Õpetaja kutsestandard kütab kirgi
15. märtsil arutati Eesti haridusfoorumi eestvedamisel õpetaja kutsestandardi projekti (vt http://kutsekoda.ee/fwk/contenthelper/10456617).
Peakõnelejad olid Kutsekoja juhatuse liige akadeemik Olav Aarna ja Tartu ülikooli Pedagogicumi juhataja, kutsestandardi töörühma juht professor Margus Pedaste. Mõttevahetus oli pingeline ja kaasakiskuv, aeg-ajalt kippusid ka emotsioonid võimust võtma.
Kas kutsetunnistus tõstab palka?
Miks on kutsestandardit vaja, küsiti Margus Pedastelt mitu korda ning ta ka selgitas asja korduvalt. Ennekõike peaks standardist saama õpetajate tunnustamise ning ühtlasi enesearendamise vahend, rõhutas ta. Aga standard peaks olema ka ülikooli õpetajahariduse ja õpetajate täiendusõppe alus.
Arutelul osalenud õpetajaid huvitas siiski kõige rohkem, kas kõrgem tase annab endiselt ka kõrgemat palka. Margus Pedaste vastas, et enamikus OECD maades makstakse õpetajale palka tehtud töö, mitte taseme eest. Tartu ülikooliski saab doktorikraadiga laborant ikkagi laborandi palka, kui ta töötab laborandina. Ta lisas, et loodetavasti annab koolijuht kõrgema kutsetasemega õpetajale siiski vastutusrikkamat tööd ja maksab selle töö eest ka kõrgemat palka. Miks ta peaks aga kõrgemat tasu maksma, kui õpetaja on teinud vastutusrikast tööd ka kõrgema palgata – kohusetundest?
Juta Hirv Tallinna 21. koolist küsiski, kas õpetajad tulevad kutsestandardiga üldse kaasa, kui kõrgem kutsetase ei too kaasa palgalisa. Kas nad ei hakka võitlema standardi vastu? Margus Pedaste selgitas, et kui kutsestandard ei jää kitsa ringi tegijate omaks, vaid seda hakatakse tajuma „meie standardina” ja mitte kuskilt peale pandud normina, siis tulevad õpetajad kaasa. Ta arvas, et õpetajate liit võiks taotleda endale kutse andmise õigust – see tõmbaks palju õpetajaid kaasa.
Olav Aarna osutas, et õpetaja kutsestandard näib olevat tehtud puhtalt õpetaja enesehindamise vahendiks, aga kuidas ja milleks hakkab standardit kasutama riik? Haridusminister peaks rääkima, missuguse hariduspoliitilise kavatsusega kutsestandardit rakendama hakatakse, millega on see seotud ja millega mitte. Margus Pedaste vastas, et õpetajad võivad seda ministrilt küsida, kuid võivad ka ministrile ettepaneku teha, milleks ja kuidas õpetaja kutsestandardit laiemas plaanis kasutada.
Mis teooriatest kutsestandard lähtub?
TTÜ õppejõud Kaarel Haav tundis huvi, missugustest õpetaja professionaalse arengu teooriatest on kutsestandardi tasemed koostatud. Ta ei pidanud õigeks praktikat, et sadade inimeste arvamust küsitakse, kuid õpetaja professionaalse arengu teooriatele ei viidata kordagi. Arvamusi ja ootusi kogudes on saadud liiga nõudlik standard, mille järgi peab esimest aastat koolis töötav õpetaja olema juba kogenud pedagoog. Samal ajal väidavad teoreetikud, näiteks Fuller, et esimesel tööaastal on hea, kui õpetaja suudab klassi distsiplineerida, rohkemat ei maksa temalt üldjuhul nõuda.
Professor Pedaste selgitas, et standardite koostamine ei ole teadusartikkel ega teadustöö, vaid õpetajate kokkulepe selle kohta, millisena tahetakse ennast näha. Sellepärast ongi standardi koostajad haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus, lasteaednike liit ja eripedagoogide ühendus ning kõrgkoolide esindajad löövad lihtsalt kaasa. Margus Pedaste lisas, et kõik standardi koostajad tunnevad õpetaja professionaalse arengu kümneid teooriaid ja uuringuid, kuid täiesti teadlikult ei ole ühtki neist ainuõigeks tunnistatud. Standardi juurde ei ole koostatud ka teaduskirjanduse loendit materjalidest, mille mõjutusel on kutsestandard kavandatud, sest see ei annaks standardile midagi olulist juurde, märkis Pedaste.
Miks lähtutakse täiuslikust õpetajast?
Miks on standardiga maalitud ideaalse õpetaja koondportree, küsis Juta Hirv. Kas sellise ideaalõpetajani jõudmise mõtegi ei peleta noort koolist eemale, sest ta tunneb, et ei saa iialgi nii täiuslikuks.
Margus Pedaste nõustus, et õpetaja heade omaduste loetelu on veninud standardis väga pikaks: 89 semikooloniga eraldatud kiiduväärt omadust on keegi kokku lugenud. Ent ta soovitas näha ka asja head külge – kui nõudmisi on palju, saab õpetajat tihti mõne uue nõudmise täitmise eest tunnustada. Teiseks lisas ta, et uut kutsestandardit ei pea kohe algusest peale rakendama täie rangusega, vähemalt mitte esimest aastat töötava õpetaja puhul. Oleks loomulik, et esimesed paar-kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist õpetaja lihtsalt töötab ja alles pärast seda taotleb õpetajakutset, märkis Margus Pedaste. Mõni õpetaja ei pruugi isegi neljandal-viiendal tööaastal standardile vastata, avaneb hiljem.
Kai Võlli integratsiooni sihtasutusest leidis, et väga nõudlik kutsestandard võib-olla ei hirmutaks noori, kui seal oleks selgelt välja öeldud, et õpetajal lubatakse mõnd asja paremini ja teist halvemini osata. Margus Pedaste lisas, et kui ühel õpetajal on tugev üks külg ja teisel teine, tekib hea võimalus teha koostööd.
Mart Laanpere Tallinna ülikoolist ütles, et kutsestandardit ei maksa võtta Prokrustese sängina, milles kõik õpetajad ühepikkuseks venitatakse. Belgias valib üliõpilane igal aastal kutsestandardist mõne teema, milles ta on nõrk – näiteks suhtlemine –, ja ta hakkab seda parandama. Kui ta kooli tööle läheb, on ta juba palju parem suhtleja.
Kuidas mõjutab standard õpetajaks õppimist?
Kui tahame nii täiuslikku õpetajat, nagu on standardis kirjas, tuleb alustada õpetajaks õppijate valikust, toonitas Vanemuise seltsi juhatuse liige Valter Haamer. Ta meenutas, et enne sõda võeti õpetajate seminari vastu katsetega. Vaadati, kuidas inimene lastega suhelda oskab, kas tal on õpetajatööks sobiv hääl, kuidas on tema tähelepanuga, kas ta suudab kogu klassi jälgida jne. Neid omadusi on hilja hinnata kutsestandardiga, rõhutas Valter Haamer. Teiseks hoiatas ta liigse bürokraatia eest. Õpetaja, kirjanik, helilooja kunstnik – kõik on nad loovisikud, kuid ainult õpetaja puhul loodetakse, et ta saavutab standardiseeritult rohkem.
Koolijuhtide ühenduse auliige Evald Laprik läks Valter Haamerist kaugemale. Ta arvas, et õpetajaks ettevalmistamist tuleb alustada juba 10. klassist, kui tahetakse standardis väljapakutud ideaalini jõuda. Evald Laprik on olnud kahe keskkooli direktor ja mõlemas avas ta pedagoogilise suuna. Noored said seal õppides teada, kas pedagoogika neid ikka huvitab. Selgus, et õpetajaks õppima läksidki ainult pooled selle suuna lõpetanutest, ülejäänud said õigel ajal aru, et kool pole nende jaoks. Teiseks ei pidanud ta õigeks, et direktoriteks saavad ka kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajad – ka koolijuhtidele on sõela vaja.
——-
Kaks lähenemist õpetaja professionaalse arengu astmetele
KUTSESTANDARDI PROJEKT
Kriteeriumiks õpetaja töötamine klassist väljapoole
1. Esmane kutse – töötab oma klassis.
2. Õpetaja – töötab ka väljaspool oma klassi.
3. Vanemõpetaja – toetab teiste õpetajate arengut.
4. Meisterõpetaja – arendab kogu kooli õppevara ja metoodikat.
5. Õpetaja-õppejõud – tegutseb ka väljaspool kooli, nt ülikoolis.
KASVATUSTEADLANE
FRANCES FULLER
Kriteeriumiks õpetaja kui mõjutaja areng
1. Ellujääja – võitleb distsipliini eest tunnis.
2. Tunniandja – suudab vabalt oma ainetunde anda.
3. Õpetaja – suudab õpilasi mõjutada, nende arengut toetada.
4. Ekspert – suudab mõjutada ja toetada ka kolleege ja avalikkust.
——-
Soome õpetaja on seni veel standardiseerimata
Tero Hendrik Autio
Tallinna ülikooli õppejõud
Soome õpetajal mingeid erilisi standardeid ei ole. Kui õpetajakoolitus on hästi korraldatud, ei näe ma arukat põhjendust, miks neid vaja peaks olema. Ühendriikides ja Inglismaal on standardid piiranud õpetaja autonoomiat, vähendanud tema töörõõmu, piiranud intellektuaalset vabadust, mida kõrgel tasemel ja tulemuslik õpetamine just eeldavad.
Paraku on pedagoogilist asjatundlikkust kõikjal vähemaks jäänud ja nüüd räägitakse Soomeski vajadusest rakendada anglomaailma standardeid, suurendada õpetaja vastutust ja pakutakse muid kasutuid lahendusi. Koole ja ülikoole tahetakse näha tehastena, tootmisketi osana, kus õpitulemusi samastatakse tööstustoodetega, nagu saaks häid õpitulemusi „toota” niisama lihtsalt kui uusi kaupu. Paraku on inimlikkuse „tootmine” intellektuaalselt, eetiliselt ja poliitiliselt palju keerukam. Juba Immanuel Kant (1724–1804) tõdes, et kasvatus on kõige raskem ülesanne, mida inimesele saab anda.
Kõike kontrollida armastavatele poliitikutele muidugi meeldib inimesi jälgida, lahtritesse määrata, nende professionaalsusse ja töö tulemuslikkusesse mitte uskuda. Inglismaal, Uus-Meremaal ja USA-s töötav professor Michael Peters ütleb, et tänapäeval juhivad ülikooli palju rohkem mitmesugused kvaliteedijuhtimise süsteemid kui traditsiooniks olnud tõdede otsimine.
Kuuldes härra Lapriku seisukohti sellest, koolijuhiks ei peaks saama pelgalt sellepärats et inimese erialane ettevalmistus õpetajana on kehaline kasvatus või tööõpetus on kõike muud kui kaasaegne. Ja selline inimen on koolijuhtide ühenduses juhtival kohal. Taaskord hakkab siltide kleepimine. Seda et on vaja sõela-nõus. Saana ru, et praegi toimub koolijuhtiode valimine täiesti kaootiliselt-selle mõttega tõmbas härra Laprik “vee peale” ju kõigule omavalitsustele ja ministeeriumile, kes valivad koolijuhte oma allasutustele. Samas pole hära Laprik toonu ÜHTEGI argumenti oma väidetele. Puhas lahmimine. Asi on ikka ju inimeses, tema võimetes ja juhiomadustes, mitte selles kas ta on kehalise kasvatuse õpetaja või bioloog. Või on tegu lihtsa kadedudega, et nendelt erialadelt on läbi aegade karjääri tehtud koolijuhina! Kuid aastal 2013 on sedalaadi seisukohti ikka väga kummaline kuulda. Jätsin mainimata, et olen ka kehaklultuurlane, magistrigraadiga ja tunnen ennast selles rollis päris hästi!
Õnneks on Tero Hendrik Autiol mõistus peas, ei ole mõjutatud eesti- ja anglomaailma pedagooglisest demagoogiast.
Väga paljudel erialadel Eestis on olemas kutsestandardid. Täiesti üllatav, et õpetajad enda omast huvitatud ei ole…
Nii absurdset väidet, kui Evald Lapriku oma, ei ole ma ammu lugenud. Ei saa aru, miks küll kehalise kasvatuse või tööõpetuse taustaga inimesed ei või juhtida kooli? Selgusetuks jäi, millele selline väide toetub?
Kui Evald Laprikus on veel vähegi vana koolimeest säilinud, siis võiks ta vabandada nende koolijuhtide ees, kes vaatamata “mitte õigele” haridusele on kooli juhtimisega edukalt hakkama saanud.
“Vale haridusega” koolijuht
Õpetajad on juba nii palju peksa aastate jooksul saanud, et küllap nad teavad paremini…
[…] – Õpetaja kutsestandard kütab kirgi (opleht.ee) 15.03.2013 – “Minu suurepärane päev tudengivarjuna!” (tlu.ee) […]
Kirjutan täpselt, mis on õpetajatel kutsestandardi vastu:
1) Kutsestandard luuakse ainult selleks, et teatud ärksamatel ministeeriumiametnikel oleks tööd ja leiba (vabakonnad niigi virisevad, et ametnikke on liiga palju)
2) Kuna õpetajatele ei too see midagi kaasa peale paberimajanduse suurenemise, siis sellega tahetakse siduda õpetajad, et neil ei tuleks jälle pähe streikima või ise mõtlema hakata.
3) Kuna riik ei suuda (taha?) maksta välja praegu olemasolevaid ametijärkude palku, siis sellega saab nullida kõik praegused palgad ja tasalülitada kogu õpetajaskonna