Kooliraamatukogu – õppekeskus või puhkeala?

20. apr. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Viimaseil nädalail on palju kõneldud kooliraamatukogudest. Esmalt tuli see teema jutuks kahe nädala eest Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumil Eesti rahvusraamatukogus. Selle nädala alguses kohtusid sealsamas aastakonverentsil Eesti kooliraamatukogude hoidjad. Mida uut neist kõnelustest kostis?

Et teiste riikide kogemusi on alati põnev kuulata ning ehk saab neist mõndagi õppida, tasub alustada Põhjamaade ministrite nõukogu korraldatud rahvusvahelisest foorumist „Rahvuskirjandus 21. sajandil”, kus kooliraamatukogusid puudutas laste raamatuteni juhtimisest kõnelev Rootsi kirjanik, illustraator ja lugemise saadik 2011–2013 Johan Unenge.

Lugemise reklaam on lugemine

Unenge tuli foorumil välja huvitava mõttega – raamatukoguhoidja võiks olla elav eeskuju ning võtta lapsi raamatukogus vastu raamatut lugedes nagu elav lugemisreklaam, selle asemel et laua taga istudes arvutisse vahtida.

See mõte tekitas diskussiooni, kas raamatukoguhoidjal on tööajal lubatud lugeda või pole see soovitatav nagu näiteks paljudel müüjatel, kes peavad keskenduma kliendile ega tohi jätta hoolimatut muljet.

Napp nädal hiljem sealsamas saalis Eesti kooliraamatukoguhoidjatele teabepäeva korraldanud Eesti raamatukoguhoidjate ühingu kooliraamatukogude sektsiooni juhatuse esinaine Kristel Rannaääre ütles Õpetajate Lehele, et mõte on huvitav ning see on direktori ja raamatukoguhoidja vaheline kokkulepe. Kuid lisas: „Aga pigem on asi selles, et kooliraamatukoguhoidjal pole lugemiseks lihtsalt aega.”

Kristel Rannaääre

Kristel Rannaääre

Rannaääre sõnul ei kujutata sageli ette, kui suur on kooliraamatukoguhoidja koormus ning suurt osa tööst ei saa teha siis, kui uksed lahti. Seega on tarvis nn sisetöötunde ja korrastuspäeva, mil raamatukoguhoidja rahulikult korrastamisega tegutseda saab. Aga paljud direktorid ootavad, et kogu töö saaks tehtud põhitööajal, mil raamatukogu uksed avatud. Nii tekib sageli olukord, kus raamatukoguhoidja peab tegema ületunde, saamata selle eest tasu, või paneb mõneks tunniks raamatukogu uksed kinni.

Viimane aga tekitab omakorda nurinat lugejate-laenutajate seas. Ning on omakorda risti vastu sellele, mida soovitas Unenge: „Raamatukogu uks ei tohiks olla kunagi lukus, see peaks olema kooli süda, kuhu saab alati minna.” Ta pani lausa ette asendada koolis õpetajate puhkeruum suure raamatukoguga, kus õpilased ja õpetajad saaksid koos puhata, siis ei ole kellelgi võimalik raamatutest mööda vaadata.

Kuristik rahaeralduste vahel

Seda, et direktorid raamatukogutööst ei huvitu ning raamatukoguhoidjatega koostööd ei tee, nentis Unenge samuti, väites koguni, et on raamatukoguhoidjaid, kes pole oma kooli direktoriga kohtunudki. Eesti mastaabis pole selline olukord vast väga tõenäoline, küll aga kinnitas Rannaääre esitletud uuring, mis põhines kooliraamatukoguhoidjate seas läbi viidud anonüümsel küsitlusel, et kooliraamatukogudele eraldatavate rahasummade vahel võib haigutada tohutu kuristik.

Kõlab uskumatuna, aga suurim osa ehk neljandik vastanutest kinnitas, et nende raamatukogu põhikogu aastaeelarve on 0–1 eurot. Jah, lugesite õigesti. Null kuni üks eurot. Kolm protsenti vastanutest seevastu tõdes, et sama eelarve nende raamatukogus on üle 6000 euro. Viiendik vastanutest pani sama küsimuse puhul linnukese kasti, mis märkis vahemikku 2000–3500 eurot.

Vastajad leidsid, et suurem võiks olla nii põhifondile kui ka õpikufondile eraldatav raha, aga pakkusid, et mingi kindel summa põhifondile oleks ette nähtud riigi tasandil. Muide, sama küsitluse põhjal jääb kooliraamatukoguhoidja keskmine palk 325–592 euro vahele, olles kõrgeim Viljandimaal ja madalaim Läänemaal.

Naljanurk, mitte pangahoone

Unenge lisas, et paljud raamatukogud näevad välja samasugused nagu 25 aastat tagasi. „Neid tuleks kujundada teisiti. Raamatukogu ei peaks olema nagu täiskasvanutele mõeldud pangahoone.” Tema sõnul peaksid raamatukogud hoolitsema selle eest, et raamatud saaksid noorte elu osaks. Ja selleks võiks näiteks poistele, kellele meeldivad naljaraamatud, teha neist eraldi riiuli või nurgakese.

Teemal, et poisid tahavad naerda ja lugeda raamatukesi, mida raamatukoguhoidja ehk oma mõtteis heaks ei kiida, rääkis mõlemal konverentsil mitu esinejat. Toonitades kui ühest suust, et sel juhul pole täiskasvanul õige oma arvamust avaldada, põlgust väljendada või midagi peale suruma hakata. Sest kõigi meie ühine eesmärk on tuua lapsi raamatute ja lugemise juurde ning sel puhul on kõige olulisem, et laps saaks ise valida, mida ta loeb. Kui laps huvitub juba koomiksitest, loeb iPadist või sirvib anekdoodikogumikke, on see suur võit.

Peaasi et loeb. Ükskõik, mida

„„Pole oluline, mida loeb, peaasi, et loeb,” kinnitas ka Rannaääre ning kõneles, kuidas ta raamatukogus töötades oma suhtumises suure muutuse tegi ning väärtkirjanduse asemel näiteks koomikseid tellis. „See andis tulemuse. Kratid poisid olid raamatukogus ikka ja jälle tagasi, korduvalt samu asju lugemas, tekkis usaldus, hakkasid muid asju ka küsima,” kõneles ta. Vahel tuleb oma eelistused maha suruda ning säärastes olukordades lasta lapsel otsustada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!