Teater Varius – ainulaadne Eesti teatripildis

22. märts 2013 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Kakskümmend viis aastat on teater Varius tutvustanud publikule eesti kultuurilugu, aga ka väliseesti ja põhjamaade kirjandust. Variuse looja ja kunstiline juht Heidi Sarapuu on kirjutanud ja lavastanud üle 40 lavateose ning 20 kuuldemängu, temalt on ilmunud neli raamatut Variuse näidendite ja artiklitega.

Heidi Sarapuu, millal ja kuidas Variuse teater alguse sai?

Andsin kahes kutsekoolis – ühes õppisid tulevased õmblejad, teises mööblitislerid – kultuuriloo tunde, sealt kasvas välja luulering. Lugesime noortega väärtkirjandust, ka tol ajal keelatud autorite loomingut, astusime luulekavadega üles. Kaks olulisemat kava tegime Betti Alveri ja Jaan Kaplinski loomingu põhjal. Oli aeg, kui Tallinnas kirjanike majas korraldati luuleõhtuid ja saalid olid pilgeni täis. Tekkis mõte luua püsiv lavatrupp ning 1987. aastal luuleteater Varius sündiski. Algusaastatel esitasime valdavalt luulet, hiljem lisandusid dokumentaalsel materjalil põhinevad lavastused, mille kokkupanemisel on abiks olnud kaasaegsete mälestused, kirjad, arhiivid, muuseumid.

Variuse repertuaaris on ainult kultuuriloolised lavastused. Miks on teie jaoks tähtis teha just niisugust teatrit?

Meie lavastustes on tõepoolest ühendatud kultuurilugu, teatritegemine ja hariv aspekt. Olen teinud seda, mis pakub huvi mulle endale ja kogu näitetrupile. See on olnud loomulik protsess, üks asi on viinud teiseni.

Variuse esimene lavastus oli „Arbujate aegu” 1988. aastal, mängisime seda Kristjan Raua majamuuseumis 38 korda ja sellel oli tohutu menu. Ühiskonna vabanemine ja avanemine oli juba alanud. Esimesed väliseestlased, kes Eestisse tulid, olid paguluses elavate kirjanike lapsed. 1989. aastal toimuski nende kutsel meie trupi esimene välisreis Rootsi.

Kalju Lepik, Ilmar Talve, Arvo Mägi, keda Variuse noored näitlejad laval kehastasid, istusid ise pealtvaatajatena saalis. Oli imeliselt huvitavaid kohtumisi ja vestlusi. Mäletan külaskäike Bernard Kangro juurde, kellega olin kuni tema surmani kirjavahetuses ning kelle toetus ja kaasaelamine on olnud väga tähtis.

Meile avanes kogu väliseesti kirjandus, noored tõid Eesti maja keldrist kohvrite viisi raamatuid koju kaasa. Tänu kontaktidele sealsete tõlkijatega tekkis huvi rootsi kirjanduse vastu. Põhjamaade ministrite nõukogu ja saatkonna toel tõime lavale rootsi luuletajad Nils Ferlini, Karin Boye, Dan Anderssoni, Gustaf Frödingi. Tegime põike ka norra ja taani kirjandusse, valmisid lavastused Sigrid Undsetist, Hans Christian Andersenist, Karen Blixenist jt.

Eesti kultuuriloolistel lavastustel on repertuaaris alati olnud tähtis koht. Oleme neid mänginud mitte ainult Eestis, meid on kutsutud esinema ka USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse. Variuse lavastused jagunevadki kammerlikeks muuseumietendusteks ja teatrisaali etendusteks. Viimasel ajal on lisandunud etendusi, kus on suur osa muusikal.

Muide, muusika on mulle kõigi lavastuste puhul olnud äärmiselt oluline. Algusaastatel kirjutas paljudele lavastustele muusika Rootsis elav helilooja Toomas Tuulse. Hea koostöö on olnud Villu Veskiga ja mitmete teiste džässpianistide ja muusikutega. Viimased 15 aastast hoolitseb muusikalise poole eest G. Otsa nimelise muusikakooli õppejõud Hain Hõlpus, kes on ka Variuse muusikajuht.

Olete pühendanud mitu lavastust Estonia teatri ajaloo tutvustamisele.

Minu jaoks on Estonia teater olnud lapsepõlvest saadik omamoodi iidol. Mu vanemad käisid palju Estonias, ka mulle meeldib väga ooper ja ballett. „Paul Pinnat otsimas” oli kõige esimene Estonia-teemaline lavastus. „Helisev viis” käsitleb viie omaaegse näitleja saatust pärast 1944. aasta märtsipommitamist, „His Master’s Voice”, mille keskne tegelane on Artur Rinne, 30. aastate lõppu, „Lõbusad estoonlased” räägib Alfred Sällikust ja 30. aastate algusest. Ja see rida jätkub. Praegu valmistan ette „Viit kuud Vildega”, mille tegevus toimub Estonias aastatel 1918−1919, mil Eduard Vilde oli seal lühikest aega dramaturg. Esietendus on planeeritud 23. maiks. Kõigis neis lavastustes teevad kaasa Estonia teatri solistid ning kõlab palju laule.

Kui suur on Variuse trupp?

Meid on kakskümmend. Teatri loomisest peale on kuulunud truppi Diana Dikson-Soom, Väino Rast, Indrek Sarapuu ja valgustaja Raivo Parrik, staažikad olijad on Toomas Tross, Haide Männamäe, Peeter Kaljumäe, Rene Soom. Lavastused Estonia teatriloost tõid Variuse trupi liikmeteks Rene Soomile lisaks veel Tiiu Lauri, Priit Volmeri ja Urmas Põldma ning sellega nimekiri veel ei lõpe. Draamanäitlejatest on paljudes lavastustes kaasa teinud Lii Tedre ja Ene Järvis. Olen saanud näitlejad kergesti nõusse meie lavastustes mängima, järelikult on miski, mis neid huvitab ja paelub.

Tunnete põhjalikult eesti kultuuri- ja teatriajalugu, millistes koolides olete ise õppinud?

Esimesed kolm klassi käisin Tallinna õpetajate instituudi harjutuskoolis, mis asus praeguse Tallinna ülikooli juures. Kooli direktor Agu Tali oli varem olnud Estonia teatris laulja, koolikorraldus oligi meil nagu teatris. Isetegevus ja esinemised olid kooliprogrammi loomulik osa. Kõik tegid midagi.

Hiljem liideti meie kool 21. kooliga, kus mind õpetajatest kõige rohkem mõjutas emakeeleõpetaja Leo Villand. Tegin kaastööd kooli almanahhile ja kooliraadiole, kus tegutsesid Teet Kallas, Jüri Karindi, Jüri Sillart, käisin näiteringis. Kuni 6. klassini olin isegi raadios teadustaja. Keskkooli ajal astusin draamateatri stuudiosse, mille lõpetasin, kõrghariduse sain pedagoogilises instituudis näitejuhtimise erialal.

Olete Variuse näidendite autor ja lavastaja. Kumba teete meelsamini, kirjutate või lavastate?

Mulle meeldivad mõlemad. Algus­aastatel hakkasin näidendeid kirjutama eelkõige seepärast, et trupp koo­snes ainult noortest ja sobivat repertuaari ei olnud lihtne leida. Praeguseks on sellest saanud teatri käekiri. Kirjutan rollid alati kindlaid näitlejaid silmas pidades ja püüan arvestada iga näitleja arengut. Lavastades on mul see eelis, et kuna olen ise teksti autor, saan proovis näitlejale kohe öelda, mida olen mõelnud ja kas ta on õigel teel.

Kirjutamisele ja lavastamisele lisaks tuleb mul aga olla ka mänedžeri, administraatori, piletimüüja, trupijuhi ametis, ja see on üsna aeganõudev. Varius on projektiteater, mis tähendab pidevat projektide kirjutamist ja aruandlust. Tehes muuseumietendusi, kus on 40 kohta saalis, ei tuleks me toetuseta kuidagi välja. Me ei ole hindu liiga palju tõstnud, sest teatripiletid on niigi kallid. Majanduslikel põhjustel ei reisi me mööda Eestit ega tee reklaami. Väike lootus siiski on, et tulevikus asi paraneb.

Kuidas publik teid siis üles leiab?

Ei teagi, kuidas, aga leiab. Meil on väga hea publik. Palju on eakamat rahvast, kelles meie lavastused äratavad mälestusi. Teine osa on kooliõpilased, keda toovad teatrisse õpetajad. Nemad saavad siit materjali kirjandustundideks. Eesti koolidest rohkemgi käivad vene koolide õpilased, kes on tulnud mind etenduse lõpus lausa tänama. Seda juhtub üsna tihti, et inimene, kes meie teatrist varem midagi ei teadnud, jääbki käima ja vaatab järjest kõik tükid ära.

Milliseid lavastusi soovitaksite noortel vaatama tulla?

Üks on kindlasti „Ananassid šampanjas”, mida mängime 15. ja 16. aprillil rahvusraamatukogu teatrisaalis ning mis räägib vene luuletaja Igor Severjanini ja Felissa Kruuti armastusloo. Lavastus keskendub perioodile, mil Severjanin elas Toilas ja mis oli tema jaoks loominguliselt kõige viljakam aeg. Näidendi tegelased on ka August Alle, Henrik Visnapuu, Boris Pravdin. Laval kõlab vaheldumisi eesti ja vene keel, millest saab aru ka kõrvaklappide abita. Palju on ilusaid laule Severjanini sõnadele.

„Kui me elasime raamatukogus …” tegevus toimub Tallinna keskraamatukogus möödunud sajandi 30. aastatel. See on lugu raamatukogu kauaaegsest juhatajast Aleksander Sibulast, tema suhetest Anton Hansen Tammsaare ja Bernhard Lindega ning raamatukogu tähendusest ja kohast meie kultuuris.

Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses Nõmmel saab näha lavastust „Lageda taeva all”. Lavastuse kesksed tegelased on Artur Adson ja Marie Under, kelle sünnist möödub 27. märtsil 130 aastat. Tegevus toimub kirjanike kunagises kodus aastatel 1943−1944.

Tähtis on äratada noores inimeses huvi. Kui ta läheb pärast etendust raamatukokku või hakkab nähtu kohta internetist juurde lugema, on teater oma ülesande täitnud.

Kes mineviku kultuuritegelastest veel lavale toomist väärivad?

Neid on väga palju, see rida on lõputu. Mul on plaanis kirjutada ühest põnevast mehest, kes ei ole küll muusik ega luuletaja, aga kelle loo kaudu avaldub eesti rahva saatus. Loodan selle tüki suvel valmis kirjutada ja lavale tuua kas aasta lõpuks või oma 70. sünnipäevaks järgmise aasta alguses. Olen mõelnud, et see lavastus võikski jääda viimaseks, ja kolleegidele seda ka öelnud. Nemad usuvad, et mul hakkaks kodus igav.

Kas hakkaks?

Esialgu kindlasti mitte. Mul on kodus nii palju unikaalset kirjavahetust ja fotosid, mis kõik tuleb ära sorteerida. Tahaksin kirjutada etendustele järgnenud kohtumistest. Neid on olnud palju ja need on olnud väga liigutavad. Oleme kohtunud Alfred Sälliku lapselaste ja lapselapselastega, Artur Rinne 100. sünniaastapäeva etendusel Estonia talveaias olid kohal Rinne tütrepojad. Neist noorem, kes pole oma vanaisa kunagi näinud, tänas selle eest, et nägi teda nüüd laval. Seda on päris tihti juhtunud, et etendus läheb lava taga edasi. Ka see on ju osa kultuuriloost.

Olete pälvinud Põhjamaade ministrite nõukogu auhinna ja Eesti kultuurifondi auhinna. Sel aastal autasustas president teid Valgetähe teenetemärgiga. Kui tähtis on teile tunnustus?

See on tähtis. See näitab, et su töö on kellelegi korda läinud ja seda hinnatakse. Kõige rohkem tunnen rõõmu enda jaoks oluliste inimeste tänust ja toetusest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!