Rein Veidemann: Iga sõna on vastutuse küsimus

13. apr. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Eelmisel nädalal oli loomeliitude pleenumi 25. aastapäev. Palju on kõneldud ühe noore esineja mõtetest, aga seal oli palju ka vanema generatsiooni esindajaid, kelle head mõtted jäid pisut selle varju. Ka teie pidasite seal ettekande. Tean, et see on kavandatud ilmuma artiklina Akadeemias, aga kas oleks võimalik lühidalt välja tuua mõned teesid, millest kõnelesite?

Üks oli see, et kujutlus, nagu ei ähvardaks meid vabas ja demokraatlikus Eestis reservaadistumine, on ekslik. Iga sotsiokultuuriline reservaat tekib kas sund- või vabatahtliku paguluse tulemusena. Nii tekkis kunagi Välis-Eesti ja on kujunemas uus Välis-Eesti (peamise lähtekohana Soome). Reservaadid elavad valitseva võimu armust piiratud omavalitsusega. Seesugune nišielu iseloomustab ka praegusi loomeliite. Aga mitte ainult. Reservaadid tekivad ka sisepaguluse tulemusena. Minu meelest kogeb suur osa vene kogukonnast Eestis end sisepagulastena. Nähes, kuidas võim võõrandub rahvast, tekib paljudel soov luua oma väikene väljastpoolt puutumatu kogukondlik ruum. Selles poleks isegi midagi paha, kui need ruumid omavahel suhtleksid. Elamegi ju võrgustunud ühiskonnas. Aga pigem kogen, et need uued sotsiokultuurilised „monaadid” toimivad kui turvakodud. Umbes nii, et „noh, kui ühiskond meid ei vaja, siis loome selle vastastikku vajaduse isekeskis”.

Teine mõte on seotud paradoksidega: ühelt poolt õitsev loovkultuur, teiselt poolt aga masendavalt madal poliitiline kultuur. Ühelt poolt hõiskame, et mitte kunagi varem pole olnud nii palju vabadust ja loomingut, teiselt poolt seisame iga päev silmitsi probleemidega, mida samuti pole olnud sellisena kunagi varem: kuristik sissetulekute vahel, ääremaastumine, kümnetesse tuhandetesse ulatuv lahkujate rivi, demograafiline surutis … Kõik need nõuavad ainulaadseid ja konsensuslikke otsuseid.

Loojate/loomeliitude sekka kuuluvad võrdselt teistega ka kirjanikud ja kirjanike liit. Olete üks väheseid, kes oli aktiivne kirjutaja ja ühiskonnategelane 25 aastat tagasi ning on ka tänapäeval. Kuidas võrdlete neid aegu kirjanduslikust/kirjaniku vaatepunktist?

Eesti teistkordne vabaneminegi Vene võimu alt leidis aset kirjanduse ajas, st ajas, kus kirjandusväljal tegutsejad olid autoriteedid kogu rahva silmis. Nii oli see 1905. ja 1917.–1918. aastal, mil poliitiline vasakpoolsus ühtis paljuski toonaste kirjanike-kriitikute asendi ja loominguga (Friedebert Tuglas, Gustav Suits, Eduard Vilde). Tammsaare kohtagi julgen öelda, et ta oli poliitilistelt vaadetelt tänapäeva mõistes sotsiaaldemokraat.

1980-ndate vabadusliikumine rajanes sellel rahvuslik-demokraatlikul diskursusel, mida kandis endas (sageli ridade vahele surutuna) Jaan Krossi, Hando Runneli, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Mats Traadi, Jaan Kruusvalli jpt looming. Lisaks neile oli ju eesti kirjanduses esindatud lääne modernism ja isiksuslik vabadusekujutis. Kirjanikud (aga mitte ainult kirjanikud, vaid ka kunstnikud, osa teadlaskonnast) moodustasid nii oma loomingu kui ka isikutena „auväärsete isikute partei”, kui siin kasutada Max Weberi määratlust neile intellektuaalidele, kes mõjutasid poliitikat veel enne, kui sellest sai elukutse.

Nüüdseks on kõik muutunud. „Kirjanduse ja kirjanike aeg” on asendunud meediategelaste, poliitikute, meelejahutajate omaga. Nemad on avalikkuse keskmes. Kirjandus ja kirjanikud on taandunud Eesti semios­fääri äärealaks, väärides kõneainet seltskonnaajakirjanduse „objektidena”, menukite kui paljuski meediatoodete ilmumise või siis auhindade jagamise aegu.

Kas selles ei peitu paradoksaalne vastuolu? Ühelt poolt üllitatavate raamatute hiiglaslik hulk, teiselt poolt lugejaskonna ahenemine ja killustumine ning tiraažide kokkukuivamine. Ja lisaks teie mainitud kirjandusväljal tegutsejate taandumine oma „reservaati”. Kas algupäraseid kirjandusteoseid võiks siis ilmuda vähem, kirjastused peaksid olema valivamad või peaks kriitika olema valikutes ja hinnangutes rangem?

Sellest ajast alates, kui eesti kirjanikud on turul, ehkki sellistenagi suurelt jaolt Kulka toetuste kaudu, on kirjastused enamasti vahendajad. Lõppude lõpuks, kui nemad oma prestiiži või mingite muude asjaolude tõttu ei võta kirjastada eesti autoreid, siis võib ju autor teose välja anda ka oma kulu ja kirjadega. Seda tehaksegi, sest olen lugenud müstilisi väljaandjate nimesid. Aga võib ka kirjastamiseks kasutada hooandja platvormil korjatud raha, sponsoreid või säästusid. Kirjastused, nagu ka raamatupoed, elavad käibest. Sellest ka nimetuste rohkus, mis iseenesest on ju hea, sest nõnda on valik mitmekesine.

Eesti kriitika ajaloo uurijana väidan, et eesti kirjanduse asend ühiskonnas sõltub paljuski kirjanduskriitikast. Praegu domineerib annoteeriv (ära märkiv), „säutsuv” (ülilühikene kas ärapanev või taevani kiitev), promotsiooni (kirjandusväljale sissejuhatav) kriitika. Teose iseväärtusi kaaluvat ja – mis peamine! – varasema kirjandusprotsessiga haakuvat süvakriitikat kohtab aina vähem. Domineerib ka kirjanikukriitika, milles omakorda aimub sõprus- ja põlvkondlikku eelistust nii lugemisvalikutes kui ka hinnangutes. Kus on meie kirjandusmagistrid ja -doktorid kriitikutena? Just nemad peaksid täitma sellegi vähese ruumi, mis meedias kirjanduskriitikale võimaldatud.

Tahtmata kuidagi teisi loovkultuuri liike ja žanre alahinnata, kas pole nii, et kirjandus ja kirjasõna on inimeste mõjutamisel kõige kaalukam žanr, mis puudutab tugevalt ning mille kaudu jõuab paljudeni? Kui võrrelda tollaste ja tänapäeva kirjanike sõnavõtte/kirjutisi, kas on üldse midagi, mida praegustel kirjanikel oleks omaaegsetele vastu panna? Millel oleks säärane kaal ja mõju ühiskonna kujundamisele ja suunamisele? Või on tõesti nii, et kui pole enam põhjust ridade vahele kirjutada ning kõik sajanditagused ja vahepeal keelatud raamatud on juba välja antud, siis on (tänapäevane) (ilu/väärt)kirjandus muutumas niiöelda nišitooteks?

Muidugi on olnud kirjasõnal – ja on ikka veel! – kaalukas roll inimeste mõtte- ja väärtusilma mõjutamisel. Taas Tammsaare romaane ja tema publitsistikat meenutades – kes on rohkem meie olemist eestlastena defineerinud ning eesti ühiskonna käekäigust hoolinud? Või miks on eestlased just Tammsaare sajandi eestlaseks valinud ning tema kõrval Oskar Lutsu? Või Juhan Liivi? Eks ikka sellepärast, et oleme (olnud) paljuski seda, mida oleme kirjandusloos ja oma kirjanike kreatuuridena. Rahvusena oleme end „kokku lugenud”. Nüüd võime paraku ennast ka „laiali lugeda”, sest tõepoolest, viimastel aastatel pole ilmunud teoseid, mis kogu ühiskonda oleks puudutanud, nagu seda uue sajandi algul ilmunud ja senimaani puudutav Andrus Kivirähki „Rehepapp”. Kui just mitte Sofi Oksase „Puhastust” silmas pidada.

Mis puutub „ridade vahele kirjutamisse”, siis üks õige ilukirjandusteos toimibki nii ridadel kui ka ridade vahel. Meil on ettekujutus, et omal ajal olid nendeks mingid poliitilised nükked. Küllap oli ka neid. Aga ridade vahel oli mõtteruum ja osa retoorilisest väljast, millele lugeja end asetades sai loetule kaasa elada, nõustuda või vaielda autori või iseendaga. Just ridadevahelises ruumis toimub see, mida Juri Lotman on iseloomustanud kui lugeja suhtlemist iseendaga. Tänapäeva eesti kirjanduses on küll rohkem tasapinnalisi ja lineaarselt kulgevaid lugusid, mida võtad teadmiseks, ent märksa vähem ridadevahelist mõtteruumi. Aga võib-olla olen seda öeldes n-ö rikutud väärt tõlkekirjandusest ja eesti klassikast.

Keda te tänapäeva(l) kirjanikest ühiskondlikus plaanis olulisimaks peate?

Jaan Kaplinskit, Hando Runnelit, Viivi Luike, Arvo Valtonit. Aga kes neid enam kuulda võtab? Ja ega nad kibele ka kõnelema. Eesti vabariigi presidendiks tõusnud Lennart Meri on küll olnud seni viimane kirjamees, kelle sõna kehtis. Rein Raud pidi koguni karjatama, et üldiselt devalveeruma kippuvas avalikus arvamisruumis tähelepanu pälvida. Leidub neid literaate, kelle brändiks ongi räuskav otseütlemine. Võib-olla oleme ka ise isiksustena „nišistunud”, et ühele osale seltskonnast on keegi väga suur autoriteet, aga teine seltskond pole temast midagi kuulnud. Fakt on see, et kolmandik eestlastest on sündinud pärast laulvat revolutsiooni. Kes on selle kolmandiku eestkõneleja(d) kirjanikuna?

Milline oleks lahendus? Kuidas kirjanikud/kirjandusmaailmas tegutsevad inimesed saaksid aidata praegust ühiskonda paremaks muuta?

Eks ikka eeskätt oma loomingu kaudu. Iga sõna – ja eriti kunstiline sõna – on vastutuse küsimus. Isegi siis, kui võtad selle sõnaga meelt lahutada. Inimloomuse sügavuste avamist, vaimsust ja vaimukust – seda ootan kõige enam tänaselt eesti kirjanduselt. Kõikjal näeme põlvkondade vahetumisi, sh kirjandusväljal. Mõistetavalt on oma „põlvkondlik särk” ihule kõige lähemal. Kus on aga tänases eesti kirjanduses need teosed, mis liigutaksid korraga nii vanu kui ka noori? On’s see üldse vajalik ja võimalik? Vajalik oleks küll niisuguste proosateoste kirjutamine ja ilmumine, milles kunstilise kujundi kaudu saab elavaks sõjajärgse Eesti mitme põlvkonna lugu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!