Harry Kõrvits: Vana hoovivärav
Luise tänava 1958. aasta Esimese Lume lahingu ohver. Fotol on tulevane näitleja, Leopoldi kehastaja, Rock Hoteli trummimees, produtsent ja vanaisa Harry Kõrvits viieaastane.
Pean ennast parempoolse ellusuhtumisega inimeseks. Ometi on üks koht, kus kõik pöördub iseenesest vasakule. Kõlab nagu remark näitlejate tekstiraamatust: nuttes ära, vasakule.
Mina pisaraid ei vala, aga soe tunne tuleb südamesse küll. Kaarli kiriku juurest Luise tänavat pidi autoga alla sõites jääb vasakule hoovipealne kahekorruseline puitmaja, minu lapsepõlvekodu. Praegu näeb elamise tänavalt ära, vanasti varjas maja suur puidust autovärav, mis pidi alati korralikult kinni seisma.
Peres kasvas neli venda: mina ja Tiit olime nooremad, Toomas ja Tõnis vanemad. Meie Tiiduga lõbustasime end tihti sellega, et piilusime värava alt inimeste käimasid ja mõistatasime, mis ametimehega on tegu. Valik oli väike: Kommunaari kingad, kirsad, prassai molodostid, sandaalid, kontskingad ja muidugi vihmasel päeval botikud ja kalossid…
Pikapeale tüütas passimine ära, tuli midagi ette võtta. Panime tänavale rahakoti tsaarirublasega, koti külge sidusime niidi, mille katsime halli asfaldivärvi liivaga, ise jäime värava taha varitsema. Väike hõlptulu kulus rahvale ikka marjaks ära. Niipea kui kellegi ahne käsi nähtavale ilmus, tõmbasime naksti niidist ja rahakott oli meie kindlates kätes. Kiirelt näitasime trääsa ja kadusime. Kes mõistis nalja, naeris, kes mitte, lubas meile kere peale anda.
Värav oli päris kõrge ning meile kõlkumiseks ja ronimiseks ideaalne. Tundsime end seal nagu Lembitu võitlejad linnusemüüril. Kord võtsime ka lahingu üles, nii et veri taga. Tegime lumepallid valmis ja varjusime värava taha. Tulid vene kooliplikad, meist mitu klassi ees.
Pallid tabasid märki. Aga kui suur värav oli kaitstud, siis jalgvärav ununes. Äkki läkski see lahti ja üks plika tormas sisse. Rünnak oli meie jaoks ootamatu. Mind rebiti aia otsast alla ja ma nägin, kuidas tüdruku portfell alt üles mulle vastu nina lendas. Vaatepilt oli kohutav, mul nina kahte lehte pooleks. Tollal tehti portfellid ju metallnurkadega, eks üks jäi mu ninasõõrmesse kinni, ja nii me lahingu kaotasimegi.
Kohe nuttes tuppa. Kodus metsik paanika. Kiirelt jala Tõnismäe polikliinikusse ja operatsioonilauale. Nina õmmeldi kinni ja mind saatev isa minestas selle peale ära. Aga murelik tüdruk käis mind tihti külastamas, lubas isegi eesti keele ära õppida. Nüüd on arm terveks eluks ninaotsas ja tagataskus elutarkus – ära topi oma nina sinna, kus pole selle koht.
Meie majas oli neli korterit, kus elas vähemalt kümme peret. Ülal korteris elas minu matemaatikaõpetaja oma naisega. Kui nende juures õhtul pidu peeti, oli kindel pauk, et järgmisel päeval tuleb matas tunnikontroll. Hoiatasin alati klassikaaslasi. Punetava näoga õpetajahärra jagaski tunnis paberid laiali, ise vaatas aknast välja Mitšurini parki, samal ajal kui meie spikerdasime. Aga hommikuti tööle rutates keeras ta alati väraval ringi, et naisele lehvitada, ja külmematel päevadel võttis kaabu peast ning tegi kummarduse – rahvusromantiline väravaidüll.
Kui värav avanes aeglaselt, oli tulijaks eesti-saksa keelt rääkiv vanem daam, keda kutsuti õde Laaneks. Juba enne värava avanemist oli kuulda tema käevõrude klõbinat ja tunda ninnatungivat lõhnabuketti. Ta oli suurepärane arst. Mäletan, et kui olin haige, seisis ta tihti minu voodi kõrval ja ma võtsin tema käest isegi kalamaksaõli.
Üks naine, kes õhtuti väravast sisenes ja lastega eriti ei suhelnud, oli vene teatri näitleja Larissa Lužina. Hiljem sai temast Nõukogude Liidus kuulus filminäitleja. Käisime tihti Endla tänaval Ehitajate klubi kinos tema filme vaatamas.
Luise tänava vana hoovivärav hoidis meid, lapsi, oma õuel mängimas. Hoovis olid vanad puukuurid, mille kõverate seinte vastu sai tundide viisi tennist ja kummipalli taotud. Eriti äge oli käia kuurikatuseid mööda, mis lõppes tavaliselt skandaaliga. Uskumatult põnev oli kolistada üleval pööningul või pimedas ja niiskes keldris rotte taga ajada.
Praktiliselt üle päeva mängisime luurekat. Talvel lumega sai aias, kus suvel olid lilled, porgandipeenrad, tikripõõsad ja pirnipuud, ringiratast suusatada. Igavust me ei tundnud.
Elasin selles majas 18 aastat. Kohe järgmisel päeval pärast kooli lõpupidu kolisime Narva maanteele. Aga iga kord, kui auto 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda Luise tänavat alla veereb, meenub mulle lapsepõlv. Mõnikord sõidan meelega aeglasemalt, pea läheb iseenesest vasakule ja pilk küsib: „Mis uudist, vana?” Ah, mis siin ikka. Uued ajad, uued kombed.