem siinkohal sinisiirad, protestantlikud usulahud, kogu austuse juures, meenutavad tõesti pigem vihmanõidumist või paremal juhul noodist džässi mängimist – aga katoliku kirik on ainumas otsene side Rooma riigiga, mis veel alles on. Ja Rooma riik hoiab tsiviliseeritud maailma oma pärandi läbi koos veel praegugi. Isegi tänane Itaalia pole laiali robisenud, õblukesest Eestist kõnelemata. Rooma mört ei lase laguneda olemuslikult nii lagunemisaltil kultuuril. Tostap lisab olemiskindlust ka paavsti kohalolek.

Ühendriikide president toimib toimivas riigis, tema isikust ei saa väga palju rippuda, tema ümber on hea ja funktsioneeriv süsteem. Ja institutsiooniks muutumise jaoks on see riik tal tiba noorevõitu. Paavst seevastu toimib institutsioonina, tal on läbi aegade palju riike olnud, võimalik, et mõni neist ei ole sellest maailmast, ent Rooma riigile toetudes on võimalik peaaegu kõik. See pole vihmanõidumine, siin on väge, karismat, pauerit ja razmahhi. Ning täiesti usukauge inimese ja ristimata paganana olen veendunud, et päriselt ka.

Meie asualani Rooma riik välja ei ulatunud ja eks seda ole tunda ka. Üldiselt jääb tsiviliseeritud maailma piir sinnakanti, kus viinamarjajoogid teraviljajookide vastu vahetuvad. Ega me ümber seepärast viinaareaal ole, et viin millegi poolest meeldiv oleks, vaid siinkandis pole olnud võimalik kaine peaga vastu pidada. Ka reisides on tunda, et äng annab juba kusagil Baieri kandis järele ja edasi lõuna poole liikudes tuleb kerge ning meeldiv tunne, mõte hakkab liikuma ja näole ilmub naeratus. See on inimese tunne. Märk sellest, et oled jõudnud impeeriumi mõjualasse.

Pagana hea, kui on, millest kinni hoida ja millele toetuda. Meil just nagu oleksid mõned kuupmeetrid kirjandusmuuseumi keldritesse vangistet rahvalaule, mida keegi enam ei mäleta ega laula. Oleks ka natuke päramise poolteise sajandi moodsa kultuuri servakaapmeid, üht-teist head ja ilusatki seal sees. Aga sellele eriti ei toetu. Kuuest või kaheksast tuhandest aastast siinmail vindumisest või muistsest priiusepõlvest võib parimate saksa järelromantismi traditsioonide vaimus ju kõnelda, kuid see ei toida.

Nii jabur, kui see ka ei tundu, püsime meiegi püsti tänu sellele, et mingid roomlased viitsisid kunagi tuhatkond aastat pidada riiki, mille varemetest kogu järelmaailm tänase päevani oma ehituskive võib tassida, ja ikka veel pole poolt Colosseumigi laiali tassitud. Ja Rooma kiriku kaudu on võimalik Rooma riiki puudutada. Ses mõttes tasub paavstil kui sellisel pilk peal hoida. Meil on teda rohkem vaja, kui pealt paistab.

Kõik teed viivad teadagi kuhu, aga kui palju neid sealt veel tuleb, selle üle tasub mõtiskella.


Comments are closed.