Lasteaednikud pidasid konverentsi
4. aprillil toimus Eesti lasteaednike liidu ja Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse alushariduse labori koostöös ning Euroopa sotsiaalfondi ja INNOVE toetusel Tallinna ülikoolis alushariduse konverents „Erinevad pedagoogilised lähenemised lasteaia õppe- ja kasvatustegevustes”.
Konverentsi ettekanded puudutasid kõiki Eestis levinud pedagoogilisi lähenemisi: J. Käisi üldõpetust, saja keele pedagoogikat, hea alguse metoodikat, Waldorfi ja Montessori pedagoogikat, õues- ja avastusõpet. Ettekannetele järgnes vestlusring, mida juhtis Evelyn Neudorf ning kus ekspertidena osalesid ettekandjad Anu Sarap, Maire Tuul, Lehte Tuuling, Heli Kudu, Anne Kikas, Taimi Schmidt ja Kaja Eskel.
Kõik eksperdid leidsid, et õppekava uuendused on lasteaedades hästi vastu võetud. Tänu sellele saab õpetaja olla paindlik ja kasutada pedagoogilisi lähenemisi, mida varasem õppekava ei võimaldanud. Samas rõhutati õpetaja professionaalsust – õppekava, mis annab õpetajale enam vabadust, nõuab temalt ka vastutust ning oskusi lapse arengut sobivaimate meetoditega toetada.
Tähtis on, et õppekava koostamisse oleksid kaasatud kõik õpetajad ning õppekavas tuleks esile lasteaia eripära – pedagoogiline suundumus, mille kaudu lapse arengut toetatakse. Õppekava rakendamist toetab pedagoogiline dokumenteerimine, õpetaja ja laste tegevuse jäädvustamine ja avalikustamine eri vormides, mis aitab lasteaias toimuvat lapsevanemale selgitada. Õppekava aluseks on lapsest lähtuv lähenemine, kuid kuidas seda mõista? Kui saalisviibijatel paluti seda defineerida, ei leidunud kedagi, kes oleks olnud valmis seda tegema.
Tekkis küsimus, kas pole lasteaedades mõnikord kasutusel siiski n-ö varjatud tunniplaan, mitte üldõpetuslikel põhimõtetel lõimitud tegevus. Sõna võtnud õpetajate arvates võib sellist suundumust soosida nii juhtkonna pidev kontroll kui ka vajadus lapsevanemate suurtele ootustele vastu tulla. Ohtliku tendentsina nimetati ka üleplaneerimist. Kui paljud lasteaiad rakendavad projekti „Kiusamisest vaba lasteaed”, peaks selle kõrval olema ka „Kiirustamisest vaba lasteaed”.
Tervise teema ei olnud küll konverentsi ettekannete fookuses, kuid tuli esile arutelus. Miks on lapsed, aga ka õpetajad sageli haiged? Öeldi välja mõte, et pedagoogika peab olema tervendav – kui õpetaja teab, mis on lapsele sobivaim, siis ta ka kavandab õigesti. Lapse psüühikale oleks parem, kui lasteaiapäev ei kestaks kümme tundi, vaid lapsevanemad leiaksid võimaluse talle varem järele tulla.
Selline kogemus on näiteks Waldorfi lasteaias, kus peaaegu pooled vanematest viivad lapsed lõunast koju. Leiti, et ka õpetaja tööpäev ei tohiks kesta üle kuue tunni, sest vastutus laste turvalisuse eest on suur ja tekitab stressi. Samuti peaks praeguse laste arvu kohta rühmas olema rohkem täiskasvanuid. Kuna personali juurde palgata ei ole ilmselt võimalik, on väga tähtis väärtustada rohkem õpetaja abi rolli õpetaja toetamisel ning anda ka õpetaja abidele pedagoogiline ettevalmistus.
Mitmes sõnavõtus jäi kõlama mõte, et õpetaja vajab oma töös praegusest rohkem tuge. Probleeme tekitab, et lasteaiaõpetajate ja õpetaja abide palk on omavalitsuseti väga erinev. Regulaarselt võiksid toimuda piirkondade kokkusaamised, kus õpetajad saaksid jagada oma kogemusi ning arutada töös tekkinud probleeme psühholoogide, juristide ja teiste asjatundjatega. Ka Eesti lasteaednike liit peaks muutuma ühtsemaks ning jõulisemalt kaitsma lasteaiatöötajate huve.