Vihmaussi osast Eesti kultuuriloos

Tsivilisatsioon saab tekkida ainult viljakal pinnasel. Just põllunduskultuur on kultuur selle sõna kõige algsemas tähenduses (vrd ld cultura ‘viljelus, harimine’), mis annab nii leiva lauale kui ka riided selga.

Nii võib vahest tõesti öelda, et kultuur sünnib seal, kus vihmauss maa all inimese heaks vaikselt ja omaette oma tähtsat tööd teeb. Kaugel vene ajal tehti Tallinnfilmis dokumentaalfilm väga piltliku pealkirjaga „Ärge tapke vihmaussi” (1978; režissöör Heli Speek, stsenaristid Edvin Nugis ja Jüri Müür). See film jättis sügava mulje: tohutud traktorid vs. väike vihmauss. Lugu hargnes mulla struktuuri rikkumise ümber. Eesti põldudele olid ilmunud suured ja rasked Kirovetsi ratastraktorid, mis mulda tõhusalt kokku pressisid. Tappa vihmaussi pole suur probleem. Üsna kindlasti oli mõnelgi tundlikul natuuril põhjust võrrelda vihmaussikese väljapääsmatut olukorda Kirovetsi rataste all enda abitusega pealerulluva riigimasina ees. Aga alustame vihmaussi elukeskkonnast.

Kui võtaks veidi teoretiseerida: kas muld on rohkem elus või eluta asi? Ühes peotäies mullas olevat rohkem organisme kui meie planeedil inimesi. Öeldakse, et mullast oleme võetud, ja räägitakse mulla väsimusest, viljakusest, mulla emakivimist. Niisugused väljendid käibivad üldiselt ainult elusasjade kohta …

„Jah, täpselt,” ütleb Eesti maaülikooli põllumajanduse ja keskkonna instituudi mullateadusosakonna juhataja Alar Astover. „Elutegevus on mulla põhiline tunnus. Elusosata ei saa mulda eristada. Sagedasti aetakse segamini pinnas kui geotehniline mõiste ja muld. Ka eurodokumentide tõlkijad panevad sõna soil enamasti pinnaseks, algses dokumendis on aga mõeldud mulda. Just mulla elusosa on see must kast, mida kõige vähem mõistetakse.”

Eesti suurim loodusvara

Muld on üks suurim ja olemuselt taastumatu Eesti loodusvara, kinnitab Alar Astover. Küsimus on, kas ja kuidas me seda teadvustame. USA president Theodore Roosevelt on öelnud juristile omase täpse sõnakasutusega: „Rahvas, kes hävitab mulla, hävitab iseenda.”

Oma riigis võiks olla tagatud oma toit ja kehakate, seda eriti meie kliimatingimustes. Lootmine n-ö globaalse küla tootmisvõimsustele, et küll toome sisse, ei õigusta end alati. Mullakaitset ei saa seega pidada vähem tähtsaks kui riigikaitset. Riigikaitseseadus on esimene asi, mis vastu võetakse. Mullakaitseseadusega on teine asi, kuigi muld on kõige muu kõrval ka omariikluse alus. Probleem on ilmselt suuresti selles, et muld on tihedasti kinnisomandiga seotud.

Eelmise aasta lõpus olid mullapäeval kohal ka keskkonna ministeeriumi esindajad. Nende arvates pole spetsiifilise mullaseaduse loomine praegu prioriteetne. Võib-olla kunagi tulevikus saame mingi üldisema keskkonnakaitseseaduse, mis katab ka mullavaldkonna. Samas on teised valdkonnad seadustega tugevasti ära ja isegi üle reguleeritud, tõdeb Alar Astover.

Miks mullakaitsega selles ametkondlikus mugavustsoonis eriti tegelda ei taheta? Mulla vastutus on osalt keskkonnaministeeriumi, osalt põllumajandusministeeriumi asi, s.o suuresti peremeheta asi. Oodatakse Euroopa Liidu direktiivi ja eks siis joondutakse selle järgi. Mullateadlase sõnul oleks väljapääs teadlikkuse tõus, seda eriti otsustajate puhul. Praegu on nii, et nendes ametkondades, kus mullavaldkonnaga regulatsioonide järgi peaks tegeldama, pole praktiliselt ühtegi mullakompetentset inimest. Mullateadlasi on Eestis väga väheks jäänud, ei jätku neid, kuhu vaja.

Kas Eesti muld on ohus?

AA: Maailmas tõuseb esile kõrbestumise ja erosiooni teema. EL-i mullakaitse strateegias on tähelepanu all erosioon, orgaanilise aine kadu, saastumine, sooldumine, tihenemine, mulla bioloogilise mitmekesisuse kadu, mulla katmine, maalihked. Eestis ilmneb neist samuti mitu ohtu, üheks neist on mulla katmine, mis ei ole küll õnneks väga laialt levinud. Ehitiste ja teede alla jääv muld on igaveseks kadunud. Euroopa muldade seisundi viimase ülevaate järgi on Eestis kaetud pind ühe inimese kohta kõige rohkem suurenenud. Hoolimata üldisest rahvaarvu vähenemisest on see toimunud valglinnastumise tagajärjel, mis ilmestab eriti Tartu ja Tallinna ümbrust: üritatakse linnast välja pääseda ja ehitised pannakse püsti põllumaale. See tegevus intensiivistus buumi ajal.

Darwin ja vihmaussid

Eesti muldade sagedane probleem on tihenemine, sedastab Alar Astover. Paljud meie mullad on tallamise suhtes tundlikud. Muld on künnikihi all kokku surutud, õhk ja taimejuured ei pääse läbi. Kui tihenenud kiht näiteks sügavkobestamisega ära lõhkuda, muutub olukord kohe paremaks. Vesi ei kogune enam põllu peale lompidesse, vee- ja õhurežiim paraneb.

Siit jõuamegi vihmaussi tähtsuse ja tähenduse juurde meie ökosüsteemis, et mitte öelda – kohalikus kultuuriloos. Kuivõrd viljakas muld on kultuurrahvaks kujunemise alus ja eeldus.

Kas n-ö vihmaussifunktsioon on üleilmne nähtus?

AA: Jah, üleilmne. Vähe teatakse, et üks esimesi teadlasi, kes mulla elustikku uuris, oli Charles Darwin. Oma viimases raamatus tõi ta esile, kuidas vihmaussid mulda kobestavad ja selle struktuursust muudavad. Mulla elus­tiku osas on vihmaussi rolli siiski veidi üle hinnatud. Kuivõrd ta on üks väheseid mulla elusorganisme, mida inimesed silmaga näevad, jääb mulje, et ta on kõige olulisem mulla kvaliteedi indikaator. Mikroorganismide roll on siiski palju suurem ja tähtsam. Aga igatahes – kui vihmaussil on hea olla, on ka mullaga kõik korras. Vihmauss justkui kleebib mullaosakesed paremini kokku, et mulla struktuursust parandada. Aga kui muld on tihenenud, ei saa me loota, et ainuüksi vihmauss selle korda teeb.

Tänapäeva põllumajanduses räägitakse täppisviljelusest ning üha enam minnakse minimeeritud harimise teed. Liiga raske tehnika, mis meie muldadele hästi ei sobinud, mitmekordsed ülesõitmised, pestitsiidid ja väetis, mis ei sattunud päris sinna kohta, kuhu pidi – seda praktikat on praegu kindlasti vähemaks jäänud, kinnitab Astover.

Kuidas võiks iseloomustada Eesti muldade seisukorda üldiselt, võrreldes muu maailmaga?

AA: Suures pildis on meil hea kasutussobivusega mulda küllaltki palju. Eriti kui tuua suhtarve ühe inimese kohta, on meil maailma ja Lääne-Euroopa keskmisega võrreldes ühe inimese kohta korras ja kasutatavat põllumaad üle kahe korra rohkem. Seega ei pea me ennast väga ohustatuna tundma.

Võssa ja umbrohtu kasvanud põllumaa – kas see on tuleviku seisukohalt võttes pigem hea või halb näitaja? Kas seda võib käsitada ka kui mulla kaitseala?

AA: 1990. aastate keskpaiku ja 2000. alguses jäi palju põllumaad kasutusest välja. Euroopa Liidu pindalatoetused toimivad selles suunas, et maad on taas rohkem kasutusele võetud. Nõukogude perioodil oli põllumajanduslikus kasutuses ka selliseid maid, mis selleks väga ei sobinud. Osa nende maade väljajäämine on agronoomiliselt ja keskkonnakaitseliselt isegi põhjendatud. Need jääksidki siis kas looduslikeks rohumaadeks või metsastuma.

Praegu on Eesti ajastus, kus metsa proportsioon on suhteliselt suur ja tõenäoliselt lähiajal sellisena ka püsib, osaliselt põllumaade metsastumise arvelt. See reserv ei ole meil kuskile kadunud, kui tekib globaalne vajadus toota Eestis rohkem biomassi.

Kas saab rääkida ka mulla rööv­kasutusest, võrreldavalt näiteks röövpüügiga?

Alar Astoveri järgi oleks kõige drastilisem ilmselt see, kui keegi koorib kuskil mulla ära ja paneb siis üles mulla müümise kuulutuse. Mida aga võiks mulla röövkasutuse all mõista – kui taimekasvatus toimub mullavarude arvelt. Ei tagastata toitaineid piisavalt, võetakse pidevalt justkui külmkapist, aga ei panda tagasi. Eelkõige puudutab see mineraalseid toite­elemente, fosforit ja kaaliumi. Pidevalt ja kauaaegselt mullale võlgu jäämine tähendab pankrotti. Kuna muutused on mullas pikaajalised, ei saada sageli ohust ja tagajärgedest aru.