Digididaktika ümberpööratud klassiruumis

10. mai 2013 Ene Pajula - Kommenteeri artiklit

Kui seni koolitati TLÜ Haapsalu kolledžis klassiõpetajaid koos inglise keele kõrvalerialaga, siis eelolevast sügisest hakkavad tulevased õpetajad kõrvalerialana õppima haridustehnoloogiat, mis toetab digiajastul n-ö nutiõpetaja tööks vajalike pädevuste kujunemist.

Kõrgkoolides on haridustehnoloogid ametis olnud juba mõnda aega, kuid üldhariduskoolides on see ametinimetus veel suhteliselt tundmatu.

„Haridustehnoloogia on haridusterminoloogia komisjonis teoksil oleva haridussõnastiku käsikirja järgi pedagoogika haru, mis hõlmab inimesi, protseduure, ideid, tehnoloogiat ja kõige selle organiseerimist,” jagab eesti keele instituudi keelekorraldaja Argo Mund lahkesti seletusi. „Haridustehnoloog aitab sisuspetsialistidel õppeprotsessi planeerida, veebipõhise õpetamise jaoks sobivaid strateegiaid ja õpikeskkonna vahendeid valida ning õpikeskkonda kujundada.”

Haridustehnoloogia peamine eesmärk on tõsta õppimise efektiivsust.

Digididaktika

Ajal, mil Eestis alles vaieldakse selle üle, kas enne peaksid kõigis klassides olema tehnilised vahendid (interaktiivne tahvel, arvutid, mobiilsed seadmed) või hoopis vastav õpetamismetoodika, on mitmes riigis asutud tegutsema. Tegelikkus on aga meilgi selline, et mõni vähem või rohkem „nutikas” seade on taskus juba esimese klassi õpilastel.

Samuti on mitmed Eesti koolid varustanud end klassikomplekti jagu tahvelarvutitega. Ka laua- ja sülearvutid on enamikus kodudes juba ammu olemas, või kui polegi, siis pääseb neile ligi lähimas raamatukogus. Nii et digitehnika vastu võitlemise asemel, millele Eesti õpetajatel kulub tunnis märkimisväärne aeg, võiks sellest teha endale liitlase. Sealjuures on õpetajal oluline teada, kuidas innovaatilisi tehnoloogiaid aineõppega niimoodi siduda, et õppimine oleks huvitavam ja tõhusam.

Et seda kõike teoorias ja praktikas järele proovida, said Haapsalus kahe nädala kestel kokku nelja Põhja-Euroopa ülikooli – Lõuna-Taani ülikooli kolledži, Suurbritannia Winchesteri ülikooli, Norra Põhja-Trøndelagi ülikooli kolledži ja Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži – üliõpilased ja haridustehnoloogia õppejõud. Igast ülikoolist oli kohal kümme tudengit ja kolm õppejõudu.

Lõuna-Taani ülikooli kolledži info- ja kommunikatsiooniteooria lektor Roland Hachmann ütles, et 2005. aastal viidi Taanis läbi uuring, milles vaadeldi õpetajate suhtumist digiõppesse. Uuringu tulemusel selgus, et õpetajad jagunesid nelja rühma: need, kes oskasid ja tahtsid tehnoloogiat tunnis kasutada; kes ei osanud ega tahtnud; kes ei osanud, aga tahtsid, ning need, kes oskasid, aga ei tahtnud digivahendeid kasutada.

„Tänaseks on juurdunud seisukoht, et Taanis peab iga õpetaja oskama tunnis digivahendeid kasutada ja neid õppetöös ka rakendada. Meil on loodud digikeskus, mis tegeleb õpetajate IKT-alase täiendusõppega,” räägib Hachmann.

Taani on meist ees

Taanis toetab riik haridustehnoloogia kasutuselevõttu märkimisväärsete summadega. WiFi leviala laiendamiseks ja õppevahendite soetamiseks on eraldatud 500 miljonit Taani krooni, mis investeeritakse koolidesse omavalitsuste kaudu, lisaks on veel 50 miljonit eraldatud veebipõhiste rakenduste loomiseks. Roland Hachmann kinnitab, et pole ainet ega teemat, mille puhul digivahendeid kasutada ei saaks. Ta toob näite matemaatikast: „Ütleme, et tunni teema on Pythagorase teoreem. Õpetaja läheb sel juhul õpilastega õue ja palub neil digikaamera abil mõõta puu kõrgust. Nii seome teoreemid igapäevaeluga.”

Hachmanni meelest on Taani koolides tähelepanuväärne see, et tehnilised vahendid on õppetöösse nii hästi integreeritud, et on muutunud peaaegu nähtamatuks. Laialdast kasutamist on leidnud õppemetoodika, mida nimetatakse ümberpööratud klassiruumiks. See tähendab, et uue osa seletamiseks teeb õpetaja videoklipi või laeb veebi üles mitmesuguseid lisamaterjale, mida õpilased vaatavad kodus. Tunnis arutatakse asjad läbi, vastatakse küsimustele ning lahendatakse ülesandeid, mis aitavad uusi teadmisi kinnistada.

Taanis pole riiklikke õppekavu, mis annab õpetajatele oma töö korraldamiseks suure vabaduse. Ka riigieksamite sisu on ette antud ainult väga üldistes raamides ja konkreetsed eksamiülesanded koostatakse iga kooli jaoks eraldi. Muide, hindeid hakatakse õpilastele panema alles 8. klassis.

Kuidas on olla nutiõpetaja?

Haapsallu kogunenud õpetajakoolituse tudengitele seati rahvusvahelises Erasmuse intensiivõppeprogrammis lõppeesmärgiks kahe ainetunni (2 x 45 min) ettevalmistamine ja läbiviimine. Grupitööna tuli esmalt luua tunni teemal videoklipp, seda uue teema selgitamisel rakendada ning teises tunnis õpilased oma filmiklippi tegema panna. Klippide valmistamiseks kasutati valdavalt flip-kaameraid, mis Eestis ei ole veel kuigi levinud, kuid Inglismaa klassiruumis üsna tavapärased seadmed.

„Need kaamerad võttis kaasa Winchesteri ülikooli esindus,” selgitas Haapsalu kolledži õppejõud ja haridustehnoloogia õppesuuna üks eestvedajaid Piret Lehiste. „Aga kõiki neid ülesandeid oleks saanud täita ka nutitelefoni või tahvelarvutiga filmides.”

Tudengid jagunesid neljasteks gruppideks nii, et igas grupis oli esindaja igast ülikoolist ja juhendaja-õppejõud. Praktikabaasi pakkusid Haapsalu ja selle lähiümbruse üldhariduskoolid.

Kolledži klassiõpetaja eriala teise kursuse üliõpilane Kati Jürgens osales grupis, kes tegi oma praktikatunnid Haapsalu gümnaasiumi 5. klassis.

„Meile sattus väga vahva klass. Muretsesin, et pean tunnis palju tõlkima, aga lapsed said inglise keelest väga hästi aru. Ja ma poleks uskunud, et nad on nii enesekindlad,” ütles Kati. „Mu kaasüliõpilasi üllatas, et Eesti lapsed on nii targad. Meie tunni teema oli filmiajalugu ja õpilased teadsid nii kunagisi kuulsusi kui ka näiteks Oscari filmiauhinda väga hästi ja tulid meiega innukalt kaasa. Mis veel välismaiseid tudengeid üllatas, oli see, et meie õpilased istuvad ikka veel üksteise taga, õpetajale vahele ei sega ja oma arvamust ei avalda. See oligi kõige keerulisem – lastelt nende arvamuse väljapigistamine. Öeldi lihtsalt „jah” või „ei”, oskamata oma seisukohta põhjendada.”

Kati meelest olid kaks koosveedetud nädalat õpetlikud mitmes mõttes. See oli kasulik erialaselt ja inglise keele praktika mõttes. „Aga lisaks oli see peaaegu kultuurišokk,” ütles ta. „Meie oleme nii brittide, taanlaste kui isegi võrreldes norralastega ikka väga vaoshoitud. Võiks ju arvata, et nemadki pole mingid kuumaverelised lõunamaalased, aga nad on palju avatuma suhtlemisega.”

Üliõpilased tõestasid oma tundides, et tõepoolest pole teemat, mida ei saaks selgitada digivahendeid kasutades. Näiteks geograafiatunnis võrreldi Eesti, Inglismaa ja Norra mägesid. Selleks tuli välja uurida iga riigi kõrgeim tipp ja üldisem pinnamood ning nuputada, kuidas teha neid võrdlev videoklipp. Inglise keele tunnis salvestati eestlaste jaoks raskeid häälikuid. Kunstitunnis ühinesid värviõpetus ja inglise keel, kus uuriti, mis värvid tekivad põhivärvide segamisel. Bioloogiatunnis tehti tutvust Läänemere kaladega. Vahvasti kukkusid välja laste intervjuud lesta ja forelliga, kus kõik kalade kohta uuriti välja n-ö esmasest allikast.

Mida üliõpilased õppisid?

Asjadest, mida selle suhteliselt lühikese, kuid intensiivse aja jooksul õpiti, moodustus päris pikk nimekiri. Kuidas tundi planeerida, kuidas kasutada aega ja tehnilisi ressursse, kuidas lahendada tunnis tekkivaid probleeme, kuidas korraldada meeskonnatööd, kuidas õpilastega suhelda. Tähtsamad järeldused, mida tehti, olid: huumor on ainetunni loomulik osa, õpilased vajavad julgustamist ja toetamist, ära kunagi usalda tehnikat pimesi. Ja tõesti! Kuigi suuri tehnilisi probleeme rahvusvahelise kursuse käigus ette ei tulnud, täheldati kõigis gruppides, et tehnilised vahendid tuleb enne tunni algust mitu korda üle kontrollida.

Piret Lehiste sõnul olid põhikooliõpilased tunnis innukad ja särasilmsed ning kui neilt küsiti, kas selline tunnivorm neile meeldib, vastati üksmeelselt „jah”. Neile meeldis asju uurida ja praktiliselt läbi teha, mitte lihtsalt raamatust pähe õppida. Aga Piretile läks hinge ühe noormehe sedastus, et oli tore küll, aga vaevalt selliseid tunde enam kunagi tuleb. Kahjuks ei saanud Piret talle täie kindlusega öelda, et tuleb küll. See sõltub eelkõige õpetajate valmisolekust ning tulevastest nutiõpetajatest, keda sel sügisel Haapsalus koolitama hakatakse. Tulevasi üliõpilasi hakkavad õpetama Tallinna ülikooli ja mitme välisülikooli õppejõud, kes on oma ala tuntud ja tunnustatud eksperdid. Nende seas ka juba tuttav Taani õppejõud Roland Hachmann.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!