Kui Caupo Roomas käis

28. apr. 2013 Karl Kello - Kui Caupo Roomas käis kommenteerimine on välja lülitatud

Et Koiva liivlaste vanem, nende quasi rex Caupo käis Roomas, kindlasti mitte ilma kutsumata, seda mäletati ja meenutati kolm inimpõlve hiljemgi. Caupo asus vend Theoderici saatel teele kevadel 1203 ja naasis septembris 1204.

Kristuse asemik suudles Caupot ja päris temalt palju Liivimaa ümber asuvate rahvaste olukorra kohta ning kinkis ühtlasi sada kuldraha, s.o ca 350 grammi ehedat kulda. Mis oli sel ajal väga suur raha, aga mitte ainult: kulda kingitakse kuningatele. Kroonik Henrik nimetabki sel puhul Caupot ainukest korda kuningaks – tõsi küll, just nagu kuningaks (quasi rex). Paavst edastas Caupole põhimõtteliselt sedasama kulda, mida hommikumaa targad oli toonud Jeesuslapsele 1200 aastat varem. Paavst jättis Liivimaa mehega hüvasti suures kallimeelsuses ning õnnistas teda. Võimalik, et Caupost üritati teha tulevase kohaliku kirikuriigi asevalitsejat. Et Rooma kuuria toetus kohalikele ülikutele, näitas paavsti legaadi tegevus Eestis aastal 1225, kui ta määras kohalike seast vanemad ja kohtunikud ametisse. Kui kirikuriigi eesotsas seisnuks omamaine võimukas ja vägev valdjas, jäänuks see ehk ka püsima.

„Kope ei saanud enam iial elus midagi paremat tunda kui siis, mil ta paavsti nägi,” kirjutab Liivimaa vanem riimkroonika. Kroonik Henrik märgib, et Caupo oli pärast Roomast tagasitulekut muutunud väga ustavaks. Tõenäoliselt oli Caupo ainuke tolleaegne (ja jäi seda kauaks ajaks) meie hõimlaste esindaja, kes sattus paavsti palge ette kalli külalisena. Caupo kohta on mõlemad meile kättesaadavad kroonikad, Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika, öelnud palju häid sõnu: uljas pagan, vägev, rikas ja vooruslik; arvukast suguvõsast; üliustav. Kristlus sai talle armsaks, ütleb kroonik.

Suure poliitika sõlmituses

Samal aastal, 1204, kui kvaasikuningas Caupo tuli Roomast koju tagasi, rüüstati Konstantinoopol, põletati hindamatuid käsikirju – antiikfilosoofide ja -kirjanike teoseid, kirikuisade tekste ja evangeeliume (võpatas mõistus ja inimkond punastas häbist). Täpselt 800 aasta pärast sai omaaegsest Maarjamaast Euroopa Liidu liige. 2004. aastal lõi siinmail lehvima Euroopa Liidu tähelipp, neitsi Maarja tähepärg peal.

Caupo oli kahtlemata suur poliitik, kes suutis orienteeruda Rooma kuuria, Skandinaavia, keldi, saksi ja jõudu koguva vene misjoni jõujoonte rägastikus, kuid tema võimalikule poliitikukarjäärile tegid eestlased lõpu, enne kui see õieti alatagi sai. Paavst tegi Caupo saatjast Theodericist Eestimaa piiskopi.

Caupo käis maailmakultuuri, maailmareligiooni, maailmapoliitika keskuses. Rooma oli universumi keskpunkt: Päike käis veel üsna kindlasti ümber Maa. Rännates läbi Saksamaa ja Itaalia, õppis Caupo tundma euroopalikku kultuuri. Palverännuteele jäänud romaani katedraaliuste pronkskäepidemed säilitavad mälestust Caupo käepuudutusest. Tema jalaasteid mäletavad Rooma tuhandeaastased kiviteed.

Caupo tunnetas tõenäoliselt, et tema rahvas võib seista täiesti võrdsena kõigi teiste kristlike rahvaste seas, ühtses Euroopas, kompaktses ristikoguduses, kus ei tohiks olla vaenatuid ega vaevatuid. Kus viimane võib tõusta esimeseks, kus kõik on kõiksuse palge ees võrdsed. Enamgi: Caupo pakkus oma rahvale päästet, avas tema ees taevariigi väravad. Sest ajalik aeg hakkas otsa saama: maailm oli loodud alles mõni tuhat aastat tagasi ja kohe oli oodata maailma lõppu. Piibel oli ainuke kindel asi, millele toetuda. Miks ei pidanuks Caupo uskuma seda, mida uskus kogu kristlik Euroopa?

Rooma endise hiilguse ja vägevuse märgid olid Caupo külaskäigu aegu palju rohkem näha kui nüüdsele turistile. Traianuse sammas ja Colosseumi varemed olid igatahes oma koha peal, kahe kiviviske kaugusel paavsti residentsist (Lateraani basiilika, nn kirikute ema) ja kindlasti mitte nii sügavale maa sisse vajunud kui praegu. Ühtlasi käisid paavsti uue residentsi, Vatikani ehitustööd. Rooma oli tõusnud taas endise hiilguse varemeile ja saanud isegi nii vägevaks, et esitas väljakutse tegelikule ja ainsale Linnale – Konstantinoopolile.

Caupo mitte ainult ei võinud, vaid kindlasti ka puutus kokku reaalse ristisõjatemaatikaga. Mägiteil ja Põhja-Itaalia sadamalinnades võis ta kohata hommikumaale suunduvaid relvastatud palverändureid, kes läksid küll Kristuse hauda vabastama, pöörasid aga rüüstama kristlikku Konstantinoopolit.

Eksistentsiaalne valik

Caupo asetus võiduka kristluse poolele. Ristiusk oli Rooma impeeriumi kokkuvarisemise põhjus (orjadest said inimesed; kuivõrd kristlasest ei saa orja teha), lõppes orjade juurdevool. Kui kristlus suutis hävitada Rooma riigi, kas on mõtet talle siis siin metsade taga vastu hakata? Mõttekam oleks koos tegutseda.

Miks otsustas Caupo Rooma kristluse kasuks? Liivi rahvas oli suhteliselt väike, kuid ettevõtlik ja edasipüüdlik. Liivlasi pitsitasid läänest saarlased ja idast venelased, põhjast lätlased ja lõunast eestlased. Ajalugu on kinnitanud Caupo valiku adekvaatsust. Ajaloo iroonia on muidugi selles, et kui endise Vana-Liivimaa alad Euroopa Liitu astusid, polnud kuulsat liivi rahvast enam olemas. Ei saanud liivi keel kõlama EL-i ametliku keelena.

Lembitu valik viis teda venelastelt abi paluma. Oodanud enne madisepäeva 1217 kaks nädalat asjatult Novgorodist lubatud abi, olid eestlased sunnitud ühendatud ordu- ja kirikuvägedele üksinda vastu astuma.

Caupo pidi käima ka Jõetaguses Maarja kirikus (Santa Maria in Trastevere) tulevase Vatikani taga. Paavst hakkas just parasjagu rajama sinna jumalariigi uut keskust. See on teadaolevalt esimene kirik, mis pühendatud jumalaemale, Caupo aga oli jumalaemale pühendatud Liivimaa esindaja.

Caupo pidi käima ka Jõetaguses Maarja kirikus (Santa Maria in Trastevere) tulevase Vatikani taga. Paavst hakkas just parasjagu rajama sinna jumalariigi uut keskust. See on teadaolevalt esimene kirik, mis pühendatud jumalaemale, Caupo aga oli jumalaemale pühendatud Liivimaa esindaja.

Surmahaavad ihus

Liivlaste kuningale Caupole löödi samas lahingus surmahaavad ihusse. Kui Lembitu surma asjaolusid kirjeldab kroonik Henrik võrdlemisi üksikasjalikult, et kes ja kuidas, siis Caupo puhul on ta tunduvalt kidakeelsem: „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt issanda kannatust meenutades ja võtnud issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge, olles enne seda jaotanud oma vara kõigile Liivimaal rajatud kirikuile. Ja leinasid teda niihästi krahv Albert kui abt ja kõik, kes olid nendega. Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse.” Ka Liivimaa vanem riimkroonika keskendub Caupo märtrisurmale: „Kope sai seal raskelt haavata. / Ta ei surnud aga kohe, / vaevu jõudis ta koju. / Tema lõpp oli puhas. / Tal oli neli haava / ja ta ütles mitu korda: / „Viis haava sai Jumal minu eest. / Et mul ei läinud nii nagu Temal,/ selle üle ma kurdan.” / Ta suri vagas kahetsuses.” Nii Henriku Liivimaa kroonika kui ka Liivimaa vanem riimkroonika seostab Caupo surma Kristuse martüüriumiga – Kristus aga anti ära reeturlikult.

Kroonik Henrik vaikib Caupo haavamise asjaoludest. Millal see toimus, kas lahingu algus- või lõppjärgus? Kes torkas? See on veidi üllatav, sest Lembitu tapjat identifitseeritakse samas küllalt põhjalikult. Henriku sõnul leinasid Caupot krahv Albert (Taani kuninga Valdemar II õepoeg), Daugavgriva abt Bernard ja kõik, kes olid nendega, aga ei maini ordumeister Volquini vendadega. Kuigi lahingu eel esineb ordumeister kroonikatekstis krahv Alberti järel ja tsistertslase abt Bernardi ees tähtsuselt teisel kohal. Mis võiks ju tähendada, et ordumeister ei leinanudki Caupot eriti. Näib olevat kaks võimalust: kas Caupo haavamise asjaolud polnud teada või oli see üldtuntud saladus, millest ei saanud avalikult rääkida. Kas kroonik tahab meile öelda midagi ridade vahelt? Kas Caupo jäeti hätta või tõtati talle appi n-ö aeglaselt kiirustades? See oleks kergesti mõistetav, sest aastal 1212 oli Caupo astunud selgelt ordu vastu välja. Seejärel kadus ta viieks aastaks, kuni oma surmani, kroonika lehekülgedelt. Igatahes oli ordu huvides, et Caupo kaoks, jäädavalt. Paavst Innocentius III, keda Caupo külastas, oli surnud aasta enne Madisepäeva lahingut.

Caupol võis Roomas midagi tuttavatki ette tulla, kas või Kapitooliumi emahunt. Liivi külmahunt tahab neelata päikese, kuid Pikne lööb ta puruks.

Caupol võis Roomas midagi tuttavatki ette tulla, kas või Kapitooliumi emahunt. Liivi külmahunt tahab neelata päikese, kuid Pikne lööb ta puruks.