Hollandi lapsed väntavad, uisutavad ja ujuvad
Kui norralased sünnivad, suusad jalas, siis hollandlased, jalad pedaalidel. Nii kui laps kõndima hakkab, tõstavad vanemad ta jalgratta selga ja enam ta sealt maha ei tule.
Enamiku Hollandi kooliõpilaste päeva lahutamatud osad on kaks väga vastandlikku asja: tervislik jalgrattasõit ja ebatervislik rämpstoit. Kuigi rämpstoit on väga hinnas ja friikartuleid pakutakse igal pool, on Hollandi lapsed harva ülekaalulised, sest nende päev on täis liikumist.
Jalgsi ei käi
Hollandlane jalgsi ei käi. Milleks jalgu kulutada, kui on olemas ratas? Hollandlasel on raske mõista, miks meie kõnnime, miks eestlane ei lähe kõikjale rattaga, sest tema kohe ei salli kõndimist. Kõndimine on hollandlastel lausa eraldi ettevõtmine. Kui ta seda teha tahab, teatab ta kõigile uhkelt, et läheb kõndima. Kõndimiseks sõidab hollandlane autoga lähimasse parkmetsa või parki ja kõnnib seal, sest seal on ka meelelahutus ja snäkiputkad.
Suur osa lapsi saab esimese kerge füüsilise koormuse juba kooli tulles. M. J. Tamsmaskoalle on väike põhikool Hollandi Friisimaa provintsis. Küsimuse peale, kes tuleb kooli jalgrattaga, tõstavad 3.–4. grupi õpilastest (meie mõistes 1.–2. klassi õpilased) kiirelt käe 15. Pea sama paljusid toovad kooli vanemad, ilusa ilmaga oma jalgrattapakiraamil, kehva ilma korral autoga. Seitse õpilast elab koolile nii lähedal, et nemad tulevad jalgsi.
Aasta-kaks vanemate õpilaste hulgas on kooli väntajate osakaal veelgi suurem – seda teeb juba pool klassist. Koolipoiss Jurro sõnul oleneb kooli toomine peamiselt ilmast ning aastaajast. „Või kui vanematel on hommikul väga kiire, siis tuuakse mind autoga, muidu tulen ise rattaga,” ütleb ta.
Jalgratas pole aga kasutusel ainult hommikul ja õhtul, vaid on abiks ka lõuna ajal, sest lõunapausiks sõidavad suuremad lapsed kõik koju sööma, vaid väiksemad jäävad koolimajja oma kaasapakitud einet nautima.
Ujuda oskab igaüks
Mereäärse riigina hinnatakse Hollandis väga ujumisoskust, mis on seal kohustuslik ja millel on isegi mitu taset, mida võib sooritada. Iga hollandlane peab oskama tavalisel oskustasemel ujuda.
Ujumistunnid on kohustuslikud kõikidele põhikoolis. „Varem oli see kohustuslik kõigis põhikooliklassides, kuid majanduslikult raske olukorra ja riigi kärbete tõttu on see nüüd sunduslik vaid noorematele ehk 6–7-aastastele. Selleks peavad lapsevanemad ise oma lapsed pärast kooli lähimasse ujulasse viima,” ütleb 7.–8. grupi õpetaja Stijn Beerends.
Milline on kehalise kasvatuse kui eraldi õppeaine roll nende igapäevaelus? Beerendsi sõnul on kõige pisematele, 4–5-aastastele (grupile 1–2), kehalise tunnid ette nähtud iga päev, tegutsetakse kas võimlas või ujulas.
„Grupil 3–4 on vähemalt kaks tundi kehalist kasvatust nädalas, vanematel (grupid 5–6 ja 7–8) vähemalt üks,” sõnab Beerends. Veel kinnitab ta, et väga populaarne on pärast tunde õues jalgpalli mängida. Siit ka põhjus, miks Holland jalgpallimaailmas esirinnas on.
Üheskoos uisutama
Samas ei oska hollandlane suusatada. Talvel pole Hollandis suusatamiseks lihtsalt piisavalt lund. Küll aga on talviti aeg-ajalt miinuskraadid, mis kanalid jääga katavad, ja siis minnakse kõik koos uisutama. Keset koolipäeva pannakse koolimaja uksed kinni ja minnakse. Uisutavad nii õpilased kui ka õpetajad.
„Ilmastikuolude tõttu on enamik tunde siiski siseruumides, kevadel kuni suvevaheajani aga õues,” ütleb õpetaja, kelle sõnul kehalise kasvatuse tegevuste nimekiri Eesti kooli omast palju ei erine. „On tegevused, mis tuleb aasta jooksul läbi teha. Tasakaaluharjutused, ronimine, tirelid, hüppamised, jooksmine, tagaajamismängud, täpsusvisked, pallimängud, muusika järgi harjutuste tegemine – see kõik on teemadeks jaotatud ning eri vanustele sobivaks muudetud. Paar korda aastas on tundide ajal jalgpalli- või korvpallivõistlused. Lisaks käivad tudengid õpetajapraktikal tunde andmas, et kõik ettenähtud sporditegevused saaksid õppeaasta jooksul ära tehtud.”
Ka tervisega kimpus olevad lapsed ei jää kehalise kasvatuse tundidest eemale. „Ülekaalulisuse või astma korral pole kindlaid korraldusi ette nähtud, kuid lapsevanema ja kooli omavahelise koostöö tulemusel leitakse lahendus, et õpilane saaks talle sobiva ning vajaliku tervisliku koormuse ikka kätte. Kõik oleneb lapsest ning tema seisundist,” kinnitab Stijn Beerends.
Kooli ja lapsevanema koostöö põhineb kaks korda aastas saadavatel hinnangutel. Kehalises kasvatuses hinnatakse nii võimlas ülesnäidatud aktiivsust (abivahendite kasutamine, võimlemine ja üldised harjutused) kui ka mängulist osa (taktika ning arusaamine). Paar korda aastas pööratakse Hollandi koolis tavalisest suuremat tähelepanu ka tervislikule toitumisele, seda siis riigi korraldatava hommikusöögi ja pauside ajal pakutavate snäkkide abil. Hollandis nimelt ei ole soe koolitoit levinud.