Balansseerides tõese info piiril

21. apr. 2013 Karl Kello - 1 Kommentaar

Et interneti infomassi hulgast iva üles leida, peab teadma, mida otsid. Goethe on öelnud, et inimene näeb seda, mida teab – seega ka seda, mida ta valesti teab.

Oma tohutust infoedastuspotentsiaalist hoolimata suudab internet teadust tõhusalt devalveerida. Meid ümbritsev infoväli on muutunud atraktiivseks ja agressiivseks, sedastab Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura. Meedia huvi ei ole mitte lugeja/vaataja huve teenida, vaid tema arvelt teenida. Samuti kui klikid veebimeediat, huvitab ka rahvusringhäälingut vaatajate arv. Nõiad, ufoloogid, sensitiivid saavad parima eetriaja. Tõsised teadmised ei pääse esile. Nõnda me kasvatamegi uut põlvkonda, ütleb Puura. Ka paarikümne aasta pärast huvitab pseudoteadus ja paranormaal­sus lugejaid/vaatajaid rohkem kui teadus ja tehnoloogia.

Kirjutasin kolm-neli aastat tagasi Õpetajate Lehele, meenutab Erik Puura, et peaks mõtlema midagi välja veebiportaalide õigekirja suhtes. Sest kui kaob õigekiri, devalveerub ka tõene info järjest rohkem. Mõte oli panna kolmanda klassi lapsed toimuva naeruvääristamiseks veebimeediast vigu otsima ja paljastama. Toimetusest vastati, et veebiajakirjandus ongi ajakirjanduse surm. Kas õpetajad ei võiks seda internetis vohavat kirjaoskamatust õpetamisel siiski ära kasutada? Sest kui juba esimeste klasside lapsed leiavad üles meie tublide veebiajakirjanike tehtud õigekirja-, stiili- ja loogikavead, peaks kellelgi küll väga piinlik olema.

Esinesite aprilli alguses Ahhaa teaduskonverentsil ettekandega „Interneti infomüra ja teadlaste võimalused”. Mis võimalusi siis on sellele mürale vastu astuda?

Erik Puura: „Ega palju rohkem võimalusi olegi, kui et püüda ise infokvaliteeti internetis suunata. Näiteks saavad teadlased libauudistele automaatselt ja kiiresti reageerida. Läti meteoriidilugu läks reklaamitrikina maailma. TÜ teadlased sõitsid kohale ja tegid kindlaks, et tegemist ei ole meteoriidikraatriga, sest labidaga tõstetud vallidel pole palju pistmist meteoorkeha plahvatusega. Et muuta väljamõeldised usutavamaks, viidatakse teadlastele. Maailmalõpu propageerijad kasutasid justkui NASA andmeid, kuigi NASA-inimesed ei väsinud kordamast, et väljamõeldud planeet ei saa Maale läheneda.

Kardetavasti muutuvad internetipettused järjest kvaliteetsemaks, eriti reklaami alal. Siin peaksid teadlased tõepoolest senisest aktiivsemalt sõna võtma. Ülevaateartiklite ja teemakäsitluste puhul tuleb aga kahjuks tõdeda, et ega Eestis väga palju häid teadusajakirjanikke ole. Arko Olesk, Tiit Kändler (teadus.ee), Villu Päärt (TÜ teadusportaali novaator.ee peatoimetaja), Priit Ennet (teadus.err.ee), Nils Niitra Postimehest. Küsimus on selles, et kuigi vastav sertifitseerimissüsteem puudub, peaks noortel olema mingi infofilter.”

Noored teaduses

Enamiku noorte jaoks seostub teadus praktiliste, igapäevaelus lihtsalt kasutatavate asjadega, tõdeb Erik Puura: „See paneb mõtlema, kas kooliteadusharidus pole mitte liialt teoreetiline ja raskesti hoomatav. Mul oli võimalus võtta Saaremaa ühisgümnaasiumis 2012. a sügisel nii loengupidaja kui ka hindajana osa noorte miniteaduskonverentsist. Olid väga huvitavad ettekanded, aga samas tundus, et noored millegipärast väldivad oma uurimistöödes internetiallikate kasutamist. Paljudel juhtudel avastati jalgratast. Lihtne internetiotsing oleks andnud teema kohta olulist lisainformatsiooni.

Mis võib olla niisuguse suhtumise põhjus? Kas on juhendajad öelnud, et internetiallikatele pole korrektne viidata?

Ilmselt lähtuvad noored ikkagi rohkem reeglitest ja etteantud mänguruumist kui interneti ebausaldusväärsusest. Vikipeedia annab ühest küljest linke, kuid info ei pruugi olla täpne, kuivõrd seda lisatakse Vikipeediasse vabatahtlikult. Ainuke usaldusväärne allikas veebis on teadusartiklite lingid ja andmebaasid, tavakasutajale kõige lihtsam on näiteks scholar.google.com, aga selle tase on kooliõpilaste jaoks liiga kõrge. Küll võib kvaliteetseks pidada seda infot, mis levib eelmainitud teadusportaalides. Iseküsimus, kui palju infot on sealt jõutud läbi lasta. Lahendus võiks olla, et kui õpilastel on lubatud internetiallikaid kasutada, peab juhendaja või õpetaja kehastuma kvaliteedikontrolliks.”

Pealkiri müüb

EP: „Ajakirjaniku tegevust hinnatakse klikkide alusel. Ajakirjanik kirjutab oma jutukest selleks, et püüda klikke. Kui teadlane kirjutab teadusartiklit, peab pealkiri kajastama sisu ja olema kindlasti tõene. Väljendid „teaduslikult tõestatud”, „teadlased tõestasid …” on väärad juba olemuslikult. Ühtegi hüpoteesi ega teaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – saab vaid näidata, et puuduvad andmed, mis räägiksid teooria kehtivuse vastu, mistõttu võib seda aktsepteerida. Alati, kui Postimehes/Delfis algab mingi artikkel „Teadlased: …”, on midagi naljakat oodata, näiteks „Teadlased: naiste parkimisoskused jätavad soovida” – Saksamaal oli tehtud mingi hästi väike uuring. Või siis „Teadlased: mustus on lastele kasulik”. Asjatundja jaoks on sel ju mingi sisu taga, kuna liiga steriilses keskkonnas võib allergiaoht tõepoolest olla suur, aga pealkiri iseenesest on tõesti absurd. Ei saa niiviisi teemat käsitleda. Kindlas kõneviisis pealkiri on vastuolus teadustöö metodoloogiaga ja sageli kajastab ka teadusringkonna vähemuse arvamust. On väga tähtis, et uudiste edastamisel lisataks viide algallikale, vahel piisab teadlase nimest.”

Kuidas kujundavad kommentaarid avalikku arvamust?

EP: „Siin ei ole ühest vastust. Võime saada teatud informatsiooni või vihjeid, aga teisest küljest on see maailm ikkagi kuidagi väärastunud, mis puudutab nii täiskasvanuid kui ka noori. Üks näide: teadlased uurisid, missuguse kvaliteediga meditsiinilist infot inimesed saavad. Seoses laste magamisprobleemidega vaadati läbi 1300 veebisaiti. Selgus, et umbes 43% veebilehe soovitustest langesid kokku arstide omadega, 28% soovitusi olid valed ja 29% polnud arstiteaduslikult üldse põhjendatud. Mis tähendab, et ei saa lihtsat Google’i otsingut kasutada endale või oma lähedastele diagnoosi panekul. Teadlaste asi on siinkohal anda lihtne soovitus, et tuleb arsti poole pöörduda, mitte hakata endale nii haigusi kui ka ravi välja mõtlema.”

Teadus ja kvaasiteadus

Mis eristab n-ö tõsiteadust n-ö kvaasiteadusest? Viimase puhul tehakse kõigepealt järeldus ja seejärel hakatakse otsima fakte ja kokkulangevusi selle tõestamiseks. Medievist Enn Tarvel on öelnud, et ajaloolane pole teadlane – asjaolu, et ajalugu uuritakse teinekord elementaarset loogilist aparaati kasutades, ei muuda asja. Viga pole meetodeis, vaid lähteandmete puudulikkuses või väärvalikus. Kui ajaloolane ei ole teadlane, siis ta lihtsalt arvab midagi ega erine palju n-ö arvamusliidritest. Selgub, et sama kehtib ka muude teemade puhul, kas või kliimateadustes, kus umbmäärasusi on nii palju ja süsteemid niivõrd keerukad, et osatakse vaid lineaarselt tõlgendada seda, mis toimub / on toimunud, nagu kinnitab Erik Puura: „Globaalsed kliimamuutused on minu kompetentsile lähemal kui ajalugu. Tõepoolest on niimoodi, et kui tahta püsti pandud hüpoteesi korrektselt, isegi teaduslikul tasandil selgitada, on võimalik leida selliseid allikaid, mis viitavad just sellele, mida mina tahan väita. Selline lähenemine on vähemalt loodusteadustes kaugel tõsiteaduslikkusest. Paraku on see tavapärane praktika. Mis veel: meil ei tehta praegu teadusuuringuid enam akadeemilise vabaduse taustal – on finantseerijad ja on projektid, peame kirjutama sellise projekti, mida rahastatakse. Juba see seab paljudel juhtudel piiranguid, sest kirjutatakse sellise ideoloogia, taustaga projekt, mis finantseerijale jutumärkides meeldib.”