Las ma olla mina

26. apr. 2013 Jaana Vasama Soome Tuglase Seltsi juhataja, pedagoogikadoktor - 1 Kommentaar

Identiteeti määratlevad asjad on püsinud samad, aga nende rõhuasetused on ajas muutunud. Praeguses argipäevas on täiesti teistsugused väljakutsed, kui olid 20 või 50 aastat tagasi. Meie teadlikkus ja kogemus teistest kultuuridest on kiiresti kasvanud koos uue tehnoloogia, rikastumise ja globaliseerumisega.

Soomlane ei pea enam teistest kultuuridest kogemuse saamiseks reisima, „need teised” on juba Soomes meie naabrid, töökaaslased, kliendid, laste klassikaaslased jne. Neid tuleb kogu aeg juurde kõikjalt maailmast. Varem olid identiteedi kesksed küsimused, kes ma olen ja kust tulen. Tänapäeval on üha tähtsamaks muutunud see koht, kus küsimus esitatakse. Endiselt on tähtis, kes ma olen, aga üheks määratlejaks saab koht  – kes ma olen siin just praegu.

Inimese ja koha suhet võib vaadelda kolmes dimensioonis: füüsilise asukohaga, tundesidemetega ja sotsiaalkultuuriliselt. Immigrandil on eriline vajadus luua suhe uude asukohta. Sageli on tal ka vajadus motiveerida nii endale kui teistelegi põhjuseid ja õigustust olla ja elada uues kohas. Tähtis on, kuidas inimene uues kohas kohaneb, otsustavad tema kogemus ja tegutsemine. Uues kohas kohaneda on raske siis, kui uue maa kultuuris on palju kõrvalekaldeid inimese varasemast kogemusest. Raskused tekivad, kui väärtuste maailmas esinevad vastuolud. Toon mõne näite. Soomes on naise iseseisev positsioon ja sugudevaheline võrdsus iseenesestmõistetavad. Maailmas on aga palju mehe positsiooni rõhutavaid kultuure. Kui raske võib Somaaliast tulnud perel olla möönda, et Soomes võivad noored naised tugevasti rõhutada oma seksuaalsust ning bussipeatustes ripuvad naiste aluspesureklaamid! Ja teistpidi  – kui raske on soome naisel panna burka selga ja varjata sellega kõik oma välised iseloomustavad jooned, riietumisstiilist juusteni välja! Mu õe aafriklasest mees on mitu korda tõdenud, et Soomes on mehel võimatu olla mees, kuna ta ei tohi enam midagi otsustada. Nii kindlasti ka on, kui juhtud olema pere või sugukonna vanim meesisik ning oled harjunud, et kõik pere nooremad liikmed küsivad sinult luba, kas nad tohivad õpinguid jätkata, kolida kusagile mujale, teha keemilisi lokke või muud sellist. Mu õde ja teisi sugulasi ajab raevu ka, et Lääne-Aafrika kultuuris on küsimuste esitamine ebaviisakas. Praktikas tähendab see, et mees ei küsi, kui ta mingit praktilist probleemi kaalub, ja küsimusi ei esitata nooremale naisisikule. Meile tundub selline küsimuste mitteesitamine ebaviisakas, õemehe meelest aga ei sobi küsida. Teadlikkus sellest probleemist on igapäevaelus abiks.

Soomlased ja eestlased õpivad välismaal üha rohkem, mitmekultuuriliste abielude hulk kasvab, üha enam inimesi veedab aasta või mitugi teises või isegi mitmes kultuuris töölähetuste tõttu. Inimese elu on seal, kus ta parajasti on. Mida tugevamaid häid muljeid saab uues elupaigas, seda tugevam side selle asukoha ja kultuuriga tekib. Suhe oma kodumaasse muutub alati mingil moel, kui sealt eemal olla. On asju, mida oma kodumaalt igatsetakse, ja on neid, mis ei meeldi. Elu välismaal võib olla vägagi lahus kodumaast. Kodumaa võib tähendada lapsepõlvemälestusi, mõningaid looduselamusi ja heal tasemel kooli  – kodumaast ja oma taustast võidakse üles leida vaid parim ja see, mida millalgi vaja läheb. Soomlasele ei ole selleks vältimatuks enam keel, sest tänapäeval on üsna loomulik, et kaks soomlast räägivad omavahel inglise keeles, eriti kui nad pole parajasti Soomes. Kui uue asukohaga siduvaid elemente on piisavalt, saab sellest kohast kodu, see ei ole enam pelgalt asukoht. Inimese kodu võib olla mitmes kohas. Soomlaste uurimuste kohaselt on tähtsaimad kohaga siduvad tegurid lähedased inimesed, pere, sõbrad, töö, kodumaja, loodus, keel ja oma kultuur. Kui seos uue kodumaaga on nõrk, on asukoha vahetamise tõenäosus suur. Riigil on seda tähtis teadvustada, kui ta kaalub, millist immigratsioonipoliitikat viljelda. Keda me oma tuleviku kindlustamiseks vajame ja kuidas edendame immigrantide sidemeid meie maaga? Küsimus on ka maasiseses stabiilsuses ja turvalisuses.

Eri kultuuride traditsioonid on fusioneerumas. See tähendab, et kohalikud ja väikeste vähemuste traditsioonid on suurtele ja kaubanduslikult toetatud traditsioonidele jalgu jäämas. Hea näide sellest on sõbrapäev ja halloween, mis on Euroopasse püsivalt randunud viimase 20 aasta jooksul. Samal ajal on Soomes täiesti kokku kuivanud näiteks kekritraditsioon (soomlaste saagikoristuspüha, mis on halloween’iga samal ajal). Kekritraditsiooni üritatakse poolvägisi elustada, aga kuna see on nii kaua unustuses olnud, tunduvad katsed pealesunnitutena. Ka Lääne-Soome nuudisoku traditsioon on hääbumas. Nuudisoku päev on 13. jaanuar, mil tähistatakse jõuluaja lõppemist. Lapsed, varem ka täiskasvanud, riietuvad ja jooksevad ukselt uksele, lauldes ja saades tasuks jõulust alles jäänud maiustusi.

Huvitav on eri maades suhe ka oma emakeelde ja sellega seotud traditsioonid. Hindan väga Eestis tähistatavat emakeele päeva ja eriti koolis korraldatavaid pidustusi. Soomes on ka soome keele päev, Mikael Agricola päev, aga suurem osa soomlastest isegi ei tea, millal see on. Koolis seda küll mainitakse, aga üldiselt mingil moel ei pühitseta. Paljudes Aafrika kultuurides on inglise keele positsioon ülimuslik, kuigi ühe tugeva hõimukeele rääkijaid võib olla kümneid miljoneid. Kuna oma kirjakeelt ei ole pärast algklasse olemas, minnakse kiiresti üle inglise keelele. Hea näide on siin Nigeeria kirjandus, mis on tõesti kõrgel tasemel, kuid kirjutatud inglise keeles. See teenib kaubanduslikke eesmärke ega edenda mingilgi moel oma hõimukeelte arengut.

Riiklikud sümbolid tunduvad siiski tugevatena säilivat. Euroopa Liidu lipp ei tekita selliseid tundeid nagu oma maa lipp, sellega on raske end seostada. Riiklike institutsioonide ülesanne ongi üha rohkem rahvusliku kultuuripärandi säilitamine. See tähendab, et riigid peavad teadvustama, mida nad tahavad säilitada ja millega tahavad kodanikke end seostavat. Tähtsaimasse rolli tõuseb kool, selle väärtused ja õppekava. Soomes on see suunis tehtud väga konkreetseks, riiklikus õppekavas on Soome määratlenud viis väärtust, millele õppekava põhineb. Need on inimõiguste austamine, võrdsus, demokraatia, ökoloogilisus ja multikultuurilisuse tunnistamine. Need väärtused määratlevad, millist Soomet ja milliseid soomlasi me kasvatame. Väärtused kulgevad käsikäes ühiskonnas valitseva moraaliga.

Mõned rahvuslikud traditsioonid on siiski nii tugevad, et ei kao, vaid muudavad lihtsalt veidi oma vormi. Selle hea näide on Soome saunakultuur. Veel 1992. aastal registreeris suurem osa soomlastest oma saunakorra elumaja ühissaunas reedeks või laupäevaks, kuid tänapäeval saunatab üle poole soomlastest oma saunas, enam ei taheta jagada ruume teistega ja tahetakse sauna kütta siis, kui endale kõige paremini sobib. Saunatamine ei ole vähenenud, vaid on muutnud oma vormi. Samamoodi on soomlastel säilinud suur austus looduse vastu, samuti raamatukoguteenustest lugupidamine. Raamatukogu võibki pidada soomlaste elutoaks, seal käivad usinalt kõik soomlased. Mõni kuu tagasi väideti ühes ajakirjas, et Tallinna laevadest on saanud soomlase uus elutuba. Aastal 1992 käisid soomlased Stockholmis, nüüd käivad kõik Tallinnas. Soomlastel on niisiis individuaalseid, kuid samas jagatavaid kogemusi saunast, raamatukogust, metsast ja Tallinnast. Neidsamu kogemusi jagab meiega üha enam Soomes elavatest immigrantidest, seda olete võinud näha ka Tallinna tänavapildis.

Immigratsioon ja rahvusvahelistumine muudavad meie seisukohti, aga need muutuvad väga aeglaselt. Immigratsioon Soomes kasvab praegu tugevalt, aga mõtte ja tunde tasandil toimuvad muudatused aeglaselt. Sageli unustatakse ära tõsiasi, et igal aastal kolib ligi 10 000 soomlast Soomest minema. Tüüpilised äraminejad on pealinna ümbruses elav alla 34-aastane naine, kes läheb end täiendama, ja mees, kes läheb ajutisse töölähetusse. Üle 44-aastastele kodumaalt lahkumise künnis tõuseb. Kui need välismaal elanud inimesed või osa neist tagasi tuleb, toovad nad uusi mõtteid ja kombeid kodudesse ja töökohtadele. Uurimused näitavad, et tagasi tulla pole kuigi kerge. Samal ajal kui oled ise muutunud, on muutunud ka kodumaa, see pole enam sama, mis oli sinu ära minnes, aga mälestused on minevikus kinni. Ka naasnut võib kodumaa pidada „teiseks inimeseks”  – oma ajutises asukohas esindas ta võõrast, aga kodumaale tagasi tulnuna võib pälvida sama saatuse. Detsembris valmis Soomes uurimus Soome laste kodumaale tagasituleku kogemustest. Naasta ei pruugi olla kerge, emakeeleoskus pole võib-olla enam nii hea ja eri maade koolikultuuris on suuri erinevusi.

Soomes elab ametliku statistika järgi üle 39 000 eestlase. Soomes ei tunnetata Soome ja Eesti koolikultuure väga erinevatena. Paljud imestavad seetõttu, kui palju esineb eestlastest õpilastel Soome koolis probleeme. Eestikeelses koolis õppinud lapsele on siirdumine soomekeelsesse kooli šokk. Teave meie maade koolisüsteemide erinevustest vähendaks neid probleeme märkimisväärselt. See teave peaks olema eesti õpilastel, nende vanematel, Soome õpetajatel ja mõlema maa haridusametnikel. Seetõttu hakkabki Tuglase selts koolitama Soomes oma õpetajaid  – kavatseme rääkida, millised on meie maade koolisüsteemide suurimad erinevused ja kuidas saab sellest tingitud probleeme ära hoida. Soome ja Eesti asuvad teineteise lähedal, aga eestlaste suur hulk Soomes on näidanud, et me ei tea oma lähinaabritest kuigi palju. Mõlemal maal on kõrgel tasemel koolisüsteem, kuid toimivad need väga erinevalt. Kui kõrgel tasemel oleks meie haridus, kui meie maade tugevad küljed ühendataks!

Kui inimesel on raske leida tasakaalu oma identiteedi ja elukoha vahel, hakkavad ilmnema probleemid. Inimene hakkab ümbritsevast ühiskonnast võõranduma kas eraldudes või probleemidesse sattudes. Kultuurilised kokkupuuted on mitmel tasandil; siin kohtuvad eri keeled, usundid, traditsioonid ja sugupõlved. Kultuur on tööriist, mille abil mõistame oma kohta maailmas ja samastame ennast teistega. Kultuuri alusel saab seletada inimese käitumist ja selle abil teatud piirini ette näha inimeste tegusid. On vaja meeles pidada, et kultuur muutub ja muudab oma vorme koos ajaga. Me ei saa määratleda inimest ainult tema kultuuritausta põhjal, inimene on palju keerulisem olend. Oleme ise loonud ka mitmesuguseid kultuuridevahelisi piiritarasid ja stereotüüpe, mis raskendavad meie suhtumist teistesse kultuuridesse ja inimestesse. Eestlased oskaksid mulle rääkida, millised meie, soomlased, oleme või mis on tüüpiline saarlasele või setule. Meil on omad arusaamad aafriklastest, asiaatidest ja ameeriklastest. Neid ootusi ja oletusi loome me teadmise ja kogemuse põhjal, aga see on vaid üks tõde. Juhatan Soomes heategevusorganisatsiooni, mis ehitab kooli Nigeeria maakoha vaestele lastele. Olen selle maaga tutvunud kirjanduse, muusika ja kunsti kaudu. Siiski on maal palju kirjutamata seadusi, millest mul oli raske aru saada, kui käisin seal esimest korda poolteist aastat tagasi. Nigeerias ei riietu naine kahel järjestikusel päeval kunagi samadesse rõivastesse, sellel maal tähendab sõna „aitäh” pigem „hüvasti”, nii et ma ei kuulnud kedagi millegi eest tänavat. Kõige raskem oli sügavalt ja alandlikult kummardada külavanemale, kohalikud laskusid seda tehes lausa kõhuli, eurooplasest naisena mina seda ei suutnud. Teisalt suhtusid kõik minusse väga sõbralikult ja ma ei pidanud midagi kartma. Nigeerias ja kogu Aafrikas on usk ja argipäev tihedalt seotud  – nende jaoks on normaalne, kui igal reedel koguneb kaks miljonit nigeerlast maailma suurimasse kirikusse. Minu viis asjadest mõtelda ei ole ainus ja õige, maailmas on palju tõdesid. Ja lõppude lõpuks kardab inimene seda, mida ta ei tunne.

Kui tahame oma tavasid tulevaste sugupõlvede jaoks säilitada, peab meil olema tugev tahtejõud ja peame traditsioonide säilitamiseks tööd tegema, iseenesest need tänapäeva ühiskonnas ei säili. Järgmise 15 aastaga kahekordistub Helsingi immigrantide hulk. See tähendab, et linnas räägitakse üle saja viiekümnes emakeeles, üha rohkem on tavasid, kultuure ja multikultuurset ühiskonda. Me peame teadvustama, mis on meie väärtused ja eesmärgid, peame õppima immigrantidega koostööd tegema. Ühe suure enamuse kõrvale on tõusnud loendamatu hulk vähemusi, kellega tuleb hakkama saada. Süvenenud mõistmist ja avardunud pilku on vaja maailmas, kus kultuurilised kokkupuuted on igapäevased. Kultuurilise dialoogi jaoks ei ole vältimatult vaja ühist keelt, kokkusaamisest piisab. Kuidas see õnnestub, see sõltub vastastikusest käesirutusest, soovist olla kohal ja näha teist sellisena, nagu ta on. Tegu on tunnustamisega, sellega, et keegi võib olla minust väga erinev ja mina ei oota, et ta muutuks vastavalt minu tahtele. Inimestevaheline ühtekuuluvus ei teki ainult sarnasuse alusel. Igaüks meist on ainulaadne indiviid, kuid siiski saame üksteist austada ning parimal juhul võivad meist sõbradki saada. Teisel inimesel on luba minust erineda, kuid siiski on ta mulle tähtis, ilma muutumise paineta. Tähtis on ka, et teadvustame oma väärtuste maailma ja seda, mis vaatenurga alt ise maailma vaatame. Külavanema ees kummardades oli mulle tähtis mõista, et olen eurooplane ja võrdõiguslikus ühiskonnas kasvanud naine, kuid mõistan, et solvasin kohalikku kultuuri, kui käitusin oma kultuurile tüüpilisel moel. Teisalt ei oodatudki minult kui eurooplaselt, et valdaksin kohalikke kombeid. Iga inimese elu algab enesetunnetusest, kuid terviklikuks inimeseks kasvame alles suhtes teiste inimestega. Suhe teiste inimestega algab kõige paremini nii, kui sirutan oma käe lootusrikkalt mõne teise poole. See, kuidas minu käesirutusele vastatakse, kas julgustab või ohjeldab uusi käeulatamisi.

Maailma ehitatakse kogemuste kaudu. Minu varsti nelja-aastane ristitütar Joy, kelle isa on ingliskeelne aafriklane ja ema soomlane, on oma maailma loonud loogilisel ja toredal moel. Algul mõtles ta, et kõik mehed räägivad inglise keelt, kuna tema isa rääkis seda. Ka tema rääkis kõigi meestega inglise keeles. Aga ühel päeval ärkas ta uuele tõele, et heldene aeg, valged mehed räägivad soome keelt. Ta tegi uue otsuse: mustanahalised räägivad inglise keelt. Ta oli sügavalt vapustatud, kui nende kodus käis külas soome keelt rääkiv tumedanahaline naine. Ja tavaliselt nii jutukas Joy istus päris vaikselt, uuest avastusest vapustatuna. Maailm ei olnudki päris selline, kui tema oli oma kogemuste põhjal otsustanud. Oma lõpliku otsuse pani ta kokku, kui rääkis mulle pool aastat tagasi: minu isa on must, mina olen pruun ja ema on valge, isa räägib inglise keelt ja ema räägib soome keelt, minu vanaemad elavad Aafrikas ja Soomes. Joy maailm on korras ja tal on suurepärane võime uusi kultuure vastu võtta, kuigi ta on alles kolmeaastane. See, kuidas me temaga suhtleme, on otsustav nii temale kui ka meile endile.

Sirutan käe, kas sa võtad sellest kinni? Kui Joy ulatab käe, kas võtad selle vastu? Somaaliast pärit pagulane ulatab käe, kas võtame selle vastu? Kelle käesirutusele me vastame ja kellele käe ulatame  – selle üle otsustame me ise. Ja meie põhisoov on: las ma olen mina ise.

„Kõige raskem oli sügavalt ja alandlikult kummardada külavanemale,” kirjutab Jaana Vasama, kes juhib heategevusorganisatsiooni, mis ehitas Nigeeriasse kooli. Nagu fotolt näha, sai ta sellega siiski hakkama. Foto: Erakogu

„Kõige raskem oli sügavalt ja alandlikult kummardada külavanemale,” kirjutab Jaana Vasama, kes juhib heategevusorganisatsiooni, mis ehitas Nigeeriasse kooli. Nagu fotolt näha, sai ta sellega siiski hakkama. Foto: Erakogu