Reisikirjanik ja esimene eurooplane Eduard Vilde

Tallinna Eduard Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga annab neil päevil viimast lihvi raamatule „Tossutäkuga Euroopasse”, mis peaks lugejateni jõudma aprillis. Tegu on ainulaadse teosega, mis koondab esmakordselt ühtede kaante vahele kõik Vilde reisid ja reisikirjad ning näitab Vildet täiesti uue nurga alt.

Tilga on võtnud oma eesmärgiks murda kuvand Vildest kui raskepärasest punakirjanikust ning näidata teda ka reisi- ja naljakirjanikuna.

„Seda et Eduard Vilde on produktiivne reisikirjanik olnud, teatakse üldiselt vähe. Reisikiri ei ole klassiku jäika kuvandisse mahtuv žanr, seda osa loomingust peetakse üldiselt ka liialt kergekoeliseks ja mitte väga kunstiväärtuslikuks,” seisab raamatu sissejuhatuses.

Oma päris esimese reisi tegi 20-aastane algaja ajakirjanik Vilde 1885. aastal Helsingisse, viimase 1932. aastal Itaaliasse. Võõrsil kirjutas ta palju kodumaa ajalehtedele. Märkimisväärne on seegi, et Vilde ei olnud iial loodusmatkaja, vaid läbi ja lõhki suurlinnainimene.

Ülekohtuselt punakirjaniku mainega Vilde

Kairi Tilga sõnul on kurb, et Vilde püsib rahva teadvuses kivistunult paarikümne aasta taguse mainega. „Ma arvan, et see kogumik peaks näitama Vildet üsna uue nurga alt,” ütleb Tilga.

Tema sõnul oli Vilde suur Eesti patrioot, kes nägi oma reisidel väga palju maailma ning tuli siia ikka tagasi. „Vilde elas 20 aastat välismaal. See on märkimisväärselt pikk aeg,” kõneleb Tilga ja lisab, et õnneks on Vildet hakatud üha enam nägema kui esimest tõelist eurooplast.

See, et Vilde oli hoopis teist masti mees, kui paljud eestlased arvavad, on tõdenud ka oma elu Vilde uurimisele pühendanud, sama muuseumi endine juht Livia Viitol, kelle sulest ilmus mullu mahukas ja sisukas Vilde-monograafia. Selle eessõnas kirjutab ta: „Vilde on Nõukogude ajal enim ümberhinnatud eesti autor.” Teisisõnu tähendab see, et Vilde tegelikku palet ja mainet Nõukogude ajal teadlikult ja kahjuks ka edukalt määriti.

Tilga tõdeb, et rahvas võõrdus Vildest 1980-ndatel, pärast paarkümmend aastat kestnud tõelist vildemaaniat: Nõukogude Eesti esiklassiku järgi nimetati tänavaid, kultuurimaju, koole, kolhoose. Koolis õpetati teda kuude kaupa. Vildet ilmus tuhandelistes tiraažides. See oli liig ja lugeja sai üledoosi.

Ka koolikäsitlus vajab uuendamist

Tilga tõdeb, et praegu pole Vildel märkimisväärset kohta koolikirjanduses. Käsitletavate teoste valik kahaneb samm-sammult. Aga nii monumentaalne autor ei saa jääda kõrvale. Ja nagu ikka, tuleb ka kirjandustekstide tõlgendamisel ajaga kaasas käia. „Kui „Mahtra sõda” käsitletakse põhikoolis, siis ei saagi muud loota kui seda, et noor lugeja haigutab ega saa asjast midagi aru. See pole neile eakohane tekst,” ütleb Tilga.

Aga kas või „Mahtra sõda” saaks tema arvates käsitleda teisiti ja tänapäevasemalt, ühiskondlikumate paralleelidega: võrdluses inimõigustega, Araabia kevadega, (mässumeelse) info levikuga, kas või Facebookiga. „Kindlasti ei saa enam õpetada sama kaanoni järgi nagu 30–40 aastat tagasi, et kes olid pahad, kes head, kes sai peksa ja mida siis tehti.”

Kui küsida, mida Vilde teostest ta koolides käsitleda soovitaks, vastab muuseumijuht: „Võiks sisse tuua lühiproosa, naljakirjanduse, mis lastele kindlasti peale läheb ja milles Vilde on olnud uskumatult produktiivne. Siis muidugi näidendid. Ja gümnaasiumiastmes ka „Mäeküla piimamees”. Oh, Vilde oli nii mitmekülgne inimene. Ta oli tippajakirjanik. Vilde on endiselt enimkirjutanud eesti autor.”

Kas Vilde raskepäraseid ja vaieldava ideoloogiaga teoseid siis koolis üldse tarvis on? Äkki alles ülikoolis, kus inimene saab juba ise otsustada mis ja kuidas?

„Päris loobuda pole mõtet. Nagu ütleb Veidemann, mingid tüvitekstid peavad jääma. See on kultuuriloo järjepidevuse ja arenemise tundmise koha pealt ülioluline. Kõik tänane on mõjutatud eelnevast. Seda eelnevat on vaja õpetada. Mis siis, et tundub vana ja iganenud. On kogemusi, et kui üldhariduskoolis ei õpetata, siis inimene sageli nendeni ei jõuagi. Ja siis jäävad need lihtsalt puudu,” ütleb Tilga. Ta usub, et ka Vilde jõuab kunagi eesti lugejani tagasi. „Eks aeg teeb omad valikud.”

Proosa vaid Eesti-põhine

Üks huvitav paradoks, mis eristab Vildet näiteks Tuglasest ja Ristikivist, on see, et pikast eemalolekust hoolimata kirjutas Vilde kogu oma proosa praktiliselt eranditult vaid kodumaisest kontekstist lähtuvalt.

„Ta käis sama rada nagu tema suur eeskuju ja iidol Ibsen, kes elas aastaid välismaal, aga kirjutas vaid Norrast. Seda nimetatakse Ibseni paradoksiks,” räägib Tilga. „Vilde kirjutas Eestist ja ainult Eestist.” Paar üksikut erandit siiski on: novellid „Leib” ja „Asta ohver” ning romaan „Lunastus”, mis käsitlevad vastavalt Itaalia, Taani ja Kopenhaageni keskkonda.

Vastset ja värvikat reisiraamatut koostas muuseumijuht kolm aastat. Raamatu idee sai alguse samateemalisest näitusest, mille koostaja oli Tilga ise. „Jah, inimesed küsisid Vilde reisitekste lugeda, aga pole midagi anda, sest neid ei ole ilmunud.”

Go Kirjastuse välja antav raamat, mis on kirjutatud väga ladusalt (ja ka kooliõpilasele huvitavalt) ning on autori enda sõnul rohkem populaarteaduslik, käsitleb Vilde enda sõnade ja muljete kaudu riike ja linnu, kus kirjanik elas. Riia, Berliin, Pariis, Venemaa (Krimm ja Kaukaasia), Türgi ja Itaalia – see on valik paikadest, kus Vilde 20 aasta jooksul pikemalt peatus. Raamatu tekst vaheldub ohtrate katkendite (ja ka terviktekstidega), mille seas on Tilga sõnul palju sellist, mis pole varem ilmunud. Kõige vahele on omakorda pikitud palju omaaegseid fotosid ja karikatuure.

Muuseum ja kool käsikäes

Muide, tänavusel muuseumiauhindade jagamisel pälvis Kairi Tilga ime tabamise eripreemia uudse lähenemise eest isiku- ja kirjanikemuuseumide valdkonnas. Näituse „Vildest naljaga pooleks. Eesti naljakirjandus Vildest Kivirähkini” eest.

Vilde muuseum Kadriorus on viimastel aastatel muutunud märkimisväärselt interaktiivsemaks, avatumaks ja külastajasõbralikumaks. Kui vanameistrile ka ei peaks meeldima, et tema magamistoast käib läbi rodu külalisi, siis see, et tema verandal istub uus põlvkond lapsi ja kuulab muinasjutte või hoovi peal toimub kord aastas eesti kirjandust propageeriv raamatulaat, peaks olema talle küll meelepärane.

Rääkimata ohtratest haridusprogrammidest, mida muuseum pakub nii lasteaialastele kui ka gümnasistidele, olgu näiteks värske reisiraamatuga samanimeline tund, mis viib osalised koos kirjanikuhärraga 1900. aasta Pariisi maailmanäitusele ja kus saab meisterdada endale papist reisikohvri.

„Üks täiendab teist,” arvab Tilga, et muuseum ja kool võiksid noort inimest käsikäes arendada. „Õpetaja ei peagi jõudma kõike ise välja mõelda.”