Välismaal kõrgkoolis
On üsna tavaline, et välismaale minnakse õppima arvuti- või kunstieriala. Et aga on võimalik omandada kõrgharidus jalgpalli alal, on üllatav. Ajasime juttu kolme Suurbritannias õppiva noorega, kellel hakkab lõppema esimene ülikooliaasta.
Iga 11. gümnaasiumilõpetaja soovib õpinguid jätkata välisriigi kõrgkoolis − nii selgub eelmise aasta Praxise uuringust. Kui palju Eesti noori tegelikult välismaal õpib, selle kohta värsked andmed puuduvad. OECD aruande järgi oli 2009/2010. õppeaastal välisriikide kõrgkoolides õppijaid 5296: Suurbritannias 1374, Soomes 700, järgnesid Venemaa, Saksamaa, Taani, Rootsi, Ameerika Ühendriigid, Austria.
Klaas ja metall
Kristiina Ploom usub, et kunstierialadel on tulevikku.
Kristiina Ploom otsustas pärast Tallinna ühisgümnaasiumi lõpetamist minna Brightoni ülikooli tarbekunsti õppima. Kuna Inglismaal on kõrgkoolis õppimine tasuline, tuli võtta õppelaenu. Elamis- ja toidurahaga aitavad teda vanemad. Õppelaenu peab hakkama tagasi maksma pärast ülikooli lõpetamist, alates kindlast palgatasemest. „Laenutingimused on siin üliõpilaste jaoks soodsamad kui Eestis,” kinnitab Kristiina.
Ülikoolil, mis asub Suurbritannia lõunarannikul, on keskused kolmes linnas, Kristiina ülikoolilinnak on Hastingsis. Victoria-aegses valges majas paiknevas ühiselamus on igal tudengil omaette ruumikas tuba, aknast paistab meri.
Kristiina kandideeris ja sai sisse Inglismaal mitmesse ülikooli. Brightoni ülikooli kunstieriala, kus on nii klaasi, tekstiili, keraamika kui ka metallitöö suund, tundus talle kõige huvitavam. Soov minna klaasikunsti õppima on olnud Kristiinal ammu, neli aastat käis ta kooli kõrvalt klaasikunsti kursustel, viimase aasta ka Tallinna kunstikoolis. „Eestis oleksin õppinud kitsalt klaasi eriala, praegu saan ettekujutuse ka teistest kunstiliikidest. See on väga kasulik ja aitab aru saada, mis mulle tegelikult sobib,” arvab Kristiina, kes on nüüd avastanud enda jaoks ka metalli.
„Esimesel semestril vaheldusid loengud töötubadega, õppisime tundma eri materjale ja tehnikaid, sel poolaastal tegeleb igaüks oma projektiga,” räägib Kristiina, kes valis oma tööks ehted, kus ta kombineerib klaasi ja metalli. Tulevikus tahab Kristiina saada ehtekunstnikuks, talle meeldiks töötada mõnes ettevõttes disainerina ja selle kõrvalt autoriehteid luua.
Kristiina räägib, et hindamistel tuleb töödele lisaks esitada sketchbook, kuhu on jäädvustatud ideed, visandid, pildid, kogu loominguline protsess, ning teha analüüs, mis läks õigesti ja millised olid vead. Palju tuleb kirjutada esseesid. „Kunstiõpingute juurde kuulub palju iseseisvat tööd, päevi tuleb väga oskuslikult planeerida, sellest hoolimata jääb kogu aeg ajast puudu. Aga mul on läinud hästi, esimese semestri hinded olid enamjaolt B-d.”
Kristiina on oma kursusel ainus välistudeng, teistel kursustel on neid rohkem. „Tänu sellele, et välisüliõpilastele korraldati enne õppeaasta algust avanädal, kus tutvustati ülikooli, Inglismaad ja inglasi, kohanesin kiiresti,” usub Kristiina. Sõprade leidmine läks juba iseenesest.
Targad valikud
Margus Lind tunneb end Šotimaal juba päris koduselt.
Margus Lind lõpetas eelmisel aastal Tallinna Mustamäe gümnaasiumi kuldmedaliga ning õpib Edinburghi ülikoolis esimesel kursusel arvutiteadust ja matemaatikat. Edinburghi ülikooli kasuks otsustas ta eelkõige seetõttu, et ülikool on tuntud oma tugevate IT-erialade poolest. Oma osa mängis ka see, et Šotimaa ülikoolides ei ole õppemaksu.
„Tahtsin õppida arvutit ega soovinud ka matemaatikast loobuda. Praegune eriala ühendab mõlemad,” räägib Margus. „Bakalaureuseõpe kestab siin mitte kolm, vaid neli aastat, esimene aasta on mõeldud selleks, et viia kõik tudengid enam-vähem ühele tasemele.”
Kui Margus otsustab läbida viieaastase programmi, saab ta informaatikamagistri kraadi. Kuigi IT-erialal saaks hea sissetulekuga töökoha ka magistrikraadita, leiab Margus, et see annab parema ülevaate kogu valdkonnast. „Arvuti erialal muutuvad asjad kiiresti, seetõttu uueneb pidevalt ka õppekava. Järgmisel aastal ühtki kursust ise valida ei saa, viimastel aastatel on see-eest vabad käed. Mõistlik on oma kursused valida targalt.”
Esimene sess läks Margusel suurepäraselt: ta tegi kõik neli eksamit hindele A, kusjuures kahe eksami tulemus oli maksimumilähedane, 98%. Üks neist oli programmeerimine, mis on ka Marguse lemmikõppeaine.
Margus käib kord nädalas tööl: ta on abiks ühele tasakaalu- ja koordinatsioonihäiretega mehele. Teenitud rahast piisab söögiks ja jätkub ka väiksemateks meelelahutusteks. Ühiselamu eest aitavad maksta vanemad. Väikese ühese toa üür on 96 naela ehk üle 100 euro nädalas. „Kaalusin varianti võtta kellegagi koos kahene tuba, mis on odavam, aga omaette on rahulikum, saan minna ja tulla, millal tahan, ega pea muretsema, et toakaaslane tahab magada,” arvab Margus, kelle kõige produktiivsem tööaeg on just öösel.
Ühiselamus on koos rahvusvaheline seltskond: kõige rohkem on hiinlasi, aga ka paar jaapanlannat, neli bulgaarlast, kaks rumeenlast, viis-kuus šotlast, ameeriklasi, kes käivad semestri kaupa vahetusüliõpilastena, ning Margusele lisaks veel üks eesti poiss. Ülikoolis on eestlasi päris palju – hiljuti loodi Eesti ühing, Baltimaade ja slaavi ühing tegutsesid juba varem. „Kogu aeg toimub midagi. Palju on igasuguseid üritusi, ühinguid,” iseloomustab Margus kohalikku üliõpilaselu. Õhkkond ülikoolis on tema sõnul mõnus ja vaba, nagu Edinburghi linnaski, mis rahvaarvult on umbes Tallinna-suurune, kuid mentaliteedilt meenutab pigem Tartut. Loengusse, kuhu on minna paarkümmend minutit, läheb Margus enamasti jalgsi, vahel sõidab jalgrattaga.
Elu parim otsus
Taavi Trasberg oma elu ilma jalgpallita ette ei kujuta.
Taavi Trasberg, kes õppis Kristiinaga Tallinna ühisgümnaasiumis ühes klassis räägib, et nende klassist läks väliskõrgkoolidesse kuus inimest: kolm Inglismaale, kaks Šotimaale, üks Hollandisse. Taavi ise otsustas juba 9. klassis, et läheb välismaale õppima. Pärast põhikooli lõppu tuli ta Rakverest Tallinna ja sai gümnaasiumi ajal iseseisvalt hakkama. Siis hakkas internetist uurima, kas leidub mõni ülikool, kus saaks õppida jalgpalli eriala. Taavi ütleb, et ta on mänginud jalgpalli kaksteist aastat ega kujuta elu ilma selleta ette. Praegu õpibki ta Inglismaal Bedfordshire’i ülikoolis just jalgpalli erialal. Kursusel on üks tüdruk ja 35 poissi, kellest suurem osa on inglased.
„Kehalisi katseid ei olnud,” ütleb Taavi. „Õppima võivad tulla kõik, keda jalgpall huvitab. Ainult viis poissi meie kursuselt mängivad ise jalgpalli.” Taavi on üks neist. Ta kuulub ülikooli jalgpallimeeskonda ja mängib ka kohalikus poolprofessionaalses tiimis. „Trenni teen kolm korda nädalas, mõnikord kaks korda päevas, lisaks käin jõusaalis ja jooksmas. Püüan end vormis hoida ja praegusest kõvemasse meeskonda saada.” Jalgpalli mängimisega teenib Taavi ka veidi raha. „Elu on Inglismaal kallis. Söögi saan ise ostetud, aga ühiselamumaksu ja elamisrahaga aitavad mind väga palju vanemad.”
Taavi jutustab, et esimesel kursusel õpitakse peamiselt spordi- ja jalgpalliajalugu ning tutvutakse jalgpalliteooriaga. Kõige huvitavam aine on Taavi jaoks põhiprobleemid tänapäeva spordis, kus arutatakse spordivägivalla ja dopingujuhtumeid. Eksameid ei ole, selle asemel tuleb kirjutada esseesid, teha kirjalikke töid ja presentatsioone. Taavi ütleb, et talle selline õppekorraldus sobib, enamik hindeid on A-d.
Järgmisel aastal plaanib Taavi minna vahetusüliõpilaseks Hispaaniasse. Varsti tuleb hakata spetsialiseerumisele mõtlema. Taavi ütleb, et on mõelnud spordipsühholoogiale ja -sotsioloogiale. Õpingute kõrvalt tahab ta läbi teha treeneri- ja agendikoolitused. „Arvan, et minust saab kas jalgpallitreener või -agent, valikuvariante on palju.”
Taavi usub, et jalgpalli vallas on üsna lihtne tööd leida, eriti Inglismaal, kus on väga arenenud jalgpallikultuur. „Nädalavahetustel pannakse oma meekonna fännisärgid selga, käiakse mänge vaatamas, elatakse kaasa − isegi tüdrukud oskavad jalgpalli teemadel kaasa rääkida. Eestis sellist asja ei kohta.”
Oma tulevikku näeb Taavi Hispaanias, Itaalias, või hoopis USA-s. „Eks paistab, mis elu toob. Arvan, et Inglismaale õppima tulek oli mu elu parim otsus. Saan õppida seda, mis mind huvitab, ja maailma näha. Teha seda, mida kõik teevad, on minu arvates igav. Mina tahtsin midagi teistsugust.”
Tere!
Minu nimi on Kadri ja olen Koeru Keskkooli kasvandik. Peale keskkooli olin segaduses eriala valikuga kuni leidsin enda jaoks Suurbritannias oleva toitumisteaduse ja dietoloogia kursuse (ingl. human nutrition and dietetics). Kahe õppeaasta jooksul pole ma enda erialal teisi eestlaseid veel kohanud (isegi mitte teistes ülikoolides). Kuna suur nõudlus ja ei vasta pakkumisele, kutsun üles noori vaatama Suurbritannia ülikoolide poole. Dietoloogia eriala on erinevalt teistest hetkel kõikides ülikoolides haigekassa poolt tasustatud, seega õppelaenu kohustust ei järgne. Sisseastumisest ja õppemaksust olen ka kirjutanud oma blogis: http://tervisefoorum.ee/blogi/valismaale-oppima-esimesed-sammud.
Soovin kõigile jõudu eriala valikul ja tuult tiibadesse välismaale õppimisele asumisel.
Erinevate küsimuste tekkimisel, võib julgelt ka minuga blogi kaudu ühendust võtta!
Kadri