Teismelise kerge või raske elu

8. märts 2013 Hanna Tuus Saaremaa Ühisgümnaasium, 10c - 1 Kommentaar

Minu vanus mahub vahemikku 13−19 eluaastat. Iga terviseõpetuse õpik kinnitab, et sellises eas inimene on teismeline. Seega olen ka mina, hoolimata sellest, kas ma soovin seda või mitte. Kui mulle valida antaks, ei tahaks ma teismeliste sekka kuuluda, sest see väljend on omandanud negatiivse varjundi. Kui öeldakse „teismeline”, ilmub silme ette pilt roosade juuste ning äranutetud silmadega neiust või vandaalitsevast noormehest.

Arvamus, et teismeealise elu on raske, on küllaltki üldlevinud. Kirjade järgi peaksid minuealised noorukid vaevlema eneseotsingute, muutuste ja kõige muu segadust tekitava käes. Kui lisada kõigele sellele veel hormoonide etteaimamatu toime, saamegi teismelise, kes reeglina ei oska endaga toime tulla, ei oska suhelda, ei leia enda kohta maailmas, ei võta kellegi nõuandeid kuulda, ei suuda otsuseid langetada ning keskendub enese hävitamisele. Tal on nii raske.

See kõik on vale. Teismeeas inimese elu on väga kerge. Meie päralt on maailm, kus ainsad mured on koolitööd ja sotsiaalne elu. Teismelise elus puudub vastutus. Isegi vastutuskoormat iseenda eest ei ole teismeline veel täies mahus enda õlule võtnud. Rääkimata sellest, et ta ei pea mõtlema, kust leida vahendeid järgmise õhtusöögi või elektriarve tasumise jaoks. Keskmine teismeline ei suuda ettegi kujutada, kui raske võib olla vastutada kellegi elu eest. Ta peab vaid tagama, et hinded oleksid korras, aeg-ajalt ehk väikevennale süüa tegema ning koeraga õues käima. Loomulikult võib eelmainitu vahel peavalu tekitada, aga raskeks taolist elu küll kuidagi lugeda ei saa.

Tõepoolest, inimestevahelised suhted on keerulised, eriti komplitseerituks peetakse suhtlemist noorukite puhul. Aga kas need muutuvad automaatselt teismeea möödudes kergemaks? Kas inimene, kelle pass näitab 20 aasta pikkust elukogemust, on tingimata suhtlusekspert? Kahtlen selles sügavalt. Tülisid ja probleeme tekitavad kehvapoolsed suhtlusoskused. Mida vanemaks inimene saab, seda enam ta soovib konflikte vältida, seda enam on ta end sellel teemal harinud. Keegi ei keela 13-aastasel oma oskuste parandamiseks teemakohast raamatut lugeda või internetist informatsiooni otsida. Ka keskealine võib kasutada teismelisega samu käitumismalle lihtsalt seetõttu, et pole vaevunud neid muutma.

Eneseotsingud ja muu selline, mis teismelise elu eriti piinarikkaks peaks muutma, on minust vist küll suure kaarega mööda läinud. Midagi traagilist ma igatahes täheldanud ei ole, võimalik, et ma pole oma koha otsimist maailmas lihtsalt tähele pannud. Alati jääb ka võimalus, et ma pole selleni lihtsalt jõudnud, mul on ju veel tervelt poolteist aastat teismeiga alles. Sellegipoolest ei suuda ma ette kujutada, miks peaks enese otsimine nii kohutavalt valus ja keeruline olema. Milleks üldse otsida? Iseennast ei leita ju ühekorraga. Usun, et isegi kõrges eas inimene võib enda juures iga päev uusi pisiasju avastada. Mulle tundub uute asjade avastamine tore ja huvitav, nii ka uute faktide leidmine enda kohta.

Parim osa teismeliseks olemise juures on aga siin: lõputud vabandused. Isegi täiskasvanud tunnevad teismelisele tema „meeletult keerulise” eluetapi pärast kaasa. Kinnitamaks, et nad teda mõistavad, lubavad teismelise vanemad tal uksi paugutada ja neelavad rahulikult alla klombi, mis tekib kurku pärast järjekordset sõimuvalangut võsukese suust. „Ta on ju teismeline, tal on raske periood,” kinnitavad nad ja keeravad järgmise lehekülje raamatust, mille pealkiri lubab lahendust probleemidele puberteediealistega.

Teismelise igale halvale teole toob ühiskond põhjenduse, olgu selleks siis hormoonid või midagi muud. Isegi mudilasele antakse iga koerustüki eest vastu näppe, tuuakse välja tema viga ning manitsetakse seda mitte kordama. Kui aga inimene 13-aastaseks saab, lõpetab ühiskond tema korrale kutsumise. Justkui annaks sisenõrenäärmete toodangu levimise hoogustumine õiguse lõpetada oma pea kasutamine, võtaks võime eristada halba heast. Põhimõtteliselt saab nooruk loa teha kõike, mida hing ihaldab, mõtlemata tagajärgedele. Enam ei kehti need reeglid, mis varasemalt. Isegi kui teismelist väära teo eest karistatakse, on tema eksimusele õigustus. Minus tekitab lausa tülgastust, kui keegi tuleb kaastundlikult ohates taas kord lagedale lausega „Ta on ju teismeline”.

Keskmise teismelise elu on kerge: pole vastutust ning igale eksimusele on põhjendus. Kui isegi täiskasvanud, kes on kunagi sama etapi läbi elanud, teismelisele kaasa tunnevad, siis ei jõua ma suureks kasvamist ära oodata. Täiskasvanuelu peaks ju lausa lust ja lillepidu olema!