Ööpäevarühm võib olla parim lahendus

12. apr. 2013 Tiina Vapper - 2 kommentaari

Ehkki Eestis on lasteaiad õhtuti kauem avatud kui nii mõneski teises riigis, leidub vanemaid, kes peavad oma töö tõttu panema lapse ööpäevarühma. Tallinnas pakuvad seda võimalust Tähekese ja Rõõmupesa lasteaed.

Tallinna Tähekese lasteaias Mustamäel töötab ööpäevarühm 1982. aastast ning direktor Marina Blitsõna kinnitab, et seda on jätkuvalt vaja. Lapsed saavad lasteaias olla järjest esmaspäevast kolmapäevani – kolmapäeva õhtul viiakse nad koju – ja neljapäevast reede õhtuni. Nädalavahetusel ja suvel kuu aega on lasteaed suletud. Kümmekond aastat tagasi töötas öörühm ka suvel, nüüd enam mitte, ja vanemad püüavad ka oma puhkuse sättida just samale ajale.

„Muidugi oleks ideaalne, kui kõik lapsed saaksid õhtul koju minna ja kellelgi ei oleks vaja ööseks lasteaeda jääda, aga on igasuguseid olukordi. Alles nädala alguses käis üks ema, kes oli haiglasse töökoha saanud. Küsis, kas ta saaks lapse öörühma panna. Lubasime võtta, sest üks laps läks teise lasteaeda ja koht jäi vabaks,” räägib direktor.

Kõige suurem vajadus ööpäevarühma järele ongi tema sõnul üksinda last kasvatavatel emadel, kes töötavad näiteks haiglates õdede või sanitaridena, söögikohtades ja kauplustes, mis on õhtuti kaua avatud, tehastes, kus töötatakse vahetustes. „Lapse jaoks on parem, kui ta saab olla tema jaoks tuttavas kohas tuttavate inimeste hoole all, selle asemel et ööbida ema töö juures diivanil, kordamööda ema sõbrannade juures või olla öösel üksinda kodus.”

Ka lastele, kelle vanemad töötavad välismaal ja keda kasvatab eakas vanaema või kes on pärit probleemsest perest, on ööpäevarühm parim lahendus. Vahel on kirikute sotsiaaltöötajad palunud mõne lapse lasteaia ööpäevarühma võtta ning aidanud neil lasteaiamaksu maksta.

Seadusega on väikese sissetulekuga peredele ette nähtud kohatasu ja toiduraha soodustus. See ei puuduta mitte ainult ööpäevarühma, vaid kõiki lapsi. Eriti oluline on see laste jaoks, kelle vanematel pole tööd ja kes saavadki süüa ainult lasteaias.

Nagu teine kodu

„Ööpäevarühmas on koos eri vanuses lapsed, kõige noorem on praegu nelja-aastane. Olude sunnil oleme võtnud ka kahe ja pooleseid, aga nii väikestel on siin raske, nemad vajavad väga palju ema lähedust,” räägib õppealajuhataja Jelena Haponen, kes tuli noore kasvatajana Tähekese lasteaeda tööle 33 aastat tagasi ja mäletab, kuidas ööpäevarühmale ruume valiti. Ühel pool lasteaeda on koolimaja staadion, teisel pool elumaja – ööpäevarühm seadis end sisse just elumajapoolses otsas, et ümberringi oleks liikumist ja elu ning õhtuti paistaksid akende tuled.

Eraldi sissepääsuga rühmas on laste käsutuses kaks avarat tuba.

„Aasta lõpus ostsime lastele uued kahekordsed voodid. Varem oli magamistuba ainult voodeid täis, nüüd jääb siia ka mänguruumi,” jutustab Marina Blitsõna. „Suvel tahame seinad üle värvida, uued kardinad ja põrandariided panna. Aknad jõudsime õnneks enne masu ära vahetada, aga fassaadi remonti ootame pikisilmi. Maja on 47 aastat vana ja kui õues on külm, ei ole sees mugav. Aga õueala on meil ilus. Ümber maja kasvavad puud on lasteaia esimese direktori istutatud.”

Teises toas, kus lapsed õpivad ja mängivad, on mõnus diivaninurk ja televiisor, kus mõnikord õhtuti multifilme vaadatakse; raamaturiiulil on mapid laste töödega ja fotoalbumid piltidega rühma ühistest tegemistest, pidudest, ekskursioonidest. Rühmas on telefon, külmutuskapp ja mikrolaineahi, pesuruumis dušš ja riiulitel reas topsid hambaharjadega. „Tahame, et lastel oleks lasteaias hea ja mugav, sest nad veedavad siin nii suure osa ajast, see on nende jaoks nagu teine kodu,” kinnitavad direktor ja õppealajuhataja.

Õue mängima ja sportima

Kell seitse, kui lasteaiapäev on lõppenud, söövad ööseks lasteaeda jäävad lapsed õhtust, kella kaheksa – poole üheksa ajal juuakse veel teed.

„Meil on reegel, et lapsele võib järele tulla kuni kella kaheksani, hiljem mitte. Kell kaheksa pannakse majauks lukku ning lapsed hakkavad pesema ja magama sättima. Seejärel loeb öötädi lastele unejuttu ning kell üheksa algab öörahu,” tutvustab Jelena Haponen laste päevakava.

Hommikul pool kaheksa on äratus, pool üheksa hommikusöök, kell üheksa algavad päevategevused. Lasteaias töötavad male-, võimlemis- ja tantsuring, mõnikord käiakse kultuurikeskuses lastehommikutel, vahel teatris või teises lasteaias külas.

Direktor kinnitab, et lastel on tegemist kogu aeg. Kuna üks ööpäevarühma õpetaja on endine liikumisõpetaja, on sport ja spordimängud rühma tegemistes tähtsal kohal ja lapsed on palju õues. „Just ööpäevarühma lapsed on harvem haiged kui teised, sest nad ei sõida nii tihti ühistranspordis, neil on kindel režiim – lähevad õigel ajal magama, toituvad korralikult. Meil on tervist edendav lasteaed, lapsed söövad iga päev puu- ja juurvilja ning joovad piima.”

Lapsed on arusaajad

Palju kiidusõnu jagub Marina Blitsõnal õpetajate kohta. „Õpetajad, kes selle rühmaga töötavad, on parimad. Lapsed on neisse väga kiindunud. Meie lasteaias suurt kaadrivoolavust ei ole. Eesti lasteaedades on rohkem, sest eestlannadel on rohkem töökohti valida. Aga meil töötavad õpetajad aastakümneid ja kauemgi. Kui üks öörühma õpetaja jäi pensionile, oli tema kohale lasteaiasisene konkurss, sest me ei saa sellesse rühma võtta inimest, keda me ei tunne.”

Lapsed kohanevad ööpäevarühmaga erinevalt. Ühe pere õdedel-vendadel läheb sisseelamine koos kiiremini, aga lõpuks harjuvad kõik, neile hakkab meeldima. Direktor räägib, et selles rühmas on mõned lapsed, kes ööpäevarühma ei vaja, kuid nemadki tahavad vahel ööseks lasteaeda jääda, ja kord-kaks kuus jäävadki. „Kui teiste rühmade lastel on olnud vaja erandkorras ööseks lasteaeda jääda, oleme lubanud.”

Lapsed on väga arukad ja arusaajad, kinnitab direktor ning toob näiteks ühe pere – ema, isa ja kolm last, kes elasid viiekesi üheksaruutmeetrises ühiselamutoas. „Ema töötas Leiburis ja oli tihti öises vahetuses tööl, lapsed käisid meil ööpäevarühmas. Olin väga liigutatud, kui laps ütles mulle, et ta on hea meelega mitu päeva järjest lasteaias, sest tahab, et ema saaks end välja puhata. Kindlasti tahaksid lapsed rohkem kodus olla, aga kui neile asjad ära seletada, saavad nad aru ja lepivad.”

Kohad saavad kiiresti täis

Lasteaia ja laste kodude side on tihe. Õppealajuhataja Jelena Haponen suhtleb palju lapsevanematega, aitab lahendada ettetulevaid probleeme ning on vajadusel küsinud nõu ja abi ka psühholoogilt või sotsiaalhoolekandeasutuselt. „Tunneme laste käekäigu vastu huvi ka siis, kui nad juba koolis käivad. Eelmisel sügisel läks sellest rühmast kooli üheksa last, tihti helistame ja küsime, kuidas nad hakkama saavad ja kuidas neil läheb.”

Direktor Marina Blitsõna teab, et sageli suhtuvad vanemad võimalusse panna laps ööpäevarühma eelarvamusega. „Aga kui nad näevad, kuidas lapsed siin elavad, nende suhtumine muutub. Ka oma lasteaia vanematele, kelle jaoks see rühm oleks lahendus, oleme seda soovitanud. Sageli vanemad ei teagi, et selline võimalus on.”

Sügisel läheb neli last ööpäevarühmast kooli, neile kohtadele tahtjaid juba on, neid lisandub kindlasti veelgi. Et Tähekese lasteaias käib lapsi mitte ainult Mustamäelt, vaid ka Koplist, Lasnamäelt ja Piritalt, näitab, et ööpäevarühmasid on vaja.

—————–

Ööpäevarühmas töötavad ainult head ja soojad inimesed

Lea Pihelgas,

Tallinna Rõõmupesa lasteaia direktor

Meie lasteaias töötab valverühm kella üheksani õhtul, ööpäevarühma saavad vanemad lapse jätta esmaspäevast reedeni.

1970. aastate alguses avati meie lasteaias neli öörühma, kõik nägemispuudega lastele. Vahepeal mõni aasta ööpäevarühma ei olnud. Soome lasteaedades külas käies imestasime, et seal ööpäevarühmad tegutsesid. Tõepoolest, on ju palju asutusi, kus töötavatel vanematel ei oleks oma lapsi muidu kuhugi panna. Kuna ka lapsevanemad avaldasid soovi ööpäevarühma järele, avasimegi selle uuesti.

Ööpäevarühma õpetajatel on suurem koormus kui tavalises rühmas. Kui muidu hakkavad vanemad lastele juba poole viiest järele tulema, siis öörühm on ühtlasi valverühm, kuhu lisandub õhtusöögi ajaks lapsi ka teistest rühmadest.

Ka vaimne pinge on suurem. Siin on tarvis tarka pedagoogilist lähenemist ja äärmiselt suurt empaatiavõimet: lapsi ei tohi haletseda ning neile süü- või alaväärsustunnet sisendada. Lapsed ise tulevad mulle rühmas rõõmsalt vastu: üks ütleb, et seekord olen ma siin kaks ööd ja siis lähen koju, teine räägib, et jääb ainult üheks ööks. Neil on süsteem selge ja nad võtavad seda loomulikult.

Meie öötädid, kes nendega ööbivad, ning õpetajad, kes mängivad ja tegelevad, on kõik head ja soojad inimesed. Peab lähtuma sellest, mis on lapse jaoks parem. Last ööseks üksinda või juhuslike inimeste hoolde jätta on vastutustundetu, parem olgu ta ikka kindlate inimeste valve all.


2 kommentaari teemale “Ööpäevarühm võib olla parim lahendus”

  1. Riina ütleb:

    Te võite kõik väga roosiliseks kirjeldada, aga…. tegelikkuses Te ei näe nende väikeste inimeste hinge. Olen juba üle 50.a vana, aga mäletan siiani seda ahastavat nuttu, mis tuli teistpoolt koridori, kuhu jäid tol ajal need lapsed, kes olid öörühmas. Ma saan küll aru ka sellest, et vajadus on nende rühmade järele, aga tegelikult peaks ikka lapsevanem lähtuma töö otsimisel lapse vajadusest, mitte vastupidi. Kõige troostitum ongi meie tänapäeva ühiskonnas see, et suur enamus töökohti, mille tööaeg ei ole 8.00- 17.00- ni on just naiste pärusmaa. Kahjuks peetakse meil normaalseks, et ainult ema peabki lapsi kasvatama. Kui kasvatatakse järjepidevalt “keskksoost” inimesi, siis lõpuks võiks ju peale sündimist kohe kõik lapsed internaati panna, saavad ühtlase hariduse-harituse ja vastutajateks jääks vaid kasvatajad.

  2. J ütleb:

    Olin kolhoosidevahelistes lasteaedades enamasti esmaspäevast reedeni ja ma arvan, et mul tulid sellest päris korralikud traumad. Eriti valusad olid need korrad, kui mu isa unustas mu reede õhtuks lasteaeda. See pandi nädalavahetuseks lukku ja kasvatajad pidid mu endaga koju kaasa võtma. Olid südamlikud inimesed, aga oma vanematega süvenes kaugenemine. Ilmselt on täna sama vajadus, mis on ju riigi poolne mõistmatus ja töö ületähtsustamine, kusjuures, ei ole üldse selge mulle, kes paremini kinni maksis selle laste ahistamise. Minu isa sai vahest 300 rubla kätte majandi peaspetsialistina ja see oli 1970-ndate teises pooles väga kõva raha. Milline summa sellele praegu vastaks ja paljud tööandjad seda maksta suudavad?