Lahing Apaatias

Kui õpilane ei õpi, siis on ta tuim, ükskõikne ehk apaatne. Apaatia on tundeelu tuimenemise enim väljendunud vorm. Aga õpetaja? Kas pedagoog, kes õpetab apaate, on apatoloog? Võõrsõnad tuleb panna ilusasse emakeelde, et kogu ühiskond ei apatiseeruks, et mõtted ei muutuks apatiidiks. Õpetaja, kes õpetab tuimi õpilasi, on apaadialune.

Apaadialune mõtleb apaatidest. Õpetaja jälgis pikalt Kalevit ja Lindat. Kalevi kehakeeles oli empaatiat apetiitse Linda suhtes ja Linda pilkudes sümpaatiat kahupäise Kalevi suunas. Aga õpetajal ei olnud empatoloogi või sümpatoloogi lisaeriala, tema tahtis õpetada midagi lihtsat, näiteks keemiat.

„Kalevi Kotkas!” hüüdis õpetaja poolehäälse paatosega esimest, teist ja kolmandat korda. Viienda korra ajal Kalevi pöördus ja ütles: „Ah?” Pöördus ilmselt seetõttu, et Linda näitas näpuga õpetaja suunas, kes seisis projektori valgusvihus nagu monument kannatusterohkele 20. sajandile.

„Kalevi, ütle palun, kuidas nimetatakse küllastumata ühendeid, milles on süsinike vahel üks kovalentne kaksikside.” Kalevi pööras õpetaja poole oma sinisilmad (teate küll, monohübriidne ristamine, sellest rääkis õpetaja eelmisel poolaastal) ning kõlas aus ning empaatiline vastus: „Ma tõesti ei pannud teie juttu tähele. Vabandust.”

Õpetaja emotsioonid tõusid, vähemalt väärtushinnangud on Kalevi kivistel mõttepõldudel idanenud! „Millega te siis tegelesite?” − „Ma näitasin Lindale üht videot.” Info­tehno­loogilise interpreedina võttis Kalevi klaviatuuril paar nõtket akordi, keeras oma tipp-topp laptop’i õpetaja poole ning näitas videot säravast-vuravast autost.

Mõte autost muutis õpetajagi apaatseks, ta kaardistas Kalevi emotsionaalse dipoolina, mille empaatne poolus on suunatud Linda ning apaatne poolus õpetaja suunas. „Linda, kas sulle jäi küsimus meelde?” − „Jah, õpetaja, kaksikside!” – „Ning kuidas oleks vastus?” Neiu peaaegu ohkas: „Kaksikside. Alkeemia.” – „Vaata veel vihikusse ja täpsusta palun.” – „Kaksiksidemega ühendid on alkeenid.” Nii see on. Tõde tõuseb ja vale vajub.

Õpetaja otsustas apaatia müürist järgmise kivi välja kangutada. „Sulev,” ütles õpetaja hästi sõbraliku ja osavõtliku häälega, „kas tohib küsida, millega sina praegu tegeled?” – „Tohib küll,” vastas Sulev, „mängin.” Oi ninnu-nännu-minnu-männu lapsekene, mõtles õpetaja omaette. „Ja mis mängu sa siis mängid?” jätkas ta valjusti. – „Püssimängu,” vastas Sulev. Ohhoo, mõtles õpetaja, jälle omaette, äkki polegi ta lapsekene, äkki on hoopis Kšatrija, Satraap, Leegionär, Strateeg − Suur Sõjamees? „Ja kas sa võidad või kaotad?” – „Võidan muidugi!” – „Ja mis võiduks on?” – „Võidupunktid.” – „Ja mis punktidega teed?” – „Maha müün.” Jah, nii see on, mõtles õpetaja edasi, ei olegi lapsekene, on hoopis Proletaarlane. See, kuidas ta näpuliigutused otse eurodeks muutuvad, on hoopis imelisem eteeni muundumisest kasvuhoonekileks.

Ei mingit teooriat enam! Kui apaadid vahetunnist tagasi klassi lonkisid, oli ühele lauale ehitatud kolbidest ja torudest kaadervärk. Apaadialune võttis ühelt asjalikumalt apaadilt tuld, süütas põleti ning peagi mulises viimase toru otsast välja gaasi. Aroom oli paljudele antipaatne. Kalevi nuusutas ja kirtsutas nina. Linda näitas üles erilist teadlikkust ning lehvitas gaasi graatsilise randmeliigutusega oma nii-nägusa-nina suunas. Kaunis hetk, oh viibi veel! Ei viibinud! Fluidum hajus ja apaatide pilgud vajusid taas.

Õpetaja otsustas kogetu kinnistada. Aknaaluses pingis istus keegi N.-I. Tasa. Õpetaja võttis SMART-kirjutuspulga ning ulatas selle noormehele nagu Sigatüüka võlukepi: „Palun, Nils-Ivo, minge tahvli juurde ning joonistage sinna eteeni struktuurivalem!” Noormees kohmetus: „Miks mina, mina olen vaikne mees, mitte mõni keemik?” – „Vaikne ja rumal ei ole sünonüümid,” lohutas õpetaja.

Nils-Ivo võttis kirjutuspulga nagu sangpommi, lonkis õpetaja ees tahvlini, võttes seal püha Sebastiani poosi. „Tsee,” ütles õpetaja nii vaikselt, et Nils-Ivo võib-olla kuulis, klass aga kindlasti mitte, „… tsee.” Poiss joonistas C. „Kriips, kriips, tsee, haa-haa-haa-haa,” samuti väga vaikselt. Tagasi pinki minnes sarnanes Nils-Ivo juba Prometheusega, kes äsja kurjadele kotkastele tõestanud, et tema maks kasvab iga kord tagasi.

Õpetajal oli veel toomata näide eteeni mõjust Ecuadorist eksporditud banaanide küpsemisele. Siin takistas teda Olev Ait, kes seletas esimeses pingis midagi pinginaabrile, kes oli algaja apaat ja oleks ehk seetõttu hoopis apaadialuse epistleid eelistanud. Olevi mantrast kostis etanooli tähistavaid märksõnu. Arusaadav, esmaspäev, esimene tund ning seljataga on pikk nädalavahetus. Olev tiksus nagu radioaktiivne süsinik, mille poolestusaeg on üle viie tuhande aasta, aga tunni lõpuni oli ainult paar minutit.

„Olev, kas sa annaksid mulle ühe minuti, ma nii palun?” Olev ei andnud, ta nagu korranuks oma nime kiiresti ja mitu korda järjest. Õpetaja pani defineeriva diagnoosi, jällegi vaid mõttes: logopaat-psühhopaat, kes ei suuda iialgi lobisemist lõpetada. Tund oligi lõppenud, apaadid hargnesid ahvatleva atmosfääriga avarasse maailma, jättes apatoloogi e-päevikut klõpsima.

Õpetaja tardus pikalt toolile ning kirjutas lõpuks järgmised read:

„Täht Põhjataeval tumedal / Ta särab ikka veel / Ta valgus see on ikka teel / see jätkab oma pikka teed / ma ootan ikka veel.”

Õpetaja luges oma read läbi ning tal hakkas kergem. Ta oli jälle valmis püstipäi homsele vastu minema.