Jaan Tooming: Tarkust tuleb taga nõuda
Meil aina reformitakse haridussüsteemi, loodetakse, et jõutakse lõpuks ideaalse hariduse lätetele. Kui süsteem paigas, siis tuleb koolist tarku nagu saelaudu. Kas ikka on nii? Tavaliselt nimetame targaks inimest, kes käitub mõistlikult ja teab palju. Kuid teadmiste hulka, mis on praegu maailmas, ei suuda enam haarata ükski inimene. Ikka jääb tarkusenõudja poolikuks. Aga tark inimene peaks olema harmooniline tervik, mitte killustatud ühekülgne spetsialist.
Paraku on meil küllalt spetsialiste, kuid mitte tarku. Haritud inimene võiks tunda nii maailma mikro- kui ka makrotasandit. Talle pole võõrad kvandid ega kvasarid. Ta teab, et elu päritolu on lahendamata küsimus ja surm on ikkagi müsteerium.
Ka maakera ja elu maa peal pole sugugi endastmõistetavad nähtused, sest antroopsuse printsiip väidab, et kui tingimused oleksid natukenegi teised, siis poleks meid olemas. Ka tulevikus pole meid olemas bioloogiliste olenditena, sest „loodusseadused“ pole igavesed, vaid muutuvad. Kui vaatame universumi ajalugu ja tulevikku, siis miski pole jääv ning päikese plahvatus teeb lõpuks elu maal võimatuks. Universumi tulevik on ikkagi masendav: jääv külmus või plahvatus uueks universumiks. Teadvuseküsimus selles hullus maailmas on üks suur mõistatus.
Miks me üldse oleme teadlikud endast ja kõiksusest? Me ei suuda sellele vastata, sest peeglit pole, pole kedagi, kes peegeldaks meid väljastpoolt, on ainult teine inimene ja religioossele inimesele Jumal.
Hinge surematus on saladus, elu tekkimine on saladus, surm on saladus, ka kõiksus kui fakt on saladus. Tavaliselt inimene neile asjadele ei mõtle, eriti siis kui elumured on kasvanud üle pea. Kuid inimene, kes mõtleb tähtedele, mille gramm kaalub miljoneid tonne, või lõpmatusele, mille ees muutume abitult kodutuks, on täiesti erinev inimesest, kes on uppunud argipäeva.
Kultuur pole söömine, kahvel vasakus ja nuga paremas käes, suppi süües aga lusikas paremas käes (vasakukäelisel on muide seda teha väga ebamugav). Kultuur pole ka ainult ilukirjanduslikud raamatud, mida targad nimetavad tühijuttudeks. Eriti praegune ilukirjandus ei vääri ilukirjanduse nime ropendamise ja perverssuste kirjeldamise tõttu. Peaaegu pole enam kirjandusteost, kus ei kirjeldata seksuaalakti, piir porno ja koituse vahel on kadunud. Armastus on eemal või nutab tähtede vahel.
Kultuuri roomamine mööda horisontaali on surmakultuur. Lepitakse tegelikkuse mõttetusega, ei nähta väljapääsu, on agoonia. Kristlasele on surm surnud, kuigi ka kristlane sureb lõpuks, kuid kus on kristlased praegu? On nimekristlased, sest maailma ökoloogiline kriis ja galopp kuristikku näitab, et pole käidud mõistlikku teed, vaid on mindud hulluks. Ülerahvastatusest tahetakse üle saada hariduse andmisega, aga haridus ei piira sugutungi, see jääb hoolimata haridusest. Kõrgkultuuri esindaja võib olla seksmaniakk. Üks kolmandik maailma sündinutest on juhuse vili või eostatud vastu tahtmist.
Kes peatab seemnepuistamise ning ülemäärase sünnitamise, mis lõpuks viib rahvaarvu maailmas nii suureks, et me ei suuda enam ennast toita ega elamisväärselt elada?
Äkki ongi vaja maailmavalitsust tarkade juhtimisel? Valitsust, mis peatab ülesündimuse ning saastamise ja raiskamise? Juba Arnold Toynbee rääkis ülemaailmsest valitsusest kui teest, mis päästab maailma. Õigemini konsolideerib inimkonna ja näitab teed katastroofilisest olukorrast välja.
Aga kas on tarku juhte, kust neid võtta? Juhid tahavad võimu, kuid praegu on vaja kardinaalseid meetmeid, et PÄÄSTA maailm. Kes võtab vastutuse ja kuidas on võimalik, et kogu inimkond allutaks ennast ülemaailmsele targale valitsusele? Juba 1986. aastal arutasid Jiddu Krishnamurti ja füüsik David Bohm maailma olukorda ning leidsid, et maailm on valel teel, algusest peale on astutud vale rada.
Kes on see, kes näeb õiget rada ja valgustab teed tulevikku, milles on hea elada kogu inimkonnal? Lõppude lõpuks oleme ju vennad ja õed erinevast nahavärvist, ideoloogiatest ja riikidest hoolimata. Ja tõeline haridus algab hetkest, kui ronitakse oma teokarbist välja ja nähakse tähti, lilli ja valgust ning rõivastutakse sellesse valgusesse ja valguserüüd kandes sünnitakse uueks – targaks maailmakodanikuks, kes armastab oma kodumaad ja näeb ka kogu maailma ja selle probleeme ning inimkonda kui tervikut, mille vastutav osa ta on.
Aplaus meistrile!
Auväärne Jaan Tooming! Kas mäletate hetke, mil keegi veidi eufooriline tädi koerakesega kinkis Teile ülase? Kas lill jäi ellu? Ega vist. Ent ellu ei jää me keegi, oluline on kinkimise fakt, on ju? See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb…(Ristikivi)
Auväärt Siiri ! Jah, mäletan hästi ja olen väga tänulik. Nii kauni kingituse puhul oleksin väga rõõmus, kui Teid veel kohtaksin.
Ikka hääd soovides ja rahu hinge kah.
Jaan
Oli kord hiliskevad, oli kord üks suur naljakas kirju liblikas, kes otsis Inimese lähedust, ta lend oli ilus ja kõrge kaarega, ta õppis ja koges sel lennul palju… ta laskus korraks Looja pihku ja lendas edasi, kaugele, kuigi teatavasti liblika iga on üürike… aga tiiva viibutus jääb, see äratundmisrõõmust tiine õhuvirve jääb .