Hea inimene, palun aidake!
Hea inimene, mul varastati rahakott ära. Kas te saate mind aidata, kallis inimene, ma ei pääse koju.
Noor naine vaatas möödujale anuvalt otsa. „Seda juttu olen ma kuulnud küll ja küll,” mõtles mööduja ja kõndis edasi.
Aga hädasolija ei jätnud lootust. Sammus kõrval ja hädaldas: „Mul on kümme eurot bussisõiduraha vaja, hea inimene. Ma ei saa ju ööseks tänavale jääda. Mul on väikesed lapsed üksi kodus, kolmeaastane ja üheksakuune. Jumal teab, mida nad kodus teevad. Palun aidake mind, hea inimene!” – „Valetab nii häbematult,” mõtles mööduja. Valjusti aga küsis: „Miks te politseisse ei lähe, kui teilt rahakott varastati?” Ta seisatas ja vaatas mangujale otsa. Võõras naine oli pisikest kasvu ja tõmmu, võimalik, et mustlase verd. Ta kandis musta nahkjakki, kõrgeid kontsi ja tugevat silmameiki. Soovituse peale politseisse minna pööritas silmi ja maigutas, nagu hoiaks vaevaga naeru tagasi.
Sisetunne sosistas möödujale, et võõras naine pole siiras, ning ta üritas tülitajat ignoreerimisega maha raputada. Ei läinud läbi. Naine tuli temaga kaasa. Kaebed muutusid aina valjemaks, aina ahastavamaks, aina vihasemaks. Nad ületasid kõrvuti valgusfooriga reguleeritud ristmiku, teise … „Mis siis, kui ta mulle koju tuleb?” mõtles mööduja hirmunult.
Võõras naine oli vahepeal jõudnud religiooni lainele. „Kas te jumalat usute?” nõudis ta. „Kas teil südant sees ei ole? Te olete ju hea inimene! Jumal taevas näeb kõike! Ärge halastage minu peale, aga halastage mu laste peale! Jumal tasub teile, hea inimene!”
Mööduja kodutänav oli otse ees. Mööduja peatus, võttis rahakoti välja ja kummutas selle sisu endale peo peale ning ulatas võõrale. „Rohkem mul pole. Jumal nägi ka, et mul rohkem pole.”
„Mis päev see täna küll on,” ohkas tõmmu naine pettunult ja tõstis oma tumedad meigitud silmad taeva poole – ei ole õiglust ilmas. Ta oli möödujalt tolle rahakoti sisu oma parimat taktikat kasutades enesele kaubelnud ja polnud saagiga põrmugi rahul. Ainult sendid. Päev või asi, tõepoolest.
Need olid mööduja ausa tööga teenitud sendid. Miks ta need võõrale tõmmule naisele andis? Kas sellepärast, mida meile maast madalast õpetatakse – et hea inimene aitab hädasolijat? See on ilus ja õige ja kohus. Ühel hetkel lõpeb aga „hädasolija” aitamine ja algab „hea inimese” ärakasutamine, nii et „hea inimene” ise arugi ei saa. Või siis saab, aga päästa pole enam midagi.
„Hädasolija” on vahel imetlusväärselt osav. Hea inimene võib olla tema kõrval üsna ullike. Olen kuulnud inimesi rääkimas, kuidas nad on oma silmaga näinud, et mõnel kaubanduskeskuse ees kerjaval jalutul kasvavad võluväel korralikud koivad alla, kui „tööpäev” läbi ja käes aeg teenistus üle lugeda ning samasse poodi käraka, suitsu ja sakuska järele marssida.
„Hädasolija” on vahel hämmastavalt nahaalne. Andja käsi väsib, aga võtja käsi mitte. Kui vähe antakse, on solvunud. Tulnud kord kerjus uksele, koputanud, küsinud almust – nälg viib silmanägemise, surm on suu ees. Antud talle päts leiba ja käntsakas liha. Kerjus ei läinud ära. Nõudnud veel head ja paremat ning virisenud, et liha on liiga pekine.
„Hädasolija” ilmutab vahel haruldaselt häid psühholoogivõimeid. Kui keegi on kunagi mustlase küüsi sattunud, teab, millest jutt. Mina olin varases nooruses tõeline mustlasemagnet. Peagi treenisid minugi meeled end juba suurelt kaugelt kirju ja kõliseva ohuallika suhtes erguks. Kui mustlane juhtus vastu tulema, läksin teisele poole teed. Alati see ei aidanud.
Igaühel meist on vahel raske aeg ja keegi pole saatuselöökide eest kaitstud. Tahaksime kõik olla head inimesed ja nõrgemaid aidata. Toetan samuti heategevuses osaledes ja näiteks toidupangale annetades lapsi, haigeid, vaesuses peresid, kodutuid … Aga ma ei taha toetada ilmselget õpitud abitust ja jultumust. Kui mulle astub Toompeal vene kiriku juures ligi noor ja pealtnäha täies elujõus mees ning küsib, automaatpiloot hääles, raha, siis kiirendan pead pööramata sammu.