Tööränne viib lapsed koduõppele

28. märts 2013 Sirje Pärismaa - Kommenteeri artiklit

Tervislikel põhjustel koduõppel olevate laste üldarv on paari aastaga kaks korda langenud, kasvamas on aga lapsevanema soovil kodus õppijate arv.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Merike Mändla sõnul kasvab vanema soovil koduõppele minejate arv eelkõige seepärast, et välismaale tööle siirduvad pered võtavad lapsed kaasa. Tihti ollakse võõrsil mõni kuu või aasta ja nii lühikeseks ajaks ei peeta otstarbekaks last uude kooli panna. Takistuseks võib olla ka keel.

Vähem on neid, kes valivad koduõppe põhjusel, et töötavad ise kodukontoris ja soovivad lapsele esimestel aastatel turvalisemat õpikeskkonda. Üksikutel juhtudel on põhjuseks vanema maailmavaade: leitakse, et koolikorraldus ei sobi lapsele.

Koduõppe taotlust ei saa esitada siiski päevapealt, vaid kaks korda aastas – koolile tuleb teada anda 20. augustiks või 20. detsembriks. Kaks korda aastas tuleb käia koolis teadmisi näitamas ja koolil on õigus laps tavaõppesse tagasi kutsuda, kui on selgunud, et lapsevanem pole suuteline ise õpetama.

„Seda on juhtunud vaid paar korda,” lausus Mändla. Koolid on ise ka targemaks saanud ja fikseerivad individuaalses õppekavas väga täpselt õpitulemused, tööde esitamise tähtajad ja sätestavad muud nõuded.

Mändla sõnul lihtsustab koduõppe korraldamist ka e-õppe võimaluste avardumine koolides.

Tervislikel põhjustel koduõppele määratud laste arv on vähenenud seetõttu, et 2010. aastal koduõppe määrusesse tehtud muudatused välistavad koduõppele saatmise käitumishäirete tõttu. Varemalt tervise pärast koduõppes olnutest suur osa õpib nüüd väikeklassides või saab ühele õpilasele keskendunud õpet. Väikeklassis õppijate arv ongi hüppeliselt kasvanud, sel õppeaastal on neid juba 628, ühele õpilasele keskendunud õppes on 60 last.

Mändla sõnul on tervislikel põhjustel koduõppel olijate seas üsna palju vähihaigeid, kes nakkushaigustele vastuvõtlikkuse pärast ei saa kollektiivis olla. Tervise pärast koduõppele viimise otsuse langetab vanema taotlusel nõustamiskomisjon.

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse nõustamiskomisjoni juhataja Ana Kontor loodab, et edaspidi väheneb nende koduõppes olevate laste hulk, kelle psühhiaatrilised probleemid on saanud alguse koolikiusamisest või õpiraskustest.

Tegelda tuleb algpõhjusega, kuid kui koolides tugispetsialistide arv väheneb, siis jääb selliseid muresid kahe silma vahele.

Mõni pedagoog puutub kokku ka olukorraga, et läheb kell kaksteist koduõppel olevat last õpetama, aga ei pääse tuppagi, sest laps alles magab ega ole valmistunud õpetaja tulekuks.

„Õpetajad on selliste lastega tõeliselt hädas,” rääkis Kontor. „Kui laps pole voodihaige ja saab liikuda, peaks tal olema võimalus kooli juures käia, kas või pärast teiste õpilaste tunde. Kuid seadus ei luba õpet kooli ruumides korraldada. Oleme oma keskuses pakkunud seda võimalust.”

Tervislikel põhjustel koduõppel olijale tagab kool õpetuse kaheksa tundi nädalas, kuid isegi 1. klassis on juba nädalas 20 tundi.

„Seega peab õpetamine olema väga läbi mõeldud,” ütles Kontor. „Üldiselt on kodus õppijad siiski väga motiveeritud ja jõuavad hästi edasi. Autistide puhul, kes ei tule kodust välja ega lase õpetajat sisse, kasutatakse e-õpet, kuid vaja on ju ka inimlikku kontakti.”

Kodus haigevoodis lamav laps võiks näiteks Skype’i kaudu klassi õppetöös osaleda ja ühistest tegemistest niiviisi osa saada.

———–

Koduõppest lapsevanema pilgu läbi

7sihvart

 

 

 

Anneli Sihvart

 

Tütar oli koduõppel 2. klassi teisest poolaastast 9. klassi kolmanda veerandini. 9. klassi neljandal veerandil käis ta Maardu venekeelse gümnaasiumi õhtuse osakonna eestikeelses osas, vastates suuremas osas ainetes ära aasta materjali ja tehes ära ka põhikooli lõpueksamid.

Kui laps õppis 1. klassis, mõistsin, et valisin vale klassijuhataja, kes õpetas lapsi üksteise suhtes niisama hoolimatuks ja ettearvamatuks, kui ta ise oli. Läksime Waldorf-kooli ja siis jäime koduõppele. Et too kool koduõppega ei nõustunud, otsisime ühe Lõuna-Eesti kooli ja käisime seal vastamas 5. klassini. Seejärel läksime Tartu Waldorf-gümnaasiumi. Seal läksid suhted enne äratulekut veidi teravaks, sest klassijuhataja oli (järjekordselt) vahetunud ja kiputi unustama suulist kokkulepet direktoriga, et valime õpikud ise ega õpi Waldorfi programmi järgi.

9. klassi poole pealt polnud enam majanduslikult võimalik Tartus vastamas käia, otsisime terve veerandi uut võimalust. Vastu võttis lõpuks Maardu gümnaasiumi eestikeelne õhtukool.

Klassijuhatajaid vahetus veel rohkem kui koole, kahjuks on kooli koduõppeks leida kõige raskem.

Sel sügisel läks tütar Arte gümnaasiumi keelekallakuga 10. klassi, käis seal heade tulemustega pool aastat, osales olümpiaadilgi, siis jäi üheaegselt suure kooli- ja treeningkoormuse tõttu haigeks. Otsisime kogu kolmanda veerandi olukorrale lahendust ja nüüd õpib ta Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi e-õppes, mille 10. klass avati just sellel õppeaastal esmakordselt. See on äärmiselt arukas võimalus, lisaks kõigele muule on õnn õppida ühes klassis inimestega, kes teavad, miks nad keskkoolis on, mitte ei ole tulnud lapsepõlve pikendama.

——–

Koduõppel olevate laste arv

Tervislikel põhjustel

• 2010 – 534

• 2011 – 365

• 2012 – 343

Vanema soovil

• 2010 – 77

• 2011 – 55

• 2012 – 88

Allikas: EHIS


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!