Erakõrgkool ja avalik-õiguslik: mäng ühtsete reeglite järgi

Eelmisel nädalal tõdes akadeemik Ene Ergma taas kord, et akadeemilise kõrghariduse spetsialiseerumine ei vasta riigi vajadustele (visioonikonverents „Eesti teadus ühiskonna ja majanduse veduriks!”, Tartu, 17.05).

Kunagi küsis üks kolleeg Ameerikas Jüri Martini käest, kas ta teab, mida Ameerika kõige rohkem toodab. Tulevane akadeemik jäänud oma sõnul kukalt sügama ning pakkunud välja autosid ja mida kõike veel. Ei, ütles kolleeg – juriste. Eestiski tekkis äkiline vajadus juristide järele, kui ühiskond muutus n-ö õigus- ja ettevõtluspõhiseks. Pehmete erialade õpetamine on tüüpiline kogu endisele sotsialismileerile, sest see ei vaja erilisi kapitalimahutusi.

Kui akadeemilise kõrghariduse spetsialiseerumine ei vasta riigi vajadustele, vahest pakuksid siis just eraülikoolid võimalust neile paindlikumalt reageerida? Väiksemad struktuurid on kahtlemata kergemini ümberkorraldatavad, sedastab Euroakadeemia rektor akadeemik Jüri Martin, kuigi erilist vahet paindlikkuses ei ole, sest meie haridussüsteem on tugevasti tsentraliseeritud. Isetegevust väga ei võimaldata, mängureeglid on kõigil täpselt ühesugused, olgu kool suur või väike.

Eraülikool: jah või ei? Paljudes maades on just eraülikoolid kõvad tegijad …

Jüri Martin: „Jah, nii ongi. Euroopa haridusfoorumitel on olnud palju juttu, et on vaja võtta eeskuju Ameerika Ühendriikidest. Erakapitali ligitõmbamine haridus- ja teadussfääri peaks olema hoopis suurem, kui see on, eelkõige puudutab see muidugi teadussfääri. Ameeriklased on olnud väga osavad kokku ostma häid spetsialiste üle ilma. Kes on rahvusvaheliselt silma paistnud oma uuringute või publikatsioonidega, see ühel või teisel viisil ära meelitatakse. Kusjuures spetsialistiks koolitamise eest ei ole nad midagi maksnud.

Eraülikoole on peaaegu kõikides riikides. Tihtipeale on era- või riikliku ülikooli vahet kaunis keeruline teha. Riigi tugi on erakõrgharidusel pea igal pool. See on ju riigi hariduspoliitika, haridusstrateegia küsimus, mitte mõne üksiku tarkpea huvi, et inimesed õpiksid. Kui peetakse vajalikuks, et oleks piisaval hulgal kvalifitseeritud töötajaid, siis sellesse ühel või teisel viisil ka investeeritakse. Riigi huvi on, et haridus oleks kvaliteetne. Kui väidetakse, et haridussüsteem ei vasta riigi ootustele, on viga kas haridussüsteemis või riigi ootustes.”

Ei sentigi toetust

Eestis ei saa erakõrgkool riigilt sentigi toetust, tõdeb rektor Martin. Kaudne toetus, tõsi küll, on – õppuritele kehtib õppelaenu saamise õigus, aga see on ka kõik. „Maksusid maksame nagu kõik teised, käibemaksud ja kõik maksud palga pealt jne. Mängime täpselt samade reeglite kohaselt kui suured ülikoolid, ei ole ainult tulemuslepingut HTM-iga. Küll sõlmime lepingu üliõpilastega, et tagatud on riiklikult garanteeritud õppekvaliteet. Avalik-õiguslik ülikool peab nüüd selle raha eest, mis ta saab tasuta õppe korraldamiseks, välja andma kindla hulga spetsialiste. Seega langeb osa vastutusest ka ülikooli kanda. Kuidas see süsteem realiseerub, pole veel teada. Meie oleme ise võtnud endale vastutuse valmistada ette rahvusvaheliste suhete, ärijuhtimise, tõlkimise, keskkonnakaitse ja kujunduskunsti spetsialiste.”

Vedurivisiooni konverentsil Tartus tõi Stockholmi ja Tartu ülikooli professor Ülo Langel oma kogemuste põhjal esile, et Eesti bürokraatia on tugevam kui EL-is ja väga palju suurem kui Rootsis.

JM: Eks seda haridus-teadusbürokraatiat meil ikka on. Haridussüsteem on ülekorraldatud, kvaliteedi nimel on sisse seatud ranged raamid. Samas kujutab kõrgharidusstandard endast pigem mingit reeglite kogu, kus on vaid üksikud kvantitatiivsed kriteeriumid. See annab võimaluse subjektiivseteks hinnanguteks meeldib – ei meeldi tasemel. See tekitab muidugi probleeme. Hea küll, hindavad eksperdid, aga paljugi on vaieldav. Omaaegne Bologna harta (mitte Bologna kõrghariduse kokkulepe) rõhutas demokraatlikku haridussüsteemi ja ülikoolide autonoomiat.

Mäng suurde väravasse

Kuidas sai Euroülikoolist Euroakadeemia? Mis toimus?

JM: Kusagil võeti seisukoht, et aitab meile ühest eraülikoolist küll. Jäi EBS. See on vana lugu, mis hakkab peale ülikooliseadusest, kus on öeldud, et ülikool ilma doktoriõppeta ei ole ülikool. Meie saime doktoriõppe õiguse. Doktorantuur töötas täiesti normaalselt, teemaks keskkonnakaitse ja keskkonnapoliitika. Suutsime kokku kutsuda palju häid professoreid, oma eriala spetsialiste, osa teistest ülikoolidest, osa meie inimesed, oli akadeemikuid. Kui jõudis kätte hindamisaeg, leiti, et kvalifitseeritud õppejõude pole piisavalt, mis tekitas mõneti hämmingut. Kes siis veel, kui mitte akadeemikud ja professorid? Kui akadeemik ei kvalifitseeru, on raske midagi vastu väita.

Meile heideti ette palju muudki, näiteks erakapitali kasutamist. Absoluutselt arusaamatu. Me moodustasime doktoriõppe fondi, sest riigi tellimust doktoriõppeks ei olnud. Aga ka kõigis teistes ülikoolides on riiklike kohtade kõrval n-ö eelarveväliseid. Üleminekuhindamise korraldamisel oli palju möödalaskmisi ja juriidilisi apse, juba komisjoni koosseis ise ja otsustamisprotsess. Otsuse langetamine tundus olevat väga subjektiivne. Kui vähegi on võimalik leida miinuseid, võib need väga suureks puhuda – ja tehtud. Võib-olla mõned märkused olid ka õiged, sest ei saa öelda, et kõik olnuks meil ideaalne. Vaidlus jõudis kohtusse, otsus on senini lõpuni langetamata, aga ütleme nii: rong on läinud. Me ei läinud vaidlema ainult doktoriõppe üle. Tegelikku tulemust ei saadudki hinnata. Ükski doktoritöö polnud veel kaitstud, et saaks öelda, kas läks hästi või halvasti. Muidugi, see on kummaline, et kellelgi ei lastud doktorantuuri lõpetada. Kui see eriala oleks läinud hästi, oleksime võinud ka teisi erialasid juurde tekitada.

Mis doktorantidest edasi sai?

JM: Kaheksa inimest oli, osa läks teistesse ülikoolidesse, osa loobus, millest on tuline kahju. Enamik doktoriõppuritest olid meie omad, alustanud bakalaureusest peale ja kaitsnud siin magistri. Üks on juba kaitsnud doktori Tartu ülikooli juures, üks õpib Poolas doktoriõppes, teised tehnikaülikoolis. Kahju muidugi, kui hea mõte läheb raisku ja võimalused lihtsalt hävivad. Doktorantuuriks raha koguda ei olnud väga lihtne. Oli raske aeg ja ega see pole veel mööda saanud. Optimistid ütlevad: pole veel kõige hullem, läheb hullemaks. Meie suutsime ka sellel keerulisel ajal leida vahendid ja võimaluse ning inimesed tulid kaasa.

Kui väidetakse, et haridussüsteem ei vasta riigi ootustele, on viga kas haridussüsteemis või riigi ootustes.

—————-

Kuidas kommenteeriksite n-ö MJI kaasust?

Jüri Martin:

„Mis ma oskan öelda – majanduse ja juhtimise instituut on eksinud õige mitme asja vastu. Küsimus on selles, kuidas neid eksimusi hinnata. Kas need on nii rängad, et kool kinni panna? Eks nad tunnistavad ise ka, et asjaajamine oli liga-loga. Venekeelne õpe ei tähenda seda, et asjad ei peaks korras olema. Tegutsed samas õigusruumis ja mängid täpselt samade reeglite järgi nagu kõik teisedki. Ecomen ajab seda juttu, et neil oli rahvusvaheline akrediteering. Ei olnud. Eestis pole senini olnud rahvusvahelist akrediteerimist. Küll olid komisjoni liikmed kutsutud välismaalt, akrediteeris ikkagi ministeeriumi juures olev akrediteerimisnõukogu.

On arusaamatu, kuidas saab magistriõpet ette võtta, omamata selleks õigust. See on ühtepidi seaduserikkumine ja teistpidi inimeste petmine.

Noored ei pruukinud teada, mida nad oma raha eest saavad. Ecomen, uhke nimetus, majanduse ja juhtimise instituut. Ei saa kuidagi öelda, et see on HTM-i provokatsioon, nagu asja üritatakse esitada.”

Taustainfo

HTM-i algatatud riiklik järelevalve tuvastas, et majanduse ja juhtimise instituudi (MJI) rakenduskõrgharidusõppe kvaliteet on olulisel määral halvenenud ja rakenduskõrgkooli juhtimine, töökorraldus ning õppetegevus ei vasta kõrgharidusstandardi sätetele ega heale akadeemilisele tavale. Minister Jaak Aaviksoo sõnul on MJI tegevusel välisriigis ilmselged diplomimüügi tunnused. Politseile on esitatud uurimiseks kolm rikkumist: MJI pakkus õpet magistriõppe õppekaval, omamata selleks luba; põhjust on kahtlustada allkirjade võltsimist; diplomitel on kasutatud riigivapiga pitsatit, mis on vastuolus riigisümboolika kasutamise nõuetega.

MJI sõlmis International Prague Universityga (IPU) koostöölepingu, mille alusel toimus õppetegevus Tšehhi vabariigis. IPU on mittetulunduslik organisatsioon, kes pakub teenust „koolituse ja hariduse valdkonnas”. Ta ei ole Tšehhi haridussüsteemi osa, tegu ei ole õppeasutusega ning tal ei ole luba tegutseda kõrgkoolina. IPU õppekavad ei ole akrediteeritud, ometi reklaamib ta oma kodulehel võimalust tulla õppima nii „Euroopa kui ameerika õppekavadele”. IPU rektoril, kes on ühtlasi MJI õppejõud, on kraad Doctor of Philosophy akrediteerimata ja tunnustamata kõrgkoolist Kennedy-Western University.

MJI on kandnud varasemast õppest üle rohkem, kui VÕTA kord lubab. Näiteks: nelja-aastase nominaalajaga õppekava läbimist tõendav diplom on kätte saadud 98 päevaga; ettevõtte juhtimise õppekaval on kaitstud tšehhikeelne diplomitöö teemal „Ebatüüpilise autismiga lapse integreerimine tavaalgkooli” (kuigi tšehhi keel puudub õpiväljundite saavutamiseks vajalike keelte hulgas).