Raamat on parim õpetaja

5. apr. 2013 Külliki Kask Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja - 1 Kommentaar

Esimeses kooliastmes peaks olema vaid lugemise, kirjutamise ja arvutamise tunnid.

Muinasjutufilmis „Print­sess­mõrsja” toob vanaisa voodis lamavale ja arvutimängu mängivale väikesele haigele poisile erilise kingituse: klassikalise muinasjuturaamatu, mida nende peres on põlvkondade jooksul alati haigele ette loetud. Kingituses silmanähtavalt pettunud poiss lubab siiski vanaisal raamatut ette lugema hakata ja ütleb, et püüab lugemise ajal mitte magama jääda. Aga lugu haarab poisi peagi nii kaasa, et kui muinasjutt lõpuks otsa saab, palub poiss vanaisa, et too järgmisel päeval jälle tuleks ja muinasjutu uuesti ette loeks.

Vanad raamatud taaskasutusse

Mõtlesin filmi vaadates, et kooliõpetajatel oleks tunduvalt kergem lastele emakeelt õpetada, kui igas peres oleks üks selline vanaisa või vanaema, vanematest rääkimata, kes lastele juba varakult kirjanduse kujuteldamatult põneva maailma avaks. Kusagil kapinurgas või vanaisa-vanaema riiulil on ju ikka mõni vana ja armas raamat järeltulevat põlvkonda ootamas. Pöial-Liisi, Lumivalgekese, Väikese Muki ja Saabastega Kassi juurest on juba loogiline käik Bullerby laste, Vahtramäe Emili ja tänapäevapoisi Volli juurde. Kui laps on harjunud jutte kuulama, saab ta peagi ka lugemise selgeks: uudishimu õpetab. Ja kui juba lugemine selge, siis on vaja veel vaid väikest juhatust, et raamatute maailmas edasi liikuda.

Emakeel põhiaineks

Kui oleks minu teha, oleks esimeses kooliastmes vaid lugemise, kirjutamise ja arvutamise tunnid, kunstiained ja kehaline kasvatus muidugi ka. Lugemikes oleksid kirjas lühemad ja pikemad palad, neid loeks alguses ette peamiselt õpetaja, mõne aja pärast, kui lugemine hakkab õpilastel järjest soravamalt minema, aga lapsed ise. Ikka iga päev. Ja pärast lugemist arutletakse, miks juhtus just nii ja mitte teisiti ning mida on sellest õppida tänapäeva noorel. Kindlasti on sellise õppe puhul kolmanda klassi lõpuks igal lapsel lugemine selge nagu vesi. Ja seda, mida inimene hästi oskab, teeb ta meelsasti. Raamatu pealkirja kuuldes ei küsigi siis õpilane enam, kui palju on teoses lehekülgi, vaid tunneb huvi, millest raamatus kirjutatakse. Huvitava teema puhul teose paksus enam ei hirmutaks. Lisaks muutub iga aastaga järjest paremaks ka kõnelemisoskus.

Etlemine ja näitlemine

Suulist eneseväljendust aitavad edendada ka luuletuste lugemine ja näitlemine. Et lapsed luuletuste ja näidendite vastu just ise hakkaksid huvi tundma, tuleb õpilasi kavalalt nende juurde juhatada. Parimaks võimaluseks on nii klassisisesed kui ka klassidevahelised etlemisvõistlused ja näitemängupäevad, millest kõik õpilased saavad osa võtta. Kui iga õpilane ja rühm saab vabalt valida, mida esitada, loetakse sobiva luuletuse, näidendi või katkendi leidmiseks täiesti vabatahtlikult läbi suur hulk luuletusi või näidendeid, mida muul juhul ilmselt poleks tehtud. Lisaks pakub nii luuletuse, luulekava ja näidendi esitamine kui ka vaatamine rohkesti elamusi kõikidele osalejatele.

Vihik au sisse

Lisaks lugemisele ja kõnelemisele on igas kooliastmes väga oluline ka kirjutamine. Töövihikud tuleks kõrvale jätta. Õpilased peaksid kindlasti kirjutama vihikusse, sest algusest lõpuni kirja pandud sõnad ja laused jäävad hästi meelde. Kirjutamismälu aitab. Alguses võiksid õpilased lühikesi lugusid lihtsalt raamatust vihikusse ümber kirjutada, hiljem teoseid oma sõnadega või võimalikult tekstilähedaselt ümber jutustada ja ka ise lugusid luua. Muidugi on õpetajal vaja kõik õpilaste kirjatööd läbi lugeda ja kui kirjaviga sisse juhtunud, ka vigade parandamist nõuda. Esialgu võib see nii õpilasele kui ka õpetajale tüütu tööna tunduda, aga mida vilunumaks muutuvad kirjutajad, seda mõnusam on õpilasel kirjutada ja õpetajal töid lugeda. Sõnavara rikastamiseks ning õigekirjaoskuse omandamiseks tasub ju igaühel ka tavapärasest veidi rohkem pingutada. Küll see töö kunagi tulevikus ära tasub.

Õigesti kirjutamisest

Õigekirja juurde peakski jõudma kirjutades ilma reeglite erilise rõhutamiseta. Et hääliku- ja häälikuühendi õigekiri selgeks saada, kirjavahemärgistus muidugi ka, tuleb küll pidavalt selgitada kõige olulisemaid reegleid, aga ei peaks nõudma nende mehaanilist päheõppimist. Küll lõpuks kirjutamise käigus reeglid ise meelde jäävad. Mõnele üsna kergesti, teisele kahjuks mitte, aga õpetajal peab ju jätkuma kannatust üht ja sama ikka ja jälle korrata. Ja sellest pole midagi, kui aastaid hiljem vilistlaskokkutulekul mõni juntsu tähtsalt väidab, et ta omal ajal üldse reegleid ei õppinud, aga näed, kirjutab siiani täiesti veatult. Seda ju õpetaja sooviski, et ta õpilased hästi kirjasõna valdaksid. Tema töö oli vilja kandnud.

Õigekirjaolümpiaadist

Õigekirjaoskuse omandamist saab innustada olümpiaadide korraldamisega. Võistlemine on ju inimese loomuses: spordi-, laulu- jm võistlused köidavad ikka väga-väga paljusid. Kes oskab hästi kirjutada, tahab ka tunnustust saada. Õpetaja kiitus paitab küll kõrvu, aga tahaks ju ka oma teadmisi teistega võrrelda. Mõistlik on korraldada ülekoolilisi võistlusi, aga ka piirkondlikke ja üleriigilisi. Eeskujuks näiteks Tartu linn ja maakond, kus juba aastaid korraldatakse 5.−12. klassi õpilastele õigekirjaolümpiaade. Mingil määral juhatavad need ka raamatu juurde, sest kirjavahemärgistuse ülesannete tekstid on ikka seotud lugudega.

Raamat seob peret

Jõudsingi ringiga tagasi raamatu juurde. Õpetajad püüavad ka tänapäeval kõiki õpilasi lugema innustada ja kuigi mitmed tehnilised vidinad neid enda poole kisuvad, leidub siiski ka lapsi, kes lugemisest mõnu tunnevad ja mõnikord oma vanemaidki taas raamatu juurde juhatavad. Lugesime Kerstin Thorvalli „Isa aseainet”. Mõni aeg hiljem tuli mu juurde õpilane, kes õnnelikult teatas, et pidi taas raamatukogust „Isa aseaine” laenutama, sest emagi tahtis teost lugeda.

SAMAL TEEMAL

• Martin Ehala, „Emakeeleõpetus suure murrangu alguses”, 25.01.13

• Reet Kasik, „Grammatika kaitseks”, 15.02.13

• Reet Bobõlski, „Õpilased ei tea sõnade tähendust!”, 15.03.13


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Raamat on parim õpetaja”

  1. eli ütleb:

    Väga head mõtted. Olen täiesti sama meelt. Kuid eks see ole lihtsalt üks ilus õpetajaunistus, millele ükski ametnik ja otsustaja tähelepanu ei kavatsegi pöörata.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!