Rein Sikk: Kuidas tappa inimesi ja ideid
Eestlane on koledal kombel seaduseusku. Seadus näib kui kuri deemon, mida kohates ununeb võime oma peaga mõelda, talupojatarkuse abil probleeme lahendada. Paraku ununeb seaduse ja määruse ees selga küürutades ka kõige tähtsam: seadus pole midagi muud kui pelgalt inimeste loodud lausete kogum. Ja täpselt samamoodi, kui inimesed on lausetest seadusi loonud, saavad nad neid ka muuta, paremaks teha. Või mõned eriti tobedatena tunduvad lihtsalt ära unustada.
Eelmine nädal, rahvakogu nädal, tõi paraku uue näite sellest, kui palju halba võib teha mõne seadusesätte totter järgimine. Rahvakogu korraldajate suurim eksimus ja viga oli selles, et rahva nimel üritust korraldades ehitasid nad müüri rahva ja rahvakogule kutsutute vahele. See müür ehitati arusaamatust salatsemisest.
Meenutame. Kas teadsime enne rahvakogu kokkutulekut, kes on need umbes viissada Emori väljavalitut, kes lähevad rahva nimel kõnelema, otsuseid tegema? Ei teadnud. Neid nimesid meile ei öeldud, veebi ei riputatud. Aga see oli ränk eksimus, sest rahvas peab ometigi tundma ja teadma rahva nimel otsustajaid. Muidu moonduks tundmatuseni ju rahvakogu eesmärk.
Absurdne andmekaitse
Rahvakogu korraldajad dogmatiseerisid paraku isikuandmete kaitse seaduse selle sätte, mis ütleb, et isikuandmeid ei tohi inimese enese loata levitada. Millegipärast arvati salatsemist väärivaks rahvakokku valitute nimed.
Tulem oli, et kuni rahvakogu kokkutulemiseni ei teadnud laiem avalikkus, kes siis ikkagi kokku tulevad, rahva nimel hääletama hakkavad. Mis olnuks lihtsam, kui väljavalitutele teatada, et nende nimed avalikustatakse rahvakogu veebilehel? Aga seda ei tehtud, salatseti.
Salatsemine võttis paljudelt väljavalituilt ära vastutuse oma kogukonna ees, samuti kogukonna toetuse. Osa valituid jättis lihtsalt, näiteks mugavusest või ajakulule viidates, Tallinnasse minemata ja keegi ei saanudki teada, et nad ei läinud oma tähtsat rolli täitma. Teistele ei saanud sõbrad õlale patsutada öeldes: tubli oled, kui meid esindad.
Olukord olnuks hoopis teine, kui rahvas teadnuks nädal aega ette, kes siis ikkagi Tallinna lähevad. Küll olnuks piisavalt nööbistvõtmisi ja uurimisi ja soovitamisi, et mida ja kuidas siis Tallinnas ette võtta. Ja kõige tähtsam – rahvas teadnuks, kes nende nimel tegutsevad. Laiemas plaanis oli just salatsemise süü see, et viiesajast väljavalitust tuli kohale vaid 315 ehk teisisõnu 63%. Nadi tulemus, salatsemise korraldajad!
Pikk lömitamistava
Selline arusaamatu lömitamine seaduse ees polnud Eestis esmakordne. Paljudel meist on veel meeles kaubandus- ja toitlustusinspektorite nürimeelsena tunduv tegevus, kui meie poodides hakkasid kehtima nn euronõuded. Küll mõõdeti kraanikausside suurust ja ähvardati vajaliku põrandapesumopi puudumise pärast ülemaalise epideemiaga. Seda, et külapoes oleks müügil tädi Maali kodumoos ja onu Juliuse koduõlu, peeti siis peaaegu massimõrva ettevalmistamiseks.
Praeguseks on paremates külapoodides müügil nii see kui ka teine, rääkimata otse ahjust tulnud saiadest, ning ühtki epideemiat pole puhkenud. Ametis on edasi ka enamik omaaegsetest hüsteeria kütjatest, kes näikse olevat mõistnud, et iga seadust saab tõlgendada mitmel moel. Nii ametniku hüvanguks, aga ka lihtrahva rõõmuks.
Gümnaasiumireformi autorid kummardavad täna jumalusena müütiliseks muudetud arvu 252. See number − kohustuslik õpilaste arv gümnaasiumis − on osale reformi ideoloogidele kui võluvits, mis määrab ära, kas kool jääb püsima või saadetakse hingusele. Miks aga pole müütiline kummardatav arv 251 või 777, ei tea. Ja milline on dogma number 252 rakendamise mõju maa-asulatele? Pole vist pähe tulnud uurida.
Mõne aasta eest tõlgendati andmekaitse seadust nii hüsteeriliselt, et see oleks viinud raadioeetrist ja ajaleheveergudelt sünnipäevaõnnitlused meie eakatele. Õnneks tuli mõistus ruttu pähe. Õnnitlemise korraldajad lihtsalt vilistasid arusaamatule sättele ja mõistusevastasele tõlgendusele. Ja pange tähele –
maailm ei läinudki hukka.
Tunnistagem samas ausalt – pea kõik me oleme seaduserikkujad. Iga päev rikuvad Eestimaal tuhanded inimesed tähtsat liiklusseadust sellega, et lähevad vales kohas üle tee. Nad teavad küll seadust, mis kohustab kasutama ülekäigurada, aga talupojamõistus ütleb, et kui tõesti kusagilt autot ei paista ja selles on ka kolm korda järjest veendutud, võib enesele pisikest pattu lubada. Sest see on ratsionaalne ja mõistusepärane.
Mart Laari kogemus
Loomulikult ei kutsu ma inimesi üles massiliselt seadust rikkuma. Pigem mõtlema. Sest kui vaadata maailma üksnes läbi paragrahvide, tapame eneses inimese ja inimlikkuse. Lisaks seame aina enam tõkkeid uute, värskete ideede levimisele, sest leiame masinlikult paragrahve ja põhjendusi, miks asjad mingil kombel muutuda ei tohi.
Samas on meil mõistliku mõtlemise kogemus ju varnast võtta, kui meenutame Mart Laari esimest valitsust, mille värvikas pilt avanes meile raamatust „Isamaa tagatuba”. Kui eesmärk on õilis, ei tohi seadused olla takistuseks. Kui vaja, muudame ümber, kui vaja, teeme uued ja paremad. Nii ehitati ju Eesti taassündinud vabariiki!
Tänagi võiksime nii talitada, et mitte masinaks muutudes kogemata kombel inimesi ja ideid hukata.
Ilus! Kuidas nüüd sundida bürokraate seda lugu lugema? Väga hea näide on see õpilaste arv gümnaasiumis 252. Tõepoolest, kui küsida ministeeriumiametnikult, et millistele uuringutele tugineb näit kolme suuna vajadus gümnaasiumis, siis sain vastuseks, et nii on õppekavas kirjas??? Keegi kuskil kunagi kõneles…..ja kui nad surnud pole, elavad õnnelikult edasi.