Vajaduspõhised õppetoetused – kas tegelikult ka?

Uue ülikooliseaduse ning tasuta kõrgharidusega rakendatakse ka vajaduspõhiseid õppetoetusi.

Seni kehtinud õppetoetuste süsteem ei võtnud arvesse tudengi ja tema perekonna võimalusi ega vajadusi. Kas uus toetuste süsteem täidab tekkinud lüngad, näitab tulevik, kuid selge on see, et kitsaskohtadele tuleb tähelepanu pöörata juba täna ning analüüsida, millist mõju muutused tudengile avaldavad.

Kellele ja kuidas?

Vajaduspõhiste õppetoetuste peamine eesmärk on toetada majanduslikult raskes olukorras üliõpilasi, et neil oleks võimalik pühenduda õpingutele. Toetust hakkavad saama üliõpilased, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri (280 eurot kuus 2010. aastal). Seaduse kohaselt hakkab üliõpilane saama õppetoetust kolmes astmes: kui sissetulek üliõpilase kohta on kuni 70 eurot kuus, on toetuseks 220 eurot; kui sissetulek jääb vahemikku 70,01–140 eurot kuus, on toetuseks 135 eurot, ning kui sissetulek on 140,01–280 eurot kuus, on summa 75 eurot. Üle 280-eurose sissetulekuga toetust ei saa.

Sissetulekute eristamine ühe sendi alusel on toetuste summa määramiseks liialt drastiline, ometigi oli just võrdsete võimaluste põhimõte vajaduspõhise toetuse puhul oluline lähtepunkt.

EÜL peab oluliseks, et süsteem oleks paindlikum ning astmeid oleks rohkem, et toetussumma jõuaks üliõpilasteni võimalikult õiglaselt. Praegune lahendus kaldub kõrvale seadusega sätestatud eesmärgist tagada tudengitele võrdväärsed võimalused õpingutele pühenduda. EÜL leiab, et toetuste täpne jagunemine tuleb põhjalikumalt läbi mõelda – rakendatav süsteem peab võimaldama suuremat diferentseerimist. Liiga suurte vahemikega astmed muudavad süsteemi liialt jäigaks, seetõttu tulekski toetussummasid arvutada kümne euro täpsusega, muutes ühtlasi kogu süsteemi paindlikumaks.

Õppetoetustest kui vajaduspõhistest saab rääkida vaid siis, kui toetust oleks võimalik taotleda ka juhul, kui sissetulek ületab suhtelist vaesuspiiri. Vajadus toetuse järgi ei kao, kui sissetulek leibkonna liikme kohta on 290 või 300 eurot. Lisaks peaks uus süsteem rakenduma 2013. aasta sügisest kõigile tudengitele, kes toetusele kvalifitseeruvad. Sealjuures pole oluline, millisel aastal tudeng kõrgkooli astus, kuivõrd sotsiaalmajanduslik olukord ei sõltu sisseastumise aastast.

Erandjuhtumid – mis need on?

Vastavalt haridus- ja teadusministeeriumi andmetele hakkab vajaduspõhist õppetoetust saama hinnanguliselt 37% täiskoormusega õppima asuvatest üliõpilastest (http://www.hm.ee/index.php?0513078). Siinkohal tuleb ära märkida, et õppetoetuse saamiseks peab suhtelise vaesuse piiril elav tudeng tõestama oma majanduslikku olukorda kaks korda aastas. Toetust makstakse õppeaastale eelnenud kalendriaastal maksustatud tulu alusel kaks korda aastas: septembris ja veebruaris. Tundub, et kõik oleks justkui läbimõeldud ning tudengisõbralik. Probleem tekib aga siis, kui üliõpilase majanduslik olukord muutub näiteks õppeaasta keskel. Sellisel juhul ei saa ta enam toetust taotleda. Eriti aktuaalne on see jaanuarikuisel taotlemisel, kui tuludeklaratsioon on aasta vana. Eelöeldu valguses ei saa rääkida toetustest kui vajaduspõhistest – vajadus on, kuid toetust taotleda pole võimalik.

EÜL on seisukohal, et probleemi vältimiseks on vaja sisse tuua erandjuhtumi mõiste, mis vajab eriregulatsiooni. Olukorda, kus eelnenud aasta tuludeklaratsioon ei peegelda leibkonna tegelikku majanduslikku seisundit, võibki nimetada erandjuhtumiks. Samuti on erandjuhtumid kõik tudengit puudutavad muutused, mis mõjutavad tema majanduslikku olukorda. Näiteks üliõpilase või tema perekonnaliikme töötuks jäämine, lähedase haigestumine või surm jne. Neid variante on palju ning mis kõige tähtsam: juhtumeid saab seaduslikult tõestada.

Toetust taotletakse ja menetletakse süsteemis, kus andmed saadakse maksu- ja tolliametist. Erand­juhtu­mi­te puhul pole võimalik tugineda üksnes maksu- ja tolliameti tuludeklaratsioonile. Neid peab menetlema eraldi, millega paratamatult kaasnevad lisakulud. Kui lähtuda asjaolust, et vajaduspõhist õppetoetust hakkab saama hinnanguliselt 37% täiskoormusega õppima asuvatest üliõpilastest, ning mõistlikult eeldada, et kõik tudengid, kes kuuluvad selle 37% hulka, ei ole erandjuhtumid, vaid pigem on tegu väikese osaga, siis ei tule ka lisakulud väga suured ning nende rakendamine õigustab ennast. Adekvaatne vajaduse selgitamine ei saagi olla odav.

Õppetoetuste menetlemine ja jagamine peaks olema tsentraliseeritud ning toimuma riikliku sihtasutuse või riigiasutuse kaudu. Loodud asutuse juures peab olema õppetoetuste seiresse, hindamisse ja parandamisse kaasatud huvigruppide kogu. Pärast uue süsteemi rakendumist tuleb kindlasti analüüsida selle mõjusid. Loodav statistika peab kajastama toetust saanud tudengite arvu ja vajadusi ning statistikat võiks teha semestrite lõikes. Keskse süsteemi puhul on haldajal (riiklikul sihtasutusel või riigiasutusel) olemas info toetuse taotlejate kohta. Kui kõrvutada see info kõrgkoolidest tulevate andmetega õpingute katkestajate kohta, saab näha, kas toetused aitavad vähendada majanduslikel põhjustel õpingute katkestajate arvu.

Terviklik tugisüsteem – kas tõesti?

HTM kirjutab oma koduleheküljel: „Vajaduspõhine õppetoetus ei pea katma kõiki tudengi kulusid, vaid toetama teda kõrghariduse omandamisel. Lisaks on võimalik võtta riigi garantiiga õppelaenu.” EÜL leiab, et õppelaenu ei saa käsitada riikliku sotsiaalsete garantiide süsteemi osana – õppelaen ei ole riiklik sotsiaalne garantii, sest see ei ole kõikidele üliõpilastele kättesaadav. Õppelaenusüsteem peab muutuma tudengisõbralikumaks ning olema kättesaadav kõigile, kellel seda vaja on. Laenu võtmise, intresside ning tagasimaksmise kriteeriumid tuleb muuta paindlikumaks. Õppelaenu võivad välja anda nii riik kui ka pangad, seda aga juhul, kui tegu on üliõpilastele soodsatel tingimustel antava laenuga. Et õppelaenust saaks rääkida kui tugisüsteemi osast, peab õppelaenu käendama riik.

Vajaduspõhiste õppetoetuste ning õppelaenu kõrval on tugisüsteemi oluline osa stipendiumid. Stipendium on justkui preemia, mida pakutakse parema õppeedukusega või prioriteetsematel (nt õpetajakoolitus) erialadel õppivatele tudengitele. Stipendiumi mõiste pole sünonüümne õppetoetuse mõistega, vaid erineb sellest oma olemuselt ning täidab teistsugust eesmärki – tunnustada tublisid õppureid või suunata noori õppima riiklikult prioriteetsetele erialadele. Vajaduspõhistele toetustele üleminek ei tohiks stipendiumisüsteemi ära kaotada – mõlemad peaksid toimima paralleelselt, kuigi erinevatel põhimõtetel. EÜL on seisukohal, et stipendiume ei tohi toetuse määramisel lugeda tudengi sissetulekute osana, vaid tegemist peab olema täiendava preemiaga. Stipendium peab tudengeid eelkõige motiveerima. Samuti on oluline, et prioriteetsel õppekaval õppimine ei välista tulemusstipendiumi saamist.

Kõrgharidusreformi valguses on toimunud mitmeid muutusi, mis on toonud kaasa nii hirmu, teadmatust kui ka väärarusaamu. Eesti ühiskond on kõrghariduses astunud suure sammu – kas suur tükk ajab ka suu lõhki, seda näitab tulevik. Kindlasti on vaja uue süsteemi rakendumist jooksvalt hinnata ning analüüsida, et vajadusel teha korrektuure.

EÜL peab oluliseks, et õppetoetuste süsteem oleks paindlikum. Praegune lahendus kaldub kõrvale seadusega sätestatud eesmärgist tagada tudengitele võrdväärsed võimalused õpingutele pühenduda. Hetk Tallinna tudengipäevade avamiselt 17. septembril 2012. Foto: Raivo Juurak