Lüllemäe kooli matkaringi lapsed ööbisid 20-kraadise pakasega metsas

5. apr. 2013 Lilian Freiberg lapsevanem, loodus- ja matkaringi üks juhendajatest - 2 kommentaari

Märtsi alguses käisid Lüllemäe põhikooli loodus- ja matkaringi lapsed kodukandis kahe­päevasel suusamatkal. See, et öö veedeti telgis, kui õues oli 20 kraadi külma, väikesi matkajaid ei heidutanud. Vastupidi, paarikümne kilomeetri pikkune suusaretk mööda Karula kuplilist maastikku, laagripaiga sisseseadmine, telgi püstitamine ja lõkke kohal toidu valmistamine oli nende jaoks õpetlik kogemus ja põnev seiklus ühekorraga. Vaevalt koju tagasi jõudnud, hakkasid lapsed juba järgmist matka ootama.

Ühel krõbekülmal, kuid päikeselisel märtsihommikul, kui enamik inimesi soojas toas mõnules, pakkis Lüllemäe põhikooli julge matkaseltskond koolimajas varustust, et suunduda kahepäevasele suusamatkale.

Loodus- ja matkaringi talimatk toimus 9. ja 10. märtsil, kui kraadiklaas näitas päeval 5 ja öösel 20 külmakraadi. Matkajaid oli kokku kuusteist: Jaak, Jaanus, Endel, Eron ja Ahti 1. klassist; Hava 2. klassist, Piia-Mari ja Uku 3. klassist; Hades, Kaspar ja Markus 4. klassist. Lastega koos ööbisid metsas ka kooli vilistlane Joel, kolm täiskasvanut ja üks koer. 21 kilomeetri pikkune marsruut kulges mööda Karula rahvuspargi põhjapiiri Rimmist Lüllemäele. Matk võeti ette põhjusel, et looduse vahetut tundmist, iseendaga hakkama saamist ja kaaslastega arvestamist saab õppida ainult kogemuste kaudu. Seda oskust koolipingist ei saa, küll aga lisab see koolis õpitule käegakatsutavamad mõõtmed. Ja peale kõige muu on matkata lihtsalt lahe! 18 Lüllemäe 4

Telk, ahi ja poolteist kilo lutsukomme

Asjade pakkimine võttis üksjagu aega, kaasa tuli võtta soojad riided ja söök (sealhulgas poolteist kilo väga olulisi ergutuslutsukomme), magamiskotid, suur telk ja telgiahi. Viimane seetõttu, et öö tõotas tulla külm. Seejärel sõidutas koolibuss matkajad koos varustusega matka alguspunkti Litsmetsa kanti Rimmi külla. Selgus, et maha oli ununenud labidas, millega lõkke tarvis auku kaevata. Selle mure lahendas bussijuht Rein, kes oma lumelabida kaasa andis.

Looduse ja iseenda avastusretk võiski alata. Algus oli raske: matkajad olid rohkem pikali kui püsti. Koolis harjutatakse suusatamist küll iga nädal, aga seljakotiga Karula mägisel maastikul suusatamine, läbi võsa ronimine ning mätastel turnimine on hoopis teine asi. Küll kiskus kott laskumisel suusataja uppi küll jäi hoopis okste vahele kinni. Matka edenedes olid lapsed turnimises juba sama osavad kui oravad. Rabad, kopralombid, soised metsad, järved ja kuplid-kuplid-kuplid – ei ole teist nii sobilikku aastaaega, et seda kõike lähemalt vaatama minna. Siit saadi ka esimene oluline matkatarkus: suuski ei tasu jalast võtta. Kevadtalvine lumekoorik kandis suusatajat, jalamees aga vajus vööni lumme või halvimal juhul lume all peidus olnud mudasse. Krõbedast külmast hoolimata olid lumealused vooluveekogud kohati täitsa vesised ja nii mõnigi kraaviületus tõi kaasa ootamatusi. Abivalmidus ja kiire tegutsemine hoidsid aga jalad kuivad ja tuju üleval. Iseenesest mõistetav oli, et pikali kukkunud sõbrale mindi appi ja väsinud kaaslasega jagati oma väärtuslikke lutsukomme ning teisi maiuspalu.

Kett on nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli

Seljakotid olime pakkinud iga kandja võimetele vastavalt: tugevamad matkalised said selga natuke suurema koorma kui nende nooremad kaaslased. Lõviosa varustusest jäi muidugi juhendajate kanda, kes matka jooksul aeg-ajalt veel mõne koti lisaks võtsid. Juba vana matkatarkus ütleb, et grupp liigub just nii kiiresti kui selle nõrgim liige. Et tagumised järele jõuaksid, jäi matkajate rivi esimese otsa ülesandeks ka maastiku ja päikese järgi õige suuna leidmine.

Kui matka alguses ei tundunud kott üldse raske, siis mida aeg edasi, seda raskemaks see muutus. Kuid ebamugavused ununesid kohe, kui ees terendas järjekordne pikk laskumine jääkoorikuga kaetud kuplilt või leidis keegi vahtra küljest vahtramahlapurika.

Järgmist matkatarkust – kui seisma jääd, hakkab külm – kogesid matkajad esimesel pikemal söögipausil. Veendumus, et niigi on palav, milleks riideid juurde panna, asendus kiiresti teadmisega, et talvisel matkal tasub puhkepausidel enne jope selga panna, kui liikumisest tekkinud soojus kaduda jõuab. Mõned uljamad poisid kasutasid puhkehetki suusahüpete korraldamiseks – mis viga seda seljakotita teha!

Tatrapuder konservi ja kuuseokastega

Enne päikeseloojangut jõudsime kauaoodatud laagripaika. See ei tähendanud muidugi, et astud sooja tarre, vahetad higised ja lumest märjad riided kuivade vastu, viskad väsinuna pehmele sohvale pikali ning lased hõrgutistel hea maitsta. Kaugel sellest! Kõik tuli ise teha – telgikohas lumi ära tallata, kuuseokstest soe vundament ehitada, seejärel telk püsti, ahi sisse ja telgist ohutusse kaugusesse lõke põlema. Esimese asjana tuli aga märjad riided kuivadega asendada. Ainuüksi mõte end paljaks koorida tundus esialgu nii mõnelegi vastuvõtmatu. Kiiresti jäätuma hakkavad püksisääred aitasid aga õigeid otsuseid langetada. Et sooja saada, tuli pidevalt tegutseda: kes täitis õhtusöögi valmistamiseks ämbreid lumega, kes tegi puid või osales telgi püstitamisel. Pimeduse saabudes istuti väsinuna pehmele lumesohvale lõkke ümber ja lasti ämbritäiel tatrapudrul koos konservi ja kuuseokastega hea maitsta. Sõid ka need, kellele harilikult tatrapuder ei maitse.

Enda lõkke ääres soojendamine on käreda pakasega keeruline: võiks ju mõnusalt istuda ja matkajuttu ajada, aga kus sa saad, kui üks külg on soojas, aga teine külmetab. Paned jalad lõkkele lähemale – lähevad kärssama, tõmbad eemale – hakkab külm. Hoopis tõhusam võimalus sooja saada oli telgiahju jaoks puid saagida – selle nimel oodati järjekorras. Aga külmaga ei ole mõtet pikalt võidelda, targem oli pugeda hommikuni magamiskotti. Kahest magamiskotist moodustatud pessa mindi kolme-neljakesi, sest koos on palju soojem. Täiskasvanute osaks jäi kordamööda ahjuvalves istuda ja külma käes paukuvaid puid kuulata.

Kõrbenud kindad ja jäätunud saapad

Hommikuvalguses selgus, et nii mõnigi õhtul lõkke kohale kuivama pandud kinnas oli otsast kõrbenud ja saapapaar endiselt niiske. Sellest hoolimata tuli riided selga ja saapad jalga tõmmata, lõke üles teha ning hakata hommikusööki valmistama. Seejärel telk, magamiskotid ning kuuseokstele rippuma jäänud jääklotsistunud sokid kiiresti kokku. Telki pakkides selgus ka põhjus, miks mõnel magajal oli öösel külmem kui teisel – kuuseoksi oli telgi alla pandud kohati liiga hõredalt. Nii sai selgeks järgmine matkatarkus: nii oma riiete eest hoolitsemisse kui ka matkatelgi ülespanekusse tuleb täie tõsidusega suhtuda.

Hommikul oli ilm nii külm, et seisma jääda ei saanud. Kellel muud enam teha polnud, see tuiskas suuskadel ümber laagriplatsi või mängis matkakoer Veliga. Populaarseks osutus ka hommikuvõimlemine. Kõigest hoolimata jäätusid saapad ja sõrmed hakkasid külmetama, nii et ei jäänudki muud üle kui puder kõhtu, tee termosesse, kott selga ja kiirelt minekut.

Vaevalt pool tundi hiljem võis juba üleliigsed riided seljast visata, sest liikumisest saadud soe oli kontidesse jõudnud.

Talvise maastiku nautimine jätkus rõõmu ja lustiga: Patupera suusakuurort – hunnitud vaated ja uhked laskumised inimtühjades paikades; kobraste paradiis, kuhu ühelgi teisel aastaajal kuiva jalaga ei pääse ja palju muud.

Õhtuks jõudis väsinud, kuid rahulolev seltskond Lüllemäele, matka lõpp-punkti. Matk polnud veel lõppenud, kui juba pakkisid lapsed omavahelises vestluses järgmise matka seljakotte, mis tõestab, et Lüllemäe kooli matkasellidel pealehakkamisest puudu ei tule, nendega võib luurele minna küll. Müts maha ka vanemate ees, kes oma lapsed matkale usaldasid. Järgmisel hommikul istus kogu see kamp uhkete ja päikesepaitatud nägudega koolipingis.

—–

 

Lapsevanemad elasid matkajatele kaasa
Kadri Janson

Jaagu ja Jaanuse ema:  

Minu kaheksa-aastased kaksikutest pojad tegid otsuse matkale minna ise ja mul oli selle üle väga hea meel. Hirmu, mis kõik juhtuda võib, mul ei olnud. Lastega läksid ju kaasa inimesed, keda ma tunnen ja usaldan. Mõnus oli olla osaline matkaeelses sabinas. Vaatasin seda suurte seljakottidega seltskonda ja hoidsin mõttes pöialt, et poisid peaksid matka lõpuni vastu ega jätaks ettevõetut pooleli. See vist oligi kõige suurem mure. Suuruselt järgmine mure oleks olnud lahendatav kuuma piima ja meega.

Väike ärevus tekkis mul matkaseltskonda tagasi oodates. Mis meeleolus nad tagasi jõuavad? Kui poisid teatasid, et tahavad ka järgmisele matkale minna, tundsin mõnusat kergendust.

Hiljem kodu poole sõites mõtlesin väikese kogukonnakooli eelistest. Ei kujuta ette, kuidas sarnast matka suures koolis korraldada. See, kui lihtsalt ja loomulikult see Lüllemäel toimub, on minu jaoks väärtus omaette. Kõige rohkem tundsingi matkaga seoses tänutunnet. Mul on siiralt hea meel, et meie kogukonnas on inimesi, kes julgevad ja tahavad seda vastutust võtta, ning et õpetajad neid ettevõtmisi aktsepteerivad.

18 Lüllemäe 7

Ülvi Kann

Kaspari ema:

Meie peres on alati julgustatud lapsi proovima ja avastama, seetõttu Kaspari soov suusamatkal osaleda kodus hirmu ega vaidlusi ei tekitanud. Ka ei heidutanud meid külm ilm. Andsime pojale teele kaasa soovituse tähelepanelikult ma­tkajuhte kuulata ja nende korraldusi täita.

Kaks päeva metsas rassimist väsitas mehehakatise korralikult ära. Koju jõudes teatas ta rõõmsalt ja õhinaga, et tulemas on veel jalgsimatk, paadimatk …, lubas kõigest lähemalt rääkida, ja juba uinus. Hommikusöögilauas saime matkast põhjaliku ülevaate, ükski küsimus ei jäänud vastuseta. Õhtupoolikul tuli meile suuskadel külla Reemiku metsa taga elav onu Jaan ning matkajutud kestsid hiliste õhtutundideni.


2 kommentaari teemale “Lüllemäe kooli matkaringi lapsed ööbisid 20-kraadise pakasega metsas”

  1. õpetaja ütleb:

    väga lahe lugemine, tublid õpetajad , kes seda teevad ja suudavad! Jõudu!

  2. […] aastal tegime seda. Käisime lastega suurte kummipaatidega Koiva peal sõitmas. Mingil ajal tegime üks neli matka aastas, pluss muud tegevused. Meil oligi paar aastat looduskooliprojekt koostöös Kristel Kirsimäega […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!