Võitlust vabaduse eest mõistavad kõik
Vene keeles õppivate noorte pärast pole eestlastel põhjust muretseda: isegi mu kehvemate teadmistega õpilased oskavad tsiteerida Eesti põhiseaduse preambulit ning on endale teadvustanud, et meie riigi arendamine on seotud eeskätt eesti rahvuse ja kultuuri säilimisega. Kuid tõsi, tegemist on nn tundliku teemaga ja tänapäeva õpilased on ka väga nutikad ning postmodernistlikus laadis küünilised.
Tartu rahu teema vene koolis
Selle teema sissejuhatuseks räägin õpilastele, et president Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti vabariigi sünnitunnistuseks. Justkui möödaminnes avastame, et mingil viisil oli Tartu rahu hädasti vaja ka noorele Nõukogude Venemaale − Leningi ihkas rahvusvahelist tunnustamist. Või võtame vaatluse alla näiteks Vabadussõja võidusamba. On ju teada, kui palju skepsist see mälestusmärk esile kutsub. Ikka ja jälle väidavad mulle nooremate klasside õpilased, et eestlased on natsid kas või põhjusel, et Tallinna kesklinnas seisab haakristikujuline mälestusmärk. Räägin siis õpilastele hoopis reaalkooli kõrval seisvast „Poisist”. Vaatame katkendeid filmist „Nimed marmortahvlil”, arutame, mis viis need poisid koolipingist oma noort riiki kaitsma, räägime, mille poolest erineb tolleaegne noor põlvkond tänasest. Lõpuks panen klassis mängima võidusamba avamisele pühendatud klipi (www.youtube.com/watch?v=zX-u_2GbBEY), mis jutustab Vabaduse risti teenetemärgist. Selgub, et II liigi 1. järgu Vabaduse risti pole kunagi välja antud ja nüüd annetati see kõigile Eesti vabaduse eest võidelnutele. Taustal mängib Urmas Sisaski katkend oratooriumist „Pro patria”.
Esimestel hetkedel pärast videolõigu vaatamist on alati haudvaikus, mõned õpilased tunnistavad, et kananahk tuli ihule. Nõnda muutub võidusamba rahvuslik kontekst märksa üldinimlikumaks. Võtmesõnana jääb kõlama vabadus, aga võitlus vabaduse eest on kõigile tähendusrikas ja südamelähedane. Emotsionaalne analüüs tõotab palju rohkem kasu kui triviaalne õpikuteksti tudeerimine.
Euroopa Liit ja vene eurooplane
Eesti ja Euroopa Liidu teemat õpetades on mu eesmärk kasvatada Euroopa venelast. See pole sugugi kerge, sest vabas Eestis sündinud noorte arusaamad on tänu nende vanematele ja vanavanematele tihtipeale omased pigem 1980. aastatele. Jumal tänatud, et ülekaalus on ikkagi need õpilased, kes defineerivad end venelasena, kes oskab mitut keelt, orienteerub mitmes kultuuris ja on selle üle uhke.
Kes on vene eurooplane? See on inimene, kes valis arengutee, mis põhineb mitmekesisusel, vabadusel, sallival ja austaval suhtumisel teistsugustesse ideedesse ja inimestesse. Kuid olles Euroopa venelased, ei unusta me, et kuulumine Euroopa perre sai teoks tänu Eesti ühiskonna kauaaegsele pingutusele, et just tänu Eestile oleme omaks võtnud paljud euroopalikud väärtused, et oleme Eesti kodanikud.
Oma teadmisi Euroopa Liidust oleme kasutanud mitmes Euroopa-teemalises õppeprojektis, näiteks „Young Ideas for Europe”, kaasa lüües. Õppeprogrammis „Euroscola” oleme olnud alates aastast 2009 nii edukad, et oleme kuus korda esindanud Eestit Euroopa parlamendis Strasbourgis. Mullu novembris sain selle saavutuse eest Euroopa Parlamendi medali – seal osatakse õpetaja tulemuslikku tööd hinnata. Ja tõesti, kui siira patriotismiga esindasid meie noored seal Eestit, kui uhkelt kandsid meie lippu, kui huvitavaid küsimusi esitasid, kui oskuslikult ja aktiivselt juhatasid rahvusvahelisi diskussioone. Noil hetkedel mõtlesin, et olen endale õige elukutse valinud.
NATO – meie väärtused ja põhimõtted
NATO teema puhul püüan õpilastele selgeks teha, et kui mõni väike maa saatuse hooleks jäetakse, jäetakse saatuse hooleks ka väärtused ja põhimõtted. Skeptikud väidavad, et praegu ei ole just parim aeg noortega põhimõtetest rääkida. Enamik tahaks kuulata juttu materiaalsetest hüvedest, reisimisest, luksusautodest või rikkast perekonnaelust. Arutame koos õpilastega, et heaolu on siiski seotud põhimõtete, õigluse, solidaarsuse ja turvalisusega. Et mitte iialgi ei tohi demokraatiast loobuda. Et Euroopa jääb ainult niikaua Euroopaks, kuni neid seoseid mõistetakse ja järgitakse. Selles kontekstis me NATO-st räägimegi. Tavaliselt kutsun kooli NATO-st rääkima meie riigitegelasi, sõjaväelasi, diplomaate. Nii on Tallinna Kesklinna gümnaasiumis minu kutsel ja eestvedamisel käinud ühiskonnaõpetuse tunde andmas vabariigi president, kaitseväe juhataja, mitmed ministrid ja suursaadikud. Ise oleme käinud peaministri juures. Tänu kauaaegsele koostööle Eesti NATO ühingu eelmise juhataja Victoria Pungaga oleme korduvalt osalenud mitmes rahvusvahelises NATO-teemalises projektis.
Vabadussõja võidusammas muutub vene kooliõpilasele arusaadavamaks, kui talle rääkida ka reaalkooli juures olevast „Poisist”. Foto: Raivo Juurak