Saaremaa sai lukku pandud

7. apr. 2013 Karl Kello - 1 Kommentaar

Ivar Leimuse piltliku väljenduse kohaselt kulgesid läbi Eesti alade maailmakaubanduse tuiksooned. Hinnanguliselt sattus viikingiaegse läbikäimise tõttu Kesk-Aasia ja Mesopotaamiaga 9.–10. sajandil Eestisse 15 tonni hõbedat. Võrreldes Taani, Norra, Soome, Läti ja Leeduga, on meilt leitud araabia hõbemünte tunduvalt rohkem. Paari-kolme sajandi jooksul enne Jüriöö ülestõusu toodeti Eesti suurimas muistses rauasulatuskeskuses Tuius Saaremaal tuhandeid tonne rauda. Mis omakasutusest üle jäi, müüdi maha – puhaskasu taas kümneid tonne hõbedat. Kuhu see rauahõbe kadus? Investeeriti tõenäoliselt kirikuehitusse. Eesti ei olnud Euroopa tähtsusetu tagahoov.

Saaremaa tegelik tähendus

Tulu transiitkaubandusest, rääkimata siis juba veetee n-ö väravamaksust, ammutasid põhiliselt saarlased. Saaremaa Eesti-Soome muistse mereriigi keskusena kujutas endast nii Väina kui ka Volga veetee lukku. Rooma ei võinud end kindlalt tunda, kuni saarlased säilitasid sõltumatuse ja ähvardas oht idakiriku kohaloleku taastumiseks Skandinaavias. Selle ohu elimineerimiseks tuli tee kõige tähtsamas kohas läbi lõigata. Sedavõrd oluline sõlmpunkt Põhjala otseühendusteel Konstantinoopoliga ei saanud Rooma kiriku kontrolli alt kuidagi kõrvaliseks jääda.

Siit avaneb Saaremaa tegelik tähendus. Nii Hastingsi kui ka Soontagana kampaania tähtsust Euroopa ajaloo jaoks on ilmselgelt alahinnatud (vt ÕpL 28.03). Inglismaa kuulus aastani 1066 koos Norra, Rootsi, Taani, Islandi, Gröönimaa, Venemaaga … pigem konstantinoopolliku suunitlusega maailma. Hastingsi lahingu järel kindlustus Euroopas roomakatoliiklus, seda Bütsantsi/Vene mõju vähenemise arvelt.

Tõenäoliselt polnud isegi veel sada aastat pärast Hastingsi lahingut täit selgust, kummale poole kaalukauss kaldub. Idakirik võis üritada säilitada oma mõju Skandinaavia ja Briti saarte üle. Nii jõuame põhiküsimuse juurde: mis konteksti asetub esimese ristiretke väljakuulutus eestlaste vastu ja samal ajal tugevnev surve keldi kristlusele? Paavst Alexander III ristisõjabulla 11. septembrist 1170/1171/1172 kutsus taanlasi, norralasi, rootslasi ja ojamaalasi üles minema relvastatud palverännakule eestlaste ja teiste paganarahvaste juurde (Estonum et alio­rum paganorum). Samal ajal läänistas Inglise kuningas Iirimaa idaosa. Veel kord: vaadates seda kavatsetavat ristiretke eestlaste vastu ja Iirimaa vallutamist Rooma seisukohalt: alles sada aastat tagasi, 12 aastat pärast kirikulõhet oli õnnestunud kiskuda Inglismaa välja Konstantinoopoli mõjusfäärist. Ei olnud aga teada, kuhupoole kaldub Skandinaavia – kardetavasti oma emakiriku poole. Seda ei saanud lubada. Mingeid riske ei tohtinud võtta.

Ilmselt oli Tõllu klann selleks ajaks jõudnud püstitada Saaremaale esimesed kivikirikud. Need mõnikond kaugete metsade tagust muinaskristlikku kirikut poleks muidugi pälvinud Rooma silmis mingit tähelepanu, kui nad ei asunuks strateegiliselt tähtsas kohas – otseteel Skandinaaviast Konstantinoopolisse. See ühendusvõimalus tuli karmilt katkestada. Nii asetub loogiliselt paika ka saarlaste ja Lembitu pöördumine abi järele Skandinaavia-Vene n-ö õigusjärglaste, slaavi-venelaste poole.

Sama tegelane  Trondheimi toomkiriku põhjaportaali kohal, ca 1160.

Sama tegelane Trondheimi toomkiriku põhjaportaali kohal, ca 1160.

Kahest otsast korraga

Eesti võimalik muinaskristlus oli olemuslikult idakristlikku algupära (NB! mitte segi ajada slaavikristlusega). Seda tunnistavad ristiusu tähtsamad terminid eesti keeles (papp, rist ja raamat); bütsantsipärased ristikujulised ripatsid, mis ilmusid Eesti hauapanustesse aastal ca 1000; Bütsantsi mündid kohalikes aardeleidudes, sh 11. sajandi alguses Pärnu lähedal maha maetud rahapada, kus araabia ja saksi müntide seas paarsada peamiselt keisrite Basileios II ja Konstantinos VIII (976–1025) vermitud münti, suurim selline leid Põhjamaades.

Paralleelselt iiri kristluse hävitamisega hakati pinda käima Saare muinaskristlusele. Alustati kummastki strateegilisest otsast korraga. Läänekirik otsustas eelkõige likvideerida iiri keldi kiriku oma tagaõues kui võimaliku idakiriku kantsi. Kristuse asemikul polnud muud võimalust, kui tagada Rooma kiriku ülimuslikkus kogu kristliku maailma üle. Taevas on küll kaks valgust, kuid ei saa olla kahte päikest korraga. Rooma paavst on see kalju, millel püsib kirik. Kristus ütles lihtsale kalurile Siimon Joonapojale, kellest meie piiblitõlkes on Peetrus (kr petros ‘kivi, kalju’) saanud: „Sina oled Kalju ja selle kalju peale ehitan ma oma koguduse” (Mt 16:18; vt Vello Salo, Sirp 22.03).

Rooma impeeriumi idapealinna vallutamine/rüüstamine on käsitatav samas kontekstis kui iiri keldi kristluse ja Saare võimaliku muinaskristluse hävitamine/allutamine roomakatoliiklikule kirikule. Rooma kirik võis Konstantinoopolis teatud kontekstis näha isegi suuremat ohtu kui moslemites: Konstantinoopol ohustas keldi kristluse kombel usu ühtsust seestpoolt. Püha võitlus käis mitmel rindel: idakristluse, keldi kristluse, Ema maa muinaskristluse vastu – nii põhjas, kagus kui ka idas ning suhteliselt ühel ajal (Iirimaa 1170−1200; Eesti 1170−1227; Konstantinoopol 1204 …)

Nõnda näidati pärast keldi kristlusele otsa peale tegemist ja enne Saaremaa kallale asumist koht kätte Konstantinoopolile. Neljas ristiretk, 1204, barbarid saabusid: relvastatud palverändurid vallutasid ja rüüstasid Konstantinoopoli. Kristlased astusid kristlaste vastu. Konstantinoopolis põletati hindamatuid käsikirju: antiikfilosoofide ja -kirjanike teoseid, kirikuisade tekste ja evangeeliume (võpatas mõistus ja inimkond punastas häbist).

Saadeti saksid eesliinile

Eestis juhtus nii, et kuivõrd taanlased ja ka rootslased ei saanud Saaremaaga hakkama, saadeti sakslased eesliinile – seda tegid nad ka hea meelega. Aastal 1204 oli paavst tunnistanud Taani paganatevastased võitlused ristiretkedeks. Lundi peapiiskopist sai apostellik legaat kogu Põhja-Euroopa paganarahvaste juures. Aastal 1206 võttis Taani kuningas Valdemar II Võitja ette sõjakäigu Saaremaale. Kroonik Henriku teatel „kinnitas Saaremaal kanda taanlaste kuningas suure sõjaväega, mida ta oli juba kolm aastat kogunud, ja ühtlasi ka Lundi peapiiskop Andreas … Kui aga linnus oli valmis ehitatud ega leidunud, kes oleks julgenud jääda sinna paganate ootamatute rünnakute vastu, läks kuningas, süüdanud linnuse põlema, kogu sõjaväega oma maale tagasi” (HLK X,13). (Tuli see Valdemar veel teine kordki Saaremaale linnust ehitama, aastal 1222, ja ikka edutult (vt ÕpL 28.03).)

Aastal 1208 sai teoks juba sakslaste juhitav esimene ristiretk Eestimaale. Algas ristisõda Eestimaal ja ühtlasi see eestlaste olematu muistne vabadusvõitlus. Kroonik Henrik mainib malbelt: „Nimelt kandsid selsamal aastal liivlased, lätlased ja sakslased õndsa Neitsi lipu Ugandisse ja nõnda edaspidi kõigi eestlaste ja paganarahvaste juurde ümberkaudu …” (HLK XII, 3). Kahe aasta pärast puutusid ristiretkelised sakslaste juhtimisel esimest korda saarlaste otsesesse mõjusfääri Soontaganal. Lõppes kogu see lugu Saaremaa vallutamisega aastal 1227, saarlaste (ümber)ristimise ja vaarao uputamisega. Saaremaa piiskopkonnast kui omaette riigist sai paavstile alluva Kirikuriigi osa.

——–

Hastings 1066, Soontaga 1210

Kaheteist ja 144 aasta tsükkel on ka Põhjala ja Eesti ristiusustamises teatud rolli mänginud (vt ÕpL 21.12.2012). Üks näide nn poolsuuraasta kohta (6 x 12 = 72): 1155 võeti ette esimene ristiretk Päris-Soome, s.o Eesti-Soome mereriigi valdustesse, ning 1227 vallutati Saaremaa (1155 + 72 = 1227).
Mis tähtsat toimus nii enne kui ka pärast aastaid 1066 ja 1210?
•    1018 Taani kuningas Knud Suur alistanuvat ka Eesti; Eesti võis väga hästi kuuluda tema loodud Inglise, Taani, Norra ühendriiki.
•    1030 Püha Olavi märtrisurm.
•    1042 Taani maailmariigi ots; huvi Eesti suunal säilib.
•    1054 Kirikulõhe: osaduse katkemine Rooma ja Konstantinoo­poli patriarhaadi vahel.
•    1066 Hastingsi lahing: asetuvad paika ida- ja läänekristluse jõujooned.
•    1078 Taani kuningas Knud Püha alistab Liivimaa ja tituleerib ennast Eestimaa hertsogiks.
• • •
•    1186 Liivimaa piiskop Meinhard.
•    1198 Uus paavst, uus piiskop: Innocentius III hakkab end nimetama Kristuse asemikuks; Liivimaa piiskop Albertit hakatakse kutsuma sõjariistus apostliks.
•    1210 Ristivägi Saaremaa tagamaal Soontaganas.
•    1222 Taani Valdemar ehitab Saaremaal kivilinnust.
•    1234 Saaremaa kirikuriik.
Paavsti legaat Modena Guillelmus määrab kindlaks Saaremaa piiskopkonna piirid. Paavst Gregorius IX tuletab meelde, et saarlaste suhtes kehtib tema ülemvõim. Näib väga nõnda, et veel pole kadunud arusaam „Eesti” muistsest mereriigist keskusega Saaremaal. Sest kuigi piiskopkonna (mis hõlmab Hiiu-, Lääne-, Saare- ja Pärnumaa ning praeguse Rapla maakonna osi) keskus asus aastast 1234 Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ja Haapsalus ning alles alates 14. sajandi keskpaigast Kuressaares, oli tema nimetus ecclesia Osiliensis.