Kodu, kas võtad mind vastu?

12. apr. 2013 Sirje Pärismaa - Kommenteeri artiklit

Eesti koolisüsteem peab muutuma paindlikumaks võõrsilt tagasi tulnud laste suhtes.

Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi 11. klassi õpilane Hanna Anderson on sündinud-kasvanud Rootsis. Stockholmi eesti kooli lõpetamise järel otsustas neiu astuda gümnaasiumi Eestis.

„Olen alati iseseisev olnud, aga üksi Eestisse tulek on mind väga palju arendanud,” lausub Anderson. „Kuna olen lapsest saati vaheaegadel siin käinud, teadsin ju enam-vähem, kuhu tulen.”

Ta arvab, et on valinud väga hea kooli. Et Eesti ja Rootsi õppesüsteemid on erinevad, oleks mõnes teises koolis raskemaks läinud. Ehkki Stockholmi eesti kool oli keskmisest Rootsi koolist oluliselt tugevam, oli seal lihtsam: kodutööde tegemise harjumust ei tekkinud, sai ka korraliku õppimiseta väga häid hinded, piisas vaid materjali ülevaatamisest.

„Mul polnud õppimisharjumust, see on mulle väikse karuteene teinud,” muigab Anderson. Ta on tänulik Vanalinna hariduskolleegiumile, kes on vastutulelik olnud ning aidanud raja peale. Reaalharus õppivale neiule olid alguses kõige raskemad matemaatika, keemia ja füüsika.

„Matemaatikas on rootslased ligi kaks aastat maas ja see on oma jälje jätnud,” nendib Anderson. „Füüsika ja keemia erinevad selle poolest, et siin baseeruvad need ained teoorial ja arvutusülesannetel, seal aga praktikal ning mõistmises, miks asjad on üht- või teistmoodi. Arvasin, et eesti keel on oluliselt raskem, aga see pole niimoodi tunda andnud, kuigi mul puudub enamik põhikooliteadmisi, eriti grammatikast ning teooriast.”

Vanalinna hariduskolleegiumi 11. klassis õpib teinegi võõrsilt tulnud neiu. Hanna Triin Sipos elas-õppis eelmisel poolaastal Saksamaa väikelinnas Herrnhutis.

Pooleteise kuuga saksa keel suhu

Zinzendorfi-nimelise gümnaasiumi õpetajad olid väga vastutulelikud ja koostasid Eestist saabunule eraldi tunniplaani. Erinevus tavaplaanist seisnes selles, et Sipos ei pidanud võtma Eestis läbitud kursuseid.

„Sealne koolisüsteem on võrdlemisi erinev Eesti omast,” täheldab ta. „Gümnaasiumi jõudes saab õpilane valida igas aines kitsa ja laia rühma vahel, mis määrab tundide arvu.”

Kuigi neiu saksa keele oskus oli minimaalne, oli pooleteise kuuga arusaamine ja rääkimine kõvasti ladusam.

„Tagasi Eestis, andis õppekavade erinevus juba tugevalt tunda,” tõdeb Sipos. „Sealses õppekavas võeti teemasid läbi kauem, süvitsi. Kirjanduses analüüsisime Goethe „Willkommen und Abschied” luuletust ligi kaks kuud, kuigi tunde oli neli nädalas! Eestis tundsin, et olen jäänud maha matemaatikas ja füüsikas, mida võeti Saksamaal läbi palju pealispindsemalt, kuid olin arenenud tohutult paljudes ainetes ja teemades, mida kodumaal õpingud ette ei näe.

Naasmise tegi väga meeldivaks, et minu kool suhtus eemalolekusse mõistvalt. Kui hakkasin vastama äraoldud poolaastat, olid õpetajad igati abivalmid alternatiivsete ülesannete koostamisel.”

Tartu Raatuse gümnaasiumi 6. klassi õpilane Ronja Juurma õppis neli aastat Riia eesti koolis, kus suurem osa õppetööst käib läti keeles. Klassijuhataja Aire Rillo sõnul kohanes tüdruk Eestisse tagasi tulles kiiresti ja sulandus klassi, nii et õpetajad ei saanud arugi, et ta välismaalt tuli.

„Raske oli see, et minu kirjaoskus oli nõrgem kui teistel, kuna Lätis õppisime rohkem muud,” ütleb Juurma. „Hakkasin oma grammatikat harjutades parandama.”

Keel ei ole takistuseks

„Eestisse tagasipöördujaid on meil olnud kogu aeg ja enamikul on väga raske: ei taheta vastu võtta „parematesse” koolidesse ja gümnaasiumi on raske saada,” on tähele pannud Stockholmi eesti kooli õpetaja Ülle Langel. „Tegelikult saavad meie õpilased päris hästi hakkama. Mõistan, et nende eesti keel pole samal tasemel eakaaslaste omaga Eestis, kuid kulub umbes pool aastat ja see pole enam takistuseks. Pigem matemaatika, milles Eestis ollakse palju teoreetilisemad.”

Langelile ongi jäänud mulje, et paljude tagasipöördujate jaoks pole probleem täiskasvanute töö ja kohanemine, vaid hoopiski laste kool. Ta leiab, et kui riigi president on tagasipöördumist soosinud, peaks ka koolidesse jõudma mõttelaad: võtame need lapsed vastu, kuigi esialgu peame nendega natuke rohkem töötama.

Langeli sõnul on see suhtumise ning prioriteetide küsimus. „Ka Rootsis on õpetajad ülekoormatud, kogu aeg tuleb uusi nõudmisi, bürokraatia suureneb, kuid valinud kord juba õpetaja elukutse, tuleb seda tööd teha nii, et tegeled iga lapsega, mitte ainult tublide ja andekatega.”

Järveuurijatest teadlaspaar Tiina ja Peeter Nõges, kelle tütar õppis isa Euroopa Komisjoni uurimiskeskuses töötamise ajal seitse aastat Itaalias Euroopa koolis, uuris gümnaasiumi lõpetamise võimalusi Eestis, kuid poole pealt ei tahetud teda vastu võtta.

„Tütar oleks siin kaotanud kaks aastat,” meenutab professor Tiina Nõges. „Programmid ja ainete läbimise kiirused erinevad. Oleme väga rahul Itaaliast saadud haridusega. Imestasin, et ükski laps ei kurtnud seal kooli üle, kuigi gümnaasiumis tuli kõigis ainetes teha kaks eksamit aastas. Tütar õppis koolis ka eesti keelt, osa riigieksamist tegi Skype’i kaudu. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis keemiat.”

Alternatiiviks IB-õpe

Tartu Miina Härma gümnaasiumis õpib igal aastal võõrsilt tagasi pöördunud lapsi. Kool pakub neile tugiõpet. Põhikoolilastel on enamasti kergem hakkama saada kui gümnaasiumi naasnutel. Direktor Ene Tannbergi sõnul ei valmistagi tagasitulnutele probleeme emakeel, vaid just reaal- ja loodusained.

Viis aastat USA-s elanud 11. klassi tulnud poiss jäi programmide erinevuse tõttu keemia ja füüsikaga koguni nii hätta, et läkski ookeani taha tagasi.

„Tean peresid, kes tagasituleku edasi lükanud, sest pole last kuskile kooli panna,” ütleb Tannberg.

Hõlbustamaks eri riikide haridussüsteemide vahel liikumist, on Härma gümnaasiumis alustatud rahvusvahelist IB-õpet. Vanemas astmes on esimene lend juba lõpetanud. Koolis käivad ettevalmistused alamastme programmiga alustamiseks. IB hõlmab kõiki kooliastmeid, alates lasteaiast. Õppe rakendamine on väga kulukas. Paralleelselt Härma gümnaasiumiga alustas IB-õppega ka Tallinna inglise kolledž.

Tannbergi sõnul on välismaal õppimise suurim oht see, et seal lõpetanud ei tule ka Eestisse ülikooli.

„Kui tahame, et võõrsilt tuldaks tagasi, peab ka koolisüsteem sõbralikumaks muutuma,” lausub Tannberg. „Oleme liiga jäigad.”

Eesti Instituudi eesti keele ja kultuuri välisõppe koordineerija Raina Reiljani arvates ei osata Eesti koolis pahatihti väärtustada õpilase välismaakogemust ja sealt saadud teadmisi. Soovitakse, et õpilase tunnistus kajastaks samu aineid mis Eesti koolis.

„Minu lapsed tegid koolis järele isegi võimlemistunde, kui olid ühe veerandi Eestist ära,” muigab Aivar Paidla, kes kümne aasta eest siirdus Tartu Raatuse gümnaasiumi direktori kohalt Euroopa südamesse. Diplomaadidiplomiga Paidla on juhatanud Luksemburgi pikapäevakooli ja lasteaeda ning praegu juhib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee eesti keele tõlkeosakonda.

„Eesti koolis tahetakse lapsele järele õpetada kõike, mis tal õppimata on jäänud,” nendib Paidla. „Eesti koolisüsteem pingutab üle, arvates, et välismaal midagi ei õpetata. Tuleb muutuda paindlikumaks. Maailm on lahti, lapsed tulevad ja lähevad. Suurem osa ei tulegi sellise suhtumise peale tagasi.”

Paidla ennustab, et suurim väljakutse eesti koolile on alles ees: kui saabuvad umbkeelsed lapsed. „Pigem tasub valmistuda selleks, mitte tekitada probleemi lastega, kes valdavad eesti keelt!”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!