Metsa või poodi?
Teisipäeval tähistati üle maailma lasteraamatute päeva, Eestiski toimus sel puhul luulelugemisi ja kohtumisi kirjanikega. Nädala pärast tähistatakse sama ülemaailmselt õuesõppepäeva, mis Eestiski on tuntust kogunud juba kümmekond aastat.
Tuleb see nüüd kahe kõnealuse teema kokkusaamisest või on kevadeigatsus niivõrd suur, aga raamatupoodides on ostjate viimaste nädalate lemmiktoode olnud „Jänku-Jussi loodusvihik”. Ei ole just väga tavaline, et raamatutabelite kõige tippu jõuab lasteraamat, ega seegi, et sinna platseerub loodusraamat. Nii et ehk on loodusel veel lootust!?
Seda kinnitavad ka tänases looduse eris jutuks tulevad teemad: linnulaagrid ja -viktoriinid, metsandusvõistlus ja metsaistutamine, rattaretk ja loodusmuuseum ning raamatuküljegi lugu noorest kirjanikust, kes on enda südameasjaks võtnud laste loodusesse suunamise.
Miks siis kipub olema nii, et me küll teame, kui hea on viibida looduses ja millist naudingut pakub raamatulugemine, aga ikka ja jälle leiame nii end kui ka oma lapsi rohkem teleri eest? Ei ole minagi see, kes võiks teisi kividega pilduda – mu kaheaastane poeg veedab iga päev hulga aega multikate taga. Õuemineku asemel nõutakse arvutit, „Mõmmi ja aabitsa” asemel „Mašat ja medvedi”.
Kahe aasta eest perekooli loengus manitseti meid last päevas paariks tunniks värskesse õhku viima. Räägiti vanematest, kes ütlevad, et ma ju viin, kõnnime poodi ja tagasi, aga pood on viie minuti kaugusel, samas kui seal veedetakse mitu tundi. Tollal tundus see nii absurdne, et pani ahhetama. Praegu tajun, et aja jooksul elu just nõnda kujunenud ongi. Laps ütleb „lähme poodi”, aga mitte „lähme metsa”. Olgugi et pood on palju kaugemal, käime metsas oluliselt vähem kui poes. Sest aeg on piiratud ja tundub tarvilik seda praktiliselt kasutada. Veel valusam fakt on see, et kui mõtlen, kuhu lapse rõõmuks minna, käivad peast läbi ikka esmalt mängutoad, mitte loodus. Lohutan end, et asi on pikas ja pimedas talves, tuleb kevad, oleme rohkem õues. Kas see on vaid petlik pea liiva alla peitmine – eks see selgub juba sügisel.
Omamoodi mõtlemapanev tõsiasi on see, et kõik väikelaste papiraamatud tutvustavad neile maailma esimeste uudistena koduloomi: kana, kukk, lehm, lammas, siga, hobune. Aga kui paljud tänapäeva lapsed on lehma ja lammast kodus peetava loomana kohanud? Juba minu lapsepõlves räägiti lugusid lastest, kes ei ole neid kunagi elus näinud. Kuigi ka mina olin paneelmajas kasvanud pealinna plika, tundus see siiski uskumatu ja kummaline – ikka oli maal sugulasi, kes kasvatasid lehmi, vanaema, kellel olid sead, ja vanaonu talus hobunegi. 25 aastat hiljem on käes õõvastav reaalsus, kus minu lapse kõik vanavanemad on Tallinnas ning käime hobusega sõitmas vabaõhumuuseumis ja lehmi vaatamas Luige laadal. Õnneks on veel üks Hiiumaa-tädi, kes kasvatab lambaid. Aga varsti on lihtsam minna loomaaeda elevanti vaatama, kui leida koht, kus saaks lapsele näidata päris elusat siga. Vahel mõtlen, kas mu lapselapsed saavad üldse teada, kes on lehm. Või tutvustavad nende papiraamatud (tõenäoliselt pigem iPadid) juba kosmoselaevu, GPS-e ja roboteid? Ja piim tulebki vaid pakist või automaadist?
Meie eelis kaaslinlaste ees on selles, et näeme vahel oma koduaknast kitsesid ja rebast, käime metsas korjamas käbisid ja kivisid. Aga kardetavasti järjest vähem. Sest jalgrattatee nimel võttis linn me akna alt tunamullu maha 400 puud ning uuselamurajooni nimel kaotame tänavu ilmselt mitu korda rohkem. Ja lasteaeda me linnaosas ei ole – paradoksaalsel moel peab laps, kelle nimel on võideldud kätte aialapiga maja linna servas, veetma oma päevad aias paneelmajade vahel. Ja sellises keskkonnas oleneb juba palju (mõistagi mitte ainult) ka lasteaiast ja koolist.
Eelmise lehe lugu Waldorfi lasteaiast tekitas tahtmise Viljandisse kolida, seekord paisub süda uhkusest, lugedes Lüllemäe koolist, kes viib juba algklassilapsed talvel metsa telkima – see on võimas sissejuhatus loodusarmastusele. Ja küllap tõeline katsumus (linna)lapsevanemale, kes kardab kesksuvelgi telgis oma last haigeks külmetada. Õnneks raputavad sellised lood meid siin kivilinnaski pisut oma rutiinist välja ja meenutavad, et kusagil pööningul tolmub telk ja seljakott.
Kui mu põnn kaevas üleeile oma hiigelsuure, paljuski plastleludest koosneva mänguasjakasti põhjast välja suvel sinna poetatud puupulga ja ütles „ooo, vaata, mis ma leidsin!”, oli mu silmanurk õnnest vaat et märg. Kõik ei ole veel pöördumatult kadunud või üleni valesti läinud.